Lugemisteatri ansambel esitas novelle Eestis 1999.a. ilmunud novellikogust „Käokübarad”, mis on olemas Toronto Northern District linnaraamatukogus ja Tartu College’i raamatukogus. Ansambel, mille kokkumäng oli üllatavalt hea ja lavaline liikumine sujuv ning elustav, esitas kuus novelli, kus vaheldumisi lugesid erinevad liikmed: Kaljo Anja, Aivar ja Mihkel Jaenes, Laas Leivat, Veikko Kalep, Sinile Mihkelson, Madis Org, Mart Pikkov, Margus Tae, Liisa Soots ja Salme Vesi. Ansambli noorim liige oli 7-aastane Mihkel Jaenes, kes esitas oma küllaltki pikad lõigud ladusas eesti keeles, mis kostis hästi ka saali viimastesse ridadesse. Kuigi kõik esinejad tegid kiiduväärt tööd, tuleb eriliselt esile tõsta ansambli vanimat liiget Kaljo Anjat ja äsja Toronto Ülikooli inseneriteaduse lõpetanud Madis Orgu, kes varsti naaseb Eestisse tagasi ja sügisel edasi Šveitsi magistriõppesse. Paljud kuulajad mainisid hiljem, et etendus oli neile jätnud sügava mulje ja kiitsid nii esinejaid kui lavastuse koostajat Aarne Vahtrat, kes suutis unarusse jäänud pagulaskirjaniku vastu äratada huvi ja vaimustust. Aarne Vahtrat kui lugemisteatri organisaatorit ja juhti tuleb eriti esile tõsta kui Evald Hermaküla traditsioonis innukat kirjanduse tutvustajat Toronto eestlastele viimastel aastatel. Tema algatatud ja läbiviidud lugemisteatri lavastused on olnud Tartu College’i kultuuriprogrammis järjekindlalt kvaliteetsed üritused.
Juhan Jaiki omapära eesti kirjanduses on tema eriliselt maalilised ja tabavad Võrumaa loodusekirjeldused, kus asjadele on antud hingestus, elu ning müstika. Näiteks on novellis „Heldi” kirjutatud, et järvest oli tõusnud valge udu kui „määratu lumivall, mis lagunes vöötidena orgude vahele, mis lõikas metsasiluetil poole alt ära” ja „veeaur oli tõusnud veepinnast palju kõrgemale ning järvepind oli tumehall. Kalad sünnitasid sääl rõngataolisi virveid.Veeroosid hingasid kollasest kurgust unerohtu”. Taolised looduskirjeldused aitavad eriti süvendada teose tundeatmosfääri. Samas on Jaiki novellides ja luules sugemeid Eesti ning Võrumaa vanadest rahvatraditsioonidest ja rahvamütoloogiast, kus öösel võivad „sündida igasugused imed, mida päeval ei sünni ja millest inimese mõistus aru ei saa. Siis lendavad kratid taeva all, kõhud kulda täis ja pikk tulijuga järel. Tondid käivad maanteedel kui joodikud kolmekesi reas ja ehmatavad hiliste sõitjate hobuseid. Taludes vaevavad öised sigadevaevajad sigu ning need purelevad, murdes üksteise küljeluude vahele kihvu ja nende kole röökimine teeb perenaisele muret” ning kõik on liikumas ja „inimestega võib juhtuda halba ja hääd, kuna keegi ei või ette teada, millega võib lõppeda niisugune imelik öö” (samas). Jaiki novellides on müstikat, värviatmosfääri ja muhedat huumorit, mis köidavad ja üllatavad lugejat, antud olukorras küll kuulajat, ikka ja jälle.
Lugemisteater Ilutuli juht ja organisaator Aarne Vahtra, kelle kunstinäitus oli samal ajal Tartu College¹is. Foto: E. Sepp
Kunstiülikooli (OCAD) õpilase Eva Oja lavakujundus suure Munamäe torni ja ümbritseva metsaga oli tabav ja sobis lugejatele taustaks. Novellide vahel mängis Lembit Nieländer akordionil Võrumaaga seotud rahvuslikke viise, mis rikastasid meeleolu. Õhtu teadustajad olid Linnea Soots-Lowe ja Mihkel Jaenes. Enne ja pärast esinemisi pakuti veini ning kohvi ja kringlit perekond Männamaa kohvikust.
Tartu College’i saalis oli seintel Aarne Vahtra kunstinäitus. Eriliselt heal tasemel ja huvitavad olid 8 tushijoonistust. Nendega näitas kunstnik oma küpsust ja tuleb loota, et ta arendab just seda stiili edasi. Temaatiliselt olid Aarne Vahtra joonistused eriti sobivad Juhan Jaiki novellidega, sest nendes oli igasuguseid müütilisi olendeid, mis täitsid sürrealistlikult paberipinna, hõljusid õhus, elasid vee all ja kes teab veel kus. Oli meeldejääv näitus ja tore üritus.
