Aprillikuus külastasid Põhja-Ameerikat Meeli Pandis ja Klaire Sinisalu Eestist. Nende reisi peasihiks oli Chicagos toimunud Rahvusvahelise Lugemisühingu konverents, aga vähem tähtis polnud ka Toronto külastamine, kus viibiti eesti koolides ja lasteaias ning külastati Eesti Elu toimetust. Alljärgnevas intervjuus räägivad Meeli ja Klaire, kes on muide õed, kumbki oma töödest-tegemistest ja siis ka nende ühisest tegevusest, Eesti Lugemisühinguga seonduvast.
Meeli Pandis on töötanud pikka aega Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduste instituudi eripedagoogika õppejõuna. Praegu on tema töökohaks SOS Kinderdorf International, kus nõustab haridusprojekte üle Ida-Euroopa ja endistes Nõukogude Liidu riikides — tema tööregioonis on 25 riiki. Umbes ühe kolmandiku tööst moodustavadki tööreisid nendesse maadesse. Tema ülesanne on jälgida, kas lasteküla lapsed saavad korraliku hariduse, toetada õpetajate koolitust, psühholoogide-logopeedide väljaõpet jpm.
Kindlasti on enamus me lugejaist kuulnud SOS Lasteküladest — neis elavad vanemliku hoole kaotanud lapsed, elatakse peredes, kus on teatud arv lapsi ja ema, kes on palgaline tööjõud. Eestis on selliseid külasid kaks: Keilas, mis on tegutsenud juba aastaid, ja Põltsamaal, mis avati sel aastal.
Maailmas on SOS Lastekülad tegutsenud aastast 1949, asutajaks oli Hermann Gmeiner Austrias, kes leidis, et on palju vanemliku hooleta jäänud lapsi ning ka emasid, kes oma lapsed kaotanud. Nii rajatigi need külad, kus ühe ema hoole all oli 8—9 last ja ta jäi nendega terveks eluks. Praegu on emad palgalised ja elatakse peredena moodsates majades, mis moodustavadki lasteküla. Lastel on enamasti igaühel oma tuba, majades on moodne köök koos kõigi kaasaegsete köögimasinatega. Ühes peres elavate laste hulgas on paljud õed-vennad.
Lapsed käivad kohalikes koolides; vastavad haridusprogrammid ongi Meeli tööülesannete hulgas — ta suhtleb nii lastekülade kui koolide ja lasteaedade töötajatega ja haridusametnikega.
Kui Eestis esimene SOS Lasteküla avati, eelistati emadena tööle võtta üksikuid lasteta naisi. Praeguseks on olukord muutunud: SOS Lasteküla emadeks soovib saada ka neid naisi, kes näiteks lahutatud ja oma lapsed juba suured, aga soov lastega tegutseda olemas. Mitmed emad on õpetajataustaga. Põltsamaal on juba nii emad kui isad.
Lastekülla vastu võetavate laste vanus jääb tavaliselt 3.—13. eluaasta vahele. 16-aastaselt võivad nad edasi minna noortekodudesse, aga see ei ole sugugi reegel.
Lastekülas on peale emade veel juhataja, pedagoog ning tädid, kes käivad emadele puhkepäevi andmas — nii et mitmed inimesed hoiavad lastel pidevalt silma peal.
*
Klaire Sinisalu töötab Tallinnas Merivälja Koolis (www.meripohi.edu.ee) algklassiõpetajana. Kool, kus on praegu 171 õpilast, on 6-klassiline ja asub looduskaunis kohas eramajade vahel — nii roheluses, et ei paista alati kaugelt väljagi. Tegemist on vana koolimajaga, millele teine korrus hiljem peale ehitati. Koolil on oma väike ujula, kehalise kasvatuse tunnid toimuvad sageli õues. Kui ilm lubab, tuleb suur osa õpilastest kooli jalgrattaga, aga ka rulluiskude ja ruladega. 1. juunil toimub traditsiooniline kooli jalgrattamatk, kus osalevad nii lapsed, vanemad kui õpetajad; selle raames peetakse ka piknik.
Klaire läks sellesse kooli tööle 1995.a. peale ülikooli lõpetamist, ka tema oma lapsed on samas koolis käinud. Praegu on Klaire 5. klassi juhataja: ta alustab samade lastega 1. klassist ja õpetab neid kooli lõpuni. Alates seitsmendast klassist suunduvad lapsed teistesse koolidesse, kes kuhu; kõikidele on garanteeritud koht Pirita Gümnaasiumis.
Klassiõpetajad õpetavad kõiki aineid, välja arvatud muusika, kehaline kasvatus ja inglise keel, mida annavad erialaõpetajad.
Lisaks osutab Klaire veel tervele koolile õpiabi, näiteks lastele, kel esineb tähelepanu- või arusaamisraskusi. Selleks moodustatakse väikesed grupid, mis käivad koos tunnis paar korda nädalas. Klaire õpetab neile samu asju, mis regulaarses tunnis, aga mänguliselt. Selleks on olemas moodsad interaktiivsed tahvlid, millel saab arvutil näidatavat suurelt esitada. Kasutatakse ka igasuguseid põnevaid programme, mis õppimise lõbusamaks teevad: näiteks kuidas selgeks saada õigekirjutust, korrutustabelit jm.
Omaette programmid on ka nutikamatele lastele.
Kool on väga heal tasemel, sellest annavad tunnistust head kohad aineolümpiaadidel. Koolis tegutseb ka mitmeid ringe, suur rõhk on pillimängul jm.
Õppetööga seoses käiakse ka palju koolimajast väljas: kui ajalootunnis on juttu näiteks linnustest, käiakse neid võimaluse korral külastamas.
Tänapäeval on Eestis väga populaarne e-kool: see tähendab, et õpilaspäevik asub internetikeskkonnas, kuhu pääsevad paroolidega sisse laps, lapsevanem ja õpetaja. Nii toimub ka kooli ja kodu vaheline suhtlemine ja ära jääb paberitöö.
*
Järgnevalt räägivad Meeli ja Klaire Lugemisühinguga seonduvast, mis ongi põhjus, et nad siia mandrile sõitsid.
1952.a. asutatud Rahvusvaheline Lugemisühing, mille peakorter on Ameerika Ühendriikides, koondab ligi 70.000 liiget üle maailma, kellest enamus õpetajad, raamatukogutöötajad jmt. Ühingul on filiaale ligemale 100-s riigis, üks neist ka Eesti, mille vastava ühingu liikmed Meeli ja Klaire on.
Tänavune rahvusvaheline aastakonverents toimus Chicagos, kus oli osalejaid üle 10.000. Kuna Meeli on Lugemisühingu Euroopa komitee eesistuja, oli temal seal konverentsil ka tööülesandeid. Klaire osales lihtsalt huvilisena, tegi taotluse vastava stipendiumi saamiseks ja ta valitigi välja seal osalemiseks.
Ettekandeid oli palju, programm tihe ja igaüks võis valida, mida ta just kuulata tahab. Klaire osales põneval sessioonil, mis käsitles teemat, kuidas poistes rohkem lugemishuvi äratada — temal kui õpetajal läheb selliseid teadmisi kindlasti vaja. Samuti sai ta huvitavaid materjale, mida oma töös edaspidi kasutada.
Eesti Lugemisühingusse, kus on üle 200 liikme, võivad kuuluda kõik huvilised — väga teretulnud oleksid näiteks Kanada eesti õpetajad ja lapsevanemad, räägivad Meeli ja Klaire. Lugemisühingul on palju huvitavaid projekte, liikmed saavad omavahel muljeid vahetada, korraldatakse konverentse ja koolitusi jpm. (Info: www.lugemisyhing.ee)
Chicagos olles külastas Klaire ka sealset Eesti Maja. Toronto Eesti Majas viisid nad ühel laupäeval läbi tiheda programmi: hommikupoolikul loovtegevuse tunnis eesti lasteaia lastele ja hiljem koolide õpetajatele, millest ka meie lehes on juttu olnud.
Chicago ja Toronto Eesti Majade külastamine sai teoks Lugemisaasta raames (www.lugemisaasta.ee) Eesti Instituudi toel.
Lugemisühing tõi pikale reisile
Inimesed
TRENDING
