Hiljuti möödus 25 a. mu esimesest Eesti külastusest ja 13 a. Eestisse täiskasvanud inimesena elama asumisest. See kirjutis on katse kirjeldada minu ja teiste naasnute kogemusi ja elamusi taasiseseisvunud Eestis.
Ulgueestlasena ei saanud mul olla mälestusi maast, mida ma ei olnud näinud. Pärast tosinat siin veedetud aastat on kuhjaga mälestusi Eestist, ja see on midagi, mida keegi minult ära võtta ei saa. Olen hinganud eesti õhku. Kui satun välismaale, on mu unenäod sageli Eestist. Kunagisest virtuaalsest kodumaast on kujunenud kodumaa.
Mootorratta päevik Eesti moodi
80. aastatel liikus paguluse kolmanda põlvkonna liikmete hulgas legend ühest noorest Põhja-Ameerika naisest, kes oli keeldusid trotsides kolanud mootorratta tagaistmel ühe kohaliku noormehega kõikvõimalikes Eesti kohtades. Ei tea praeguseni, kas see oli vaid müüt, aga too seiklus stiilis „Mootorratta päevik“ tundus paljudele meist äraütlematult põnev olevat. Noored väliseestlased kolamas okupeeritud Eestis ilma järelvalveta – see oli mõte, mis pani nii KGB-d kui ka vanemat pagulaste põlvkonda erinevatel põhjustel närveerima. Legend räägib veel, et seda paari olla nähtud hiljem ka öölaulupidudel.
Sisenemisest Eesti atmosfääri
Mootorrattad on klassikalised vabaduse sümbolid, aga õhu- ja kosmosesõidukid on sobivamad metafoorid aitamaks kirjeldada naasnud pagulaste lahkumist siit, ja nende järglaste teekonda tagasi Eestisse. See, mis toimus 1944. aastal, oli meie vanemate ja vanavanemate jaoks järsk ja toores pealesunnitud lahkumine – sammu astumine, mida võiks võrrelda katapuldi kasutamisega sõjaväelenduri poolt.
Minu pere läks Saksamaalt USA-sse, kui olin 4 aastane. Kohanemine New Yorgiga oli minu jaoks õige raske.
Kui mu lääne-eestlastest sõprade lapsed istusid koolipinki Tallinnasse värskelt tosina aasta eest saabunutena, kogesid nemad alguses samuti kultuurishokki. See on analoog – sama mündi teine pool. Ring saab täis.
Lääne-eestlased tulid Eestisse ja avastasid, et kodumaa on ikka endine Eesti, aga ei olnud ka – nii, nagu ulmefilmis. Muutuv maailm, Kreml ja pool miljonit siia asustatud muulast olid teinud oma töö. Osa lauludest on tuttavad, aga sageli lauldakse neid natukene teisiti. Osa rahvatantsudest on kuidagi stiliseeritud. Tagatipuks muutis kirik „Püha öö“ ja paljude teiste tuttavate kiriklike laulude sõnu. Selle asemel, et kirik oleks jõuluajal mulle turvatunnet pakkunud, tundsin, et isegi seal pole seda „päriskodu“ enam olemas. „Sa ei saa uuesti koju tulla,“ kirjutas Thomas Wolfe. Mis sellest, et kodu on geograafiliselt samas paigas, kus ta on alati olnud!
Siinsete jaoks olime meie tulnukate moodi, keda kohalikud uurisid ja kompasid, vähemalt alguses. Täpsemalt öeldes võeti meid Tallinna reisisadamas küll vastu kallistuste, pisarate ja lilledega. Eestlased on muidu stoilised, aga pilusilmne piirivalvur Kesk-Aasiast oli antud juhul tundepuhangute tunnistajaks, taustaks suur Lenini portree. Sadamast viidi meid otse söögilauda. Meie vastu oldi reeglina lahked — lahkemad, kui meil oleks olnud õigust oodata.
1991. a detsembris sõitsime praamilt juba päriselt maha auto ja haagisega, kaasas kõik, mida omasime. Toll ei teadnud alguses, mida meiega peale hakata, pretsedent puudus. Sadas paksu lund. Oleksime tundnud end vist õige abitutena, kui vastas ei oleks olnud naeratavat näitlejast sõpra Tõnis Rätsepat. Tolliametnik tõstis käe tervituseks ja lausus: „Tere tulemast kodumaale!“ Vajutasin gaasipedaalile.
Eestis teatakse õige vähe inimtüübi „homo naasnud-väliseesticuse“ kohta. Meist pole perekonnapilti ega koondportreed. Elame laialipillatuna mööda Eestit, Tallinnas ei ole „naasnud pagulaste kvartalit“.
Käesolev artikkel tugineb ca 15-le pikemale intervjuule Austraaliast, USA-st, Rootsist ja Kanadast Eestisse viimase 15 aasta jooksul elama asunud inimesega. Enamus neist on keskealised töötavad isikud.
Statistilisi andmeid Läänest siia elama tulnud eesti juurtega inimeste kohta
Mu vestluskaaslased ei osanud realistlikult hinnata, palju nende saatuskaaslasi siin elab. Mõni arvas, et kokku elab Eestis Läänest tulnud kunagisi väliseestlasi vaid 30 ringis. Enamus pakkus suurusjärguks mõnisada naasnud inimest. Tegelik arv küünib ligi 1000-ni.
Ajavahemikus 1989—2000 rändas Eestisse 3500 eestlast nii Idast kui Läänest.*
• 26% ehk rohkem kui 900 neist tuli Läänest.
• 76% neist, kes tulid Läänest, sündisid enne II maailmasõda.
• 93% selle grupi liikmetest räägib eesti keelt emakeelena. Ka nooremad nende hulgas oskavad tavaliselt eesti keelt.
• 45% Läänest saabunutest omab kõrgharidust (Eesti keskmine on 13%).
• 80-90% pärast II MS sündinud läänest tulnutest omab kõrgharidust.
• 53% töötab. Neist omakorda 37% töötab kõrgemate ametnikena ja juhtidena.
• 80% töötavatest on valgekraelistel kohtadel.
(*Andmete päritolu: aastate 1989 ja 2000 rahvaloendused ning teadlaste Tiit Tammaru ja Inga Kase ettekanne „Eestlased maailmas 2000, tagasiränne 1990. aastatel“, esitatud 22. oktoobril 2004 Tartus konverentsil „Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine Läände ning selle mõjud“).
Eestis elab mitu maapaost naasnute põlvkonda. Ka vanemad nende hulgas on sageli aktiivsed. Üllatavalt suur osa naasnutest elab maakohtades. Saaremaa tundub olevat üks kunagiste lääne-eestlaste „Meka“. Pinstaklipslastele lisaks leidub meie hulgas lambakasvatajaid, sõdureid ning kalalaevade omanikke.
Omavahelist läbikäimist esineb suhteliselt vähe. Vabariigi aastapäeval kogunetakse Tallinnas restorani pärast paraadi. Mõned Rootsis üles kasvanud mehed saavad aeg-ajalt saunas kokku, ja paar nooremapoolset varem Kanadas elanud meest mängivad samas hokivõistkonnas. Üks koht, kus võib varasemaid ja praegusi väliseestlasi kohata, on muidugi Viido Polikarpusele kuuluv Eesti Maja restoran.