Soomepoiste liikumine on leidnud aastate jooksul kirjasõnas ulatuslikku kajastamist. On avaldatud ajaloolise taustaga koguteoseid, lühemaid üllitisi mõnest spetsiifilisest olukorrast või juhtumist, hulk pisitrükiseid ja artikleid ning perioodikat. Mitmed kunagised soomepoisid on surunud oma mälestused ja läbielamused kirjanduslikku vormi (Viirlaid, Susi, Talve, Jaks, Kaugver jt).
Käesolevat teost tohiks vast pidada senistest põhjalikemaks ja ulatuslikemaks. Selles on neli mainekat ajaloolast teinud märkimisväärse ning aukartust äratava uurimistöö, võttes vaatluse alla kogu selle liikumise algusest kuni tänaseni, õigemini homseni või ülehomseni, sest järelejäänud meestel, olgugi eakatel, on veel piisavalt elujõudu ja ühiskondlikku kaalu, et nende viimast sõna ei saa lausutuks pidada.
Mahuka ja nägusalt kavandatud teose juhatab sisse Endel Stafenau soomepoiste hümniks kujunenud noodikirjas laul „Teid me tervitame, kodumaa metsad“, millele järgneb Soome Vabariigi Presidendi Tarja Haloneni tervitus. Seejärel annab Peep Pillak ülevaate soomepoiste liikumise ajaloolisest taustast.
Neli autorit käsitlevad liikumise eriaspekte. Mart Laar kirjutab siirdumisest Soome, võitlusest Teises maailmasõjas nii Soome rindel kui Eestis kuni 1944. a. septembri teise pooleni, mil Punaarmee Eesti uuesti vallutas. Teises peatükis vaatleb ta võitluse jätku, nüüd juba Saksa või Nõukogude armees, luuraja või metsavennana. Meelis Saueauk käsitleb sõjajärgset olukorda Eestis, kirjeldades sinnajäänud soomepoiste erinevaid saatusi. Peep Pillak ja Hain Rebas jutustavad relvadeta võitlusest, mida pidasid Läände põgenenud mehed organiseerituna Kanadas ja Rootsis. Pillak annab ka ülevaate soomepoiste organisatsioonidest Eestis ja Soomes ning nende ajaloo talletamisest nii mitmesuguste trükiste kui mälestusmärkide ja monumentide näol. Lõppsõna lausub Hain Rebas.
Raamat on varustatud hulga kvaliteetse ja informatiivse fotomaterjaliga. Tagakaane siseküljele on kinnitatud CD soomepoiste üldnimekirja, ajalehtede, lauliku ja meeskoori bukletiga.
Siinsele lugejale on kahtlemata kõige huvipakkuvamaks 2. ja 3. peatükk, milles kirjeldatakse KGB haardesse jäänud soomepoiste saatust, mõnel puhul vägagi detailselt (Laar ja Saueauk). Mehed, kes täpselt teadsid, et neil nõukogude okupantidelt midagi head oodata ei ole, püüdsid tekkinud olukorda lahendada mitmel erineval viisil. Mitmed üritasid põgeneda Läände, mis mõnel üksikul ka õnnestus. Teised loovutati Punaarmeele Soome võimude poolt vastavalt rahulepingu tingimustele. Eestis organiseeriti relvastatud vastupanuliikumisi, tekkis taas metsavendlus. Tabatud sattusid ränkade represseeringute ohvriks. Oli neidki, kel õnnestus end lõpuni varjata ja lülituda nõukogude argiellu. Ei puudunud ka need, kes tegid julgeolekuga kaastööd, enamik neist surve all, kuid leidus ka teadlikke juudatöö tegijaid.
Huvitav on vaadelda ka soomepoiste organiseerimist Kanadas ja eriti Rootsis, kus esiotsa käis äge võimuvõitlus ja kunagised relvavennad olid mõneks ajaks jagunenud kahte leppimatusse leeri.
Kokkuvõttes võib julgelt öelda, et tegu on väärtusliku ajaloolise uurimusega, millest võivad uhkust ja heameelt tunda mitte ainult soomepoiste liikumises osalenud, vaid kõik eesti soost ajaloohuvilised. Tänu tegijaile.
