Sven A. Linholm: Orbits (volume II). Autori kirjastus. 382 lk.
Elus juhtub, et inimene kulutab kaaluva osa oma elueast kõigele muule kui sellele, mis teda tõeliselt huvitab ja paelub, olgu siis olude sunnil või praktilistest kaalutlustest tingituna, kuid lõpuks küpses eas pühendab end siiski oma meelistegevusele ja paneb end avalikkuses jahmatamapaneva enesekindlusega maksma. Üks selliseid inimesi on kõnesoleva romaani autor.
Sven Linholm on Toronto eestlane, kes kõnes oma emakeelt laitmatult valdab, kuid kirjanduslikult on inglise keeles märksa kindlamalt kodus ja eelistab end selles ka väljendada. Autor veetis oma varase lapsepõlve Lõuna-Aafrika kullakaevanduste piirkonnas, kus ta isa kaevandusinsenerina töötas. Hiljem Eestisse naasnuna õppis Prantsuse Lütseumis ja Inglise Kolledzhis. Nõukogude võimu tulek toob ta ellu suure ja otsustava muutuse. Kasuisa, kes teda on kirjutamisele õhutanud ning julgustanud, arreteeritakse. Kartes piinamiste all reeta oma sõpru, võtab viimane endalt elu. Autor pääseb koos ülejäänud perega uue punalaviini eest Saksamaale, kus elab Ameerika tsoonis kuni väljarändamiseni Inglismaale. Töötab aednikuna ja haiglatöölisena, samaaegselt õppides aeronautikat. Siirdub Kanadasse, kus oma suureks pettumuseks aeronautika alal loodetud kohta ei saa. Lükkab pakutud luuamehe koha suuremeelselt tagasi ja asub tööle kinnisvara-agendina, õpib ühtlasi majandusteadust ja arhitektuuri, mille tulemusena lõpuks saavutab edu majade kujundamise, ehitamise ja müügiga.
Romaani sündmustik leiab aset peaasjalikult Peterburis möödunud sajandi algul, 1905. aasta revolutsiooni künnisel. Virumaa talupoiss Jarmo Matson, kelle prototüübiks on autori kasuisa, on tulnud tsaaririigi pealinna kõrgharidust otsima. Üliõpilaskonnas köevad revolutsioonieelsed meeleolud, millistega peategelane pidevalt kokku puutub, kuid millesse ta suhtub passiivse huviga, kuna tema tunneb end kohustatud suunama oma jõuvarud autonoomse Eesti rajamisele, mille ümber ta mõtted ja unistused keerlevad. Sellest ka raamatu alapealkiri „The Reluctant Revolutionary“. Tudengielu viib ta kokku mitmete huvitavate tüüpidega. Suhtlemisaldis noormees tõmmatakse kitsamasse seltskonda, mida nimetatakse „sõprade ringiks“, kus osaleb ka üks vabameelne arstiteaduse professor. Seal arutatakse pidevalt laguneva tsaaririigi probleeme ja püütakse luua visiooni vältimatuna näivale revolutsioonile järgnevast uuest Venemaast. Omavahelistes vestlustes lööb välja nooruki arenenud praktiline mõistus ja veenev väljendusvõime, mistõttu ta kujuneb teiste keskel omamoodi autoriteediks. Ometi keeldub ta mängimast mingit juhtivat rolli, jättes Venemaa probleemid venelastele. Kaaslased ei suuda tema taotlusi mõista ega uskuda, et üks väike Liivimaa kubermang ehk tollases mõtlemisviisis „ääremaa“ võiks iial mingist autonoomiast unistada. Jarmo läheb ühe üliõpilaste meeleavaldusega puhtast solidaarsusest kaasa, saab kokkupõrkes kasakatega raskelt vigastada, kuid ravitakse terveks jõuka koolivenna pere hoolitsuse all. Selle aristokraatliku perekonna ja eriti selle naissoost liikmete ümber keerleb kaaluv osa raamatu intriigist. Jarmo ei suuda vastu panna nõiduslikult ilusa peretütre võludele, kes teda hullutab lihtsalt kui järjekordset mängukanni. Poiss näeb ta iseka mängu läbi, kuid on võimetu temast sel määral vabanema, et suunata tähelepanu nooremale plikaohtu õele, kes teda ennastsalgava siirusega armastab. Neile kahele lisandub sharmantne ja veel nooruslik pereema, kes näiliselt süütusse suudlusse poetab tundeid, mis kipuvad olema pisut enam kui emalikud. Samal ajal on ettevõtlik pereisa valmis teda võtma äripartneriks. Sellest võrgust „päästab“ Jarmo arreteerimine meeleavalduses osalemise pärast ning sellele järgnev kohtuotsus. Talle määratakse kolm aastat vangistust, milline otsus eelmainitud mõjuvõimsa perekonna telgitaguste mahhinatsioonide abil muudetakse asumisele saatmiseks.
Autor on ladus ja paeluv jutustaja, kel on harukordne anne luua usutavaid ja meeldejäävaid tüüpe. Mitte ainult peategelased, vaid ka suhteliselt tühised kõrvaltegelased muutuvad paari suletõmbega elavaks. Sama peab ütlema miljöö kohta, kus sündmustik toimub ja mis autorile kuidagi tuttav olla ei saa. Kuid ta viib meid endaga kaasa Rogovi aristokraatlikku majja, kus ta liigub nii koduselt, nagu poleks iial teistsuguses õhkkonnas elanud. Õpime tundma lummavat ja peaaegu sadistlikult isekat Kirat, kelle käitumise nüansse ta lausa filigraanse peensusega kirjeldab. Samas on poollapselik Irina, kes kohati ootamatult võib mõjuda üliküpse naisena, muretsedes, et ta ema Jarmoga suhtlemises lubatud piire ei ületaks. Või üritades Jarmot vanglast päästa, teda agulitüdrukuks maskeerituna külastab ja valvuri altkäemaksuga eemale meelitab ning seksuaalvahekorda teeseldes vangile põgenemiseks juhiseid jagab. Seal on nääpsuke revolutsionäärist näitlejatar Ludmila Pudnitseva, kes Jarmole kriitilistes olukordades abiks on ning temaga puhtast ebaisekast andumisrõõmust aset jagab. Või osav agitaator Jakov Kupinski, kes Jarmoga tutvust ära kasutades teda peaaegu kriitilisse olukorda asetab. Või luuletajast nuhk Kirill Bergmanov, kelle kiiva juudatöö tulemusena ta vahistatakse. Kuid elavaks saavad autori sules ka mõned, kellest ainult möödaminnes juttu on. Võtame kasvõi Jarmo vanema õe Lea, kes kodutalust mõistatuslikul viisil lahkub Venemaale ja alles siis naaseb, kui perekonda on tabanud rängad katsumused. Siis tuleb ta koos oma vallaspojaga, kelle olemasolu häbist ta vanemaid säästa tahtis.
Lugejal ei maksa heituda asjaolust, et tegu on romaani teise köitega. Teise osa lugemine ei eelda esimese tundmist, mis muide pole veel ilmunud. See on käsikirjas valmis ja loodetavasti jõuab peatselt meie lugemislauale. Kuid autor arvab (ja vist õigustatult), et eesti lugejaskonnale tohiks teise osa ainestik rohkem pakkuda. Peab ka mainima, et raamat ei kujuta endast biograafiat. Kuigi algkuju ja taust on võetud tegelikust elust, on kogu sündmustik ja intriig täielikult autori fantaasia vili. Pisut segavalt mõjuvad Eesti kohanimed, mida autor on suvaliselt muutnud ja mis ei tundu eestipärasteina. Sama kehtib mõnede eesnimede puhul (Kristian, Joannes). Need on siiski väikesed iluvead. Kui nendest üle vaadata, siis jääb ainsaks etteheiteks autorile, et ta varem meie ette pole astunud. Tahaks loota, et raamat kunagi ka eesti keeles ilmub ja kodumaisele publikule kättesaadavaks saab. Kuid sellega seotud raskustest oleme kõik valusalt teadlikud.
Raamatu müüki vahendab estore Eesti Maja alakorrusel. Ja nüüd jääb mul üle vaid rambivalgusest lahkuda, mida ma ei saa teha aupakliku kummarduseta autorile, et anda publikule võimalus tervitusaplausiks. Julgen ennustada, et lõppaplaus on palju tugevam ning väljateenitud.
Lugu tõrksast revolutsionäärist
Kultuur
TRENDING
