Sõnade kasutusest

„Pagulus“ — see on määratlus, aga pagulane olla on nii seisund kui enesemääratlus. Pagulus oli ka väärtushinnagute kogum senikaua, kui elasime eksiilis. Küüditamisest ja mahalaskmisest pääsenud riigiametnikud ja nende perekonnad võtsid ju endaga läände kaasa EW maailmavaate.

Olin hädas seda lugu kirjutades terminoloogiaga. „Diasporaa“ ja „väliseestlus“ on ujuvad mõisted. Kirjutis keskendub nimelt endistele pagulastele ja nende järglastele. Ei pääse kuidagi mööda sundmigratsiooni ja eksiilisoleku esiletõstmisest. Ebatäpne ei ole põgenikelaagrite aegne „displaced persons“ — „(kodumaalt) tõrjutud ehk väljaaetud isikud“. „Endised pagulased“ ja „pagulaste järglased“ on liiga kohmakad mõisted, et neid siin korduvalt kasutada, aga tunduvad olevat ainsad, mis pole ebatäpsed.

Moes olev sõna „väliseestlane“ on problemaatiline mitmel põhjusel. Ameeriklased ei tuleks mõtte peale öelda „external Americans“. Anglosaksi termin „expatriate“ ei ole sama lõpliku ja inimesi ühiskonda tagasi-mitte-tulla-laskva kõlaga, kui meie „väliseestlane“. Saada väliseestlaseks tembeldatud on sama hull, kui olla saadetud purgatooriumi, kust tagasipääs sise-eestlaste seltsi on vaevaline, kui mitte öelda, et võimatu. Isegi neutraalselt seda väljendust kasutades ehitatakse müür meie vahele ka siis, kui kavatused ei ole kurjad. Siinsed inimesed vajavad kergesti keeleotsa peale tulevat fraasi, aga selle lohakas kasutamine võib viidata ka taipamatusele või sihilikule pahatahtlikkusele, mõnikord poliitilistel kaalutlustel.

Eksiilis olla on märgatavalt valusam, kui väliseestlane olla. Iseseisvuse perioodide vältel väljarännanud väliseestlasi pole kodumaast relva ähvardusega eemale tõrjutud, seega kodumaast mitte ilma jäetud. Emigrandid võivad kogeda välismaal elamist puhta naudinguna, kui satuvad haljale oksale.

Eesti pagulus ja välis-Eesti on igatahes kaks erinevat asja. Enne II maailmasõda olid Eestist väljaräännanud inimesed sageli seiklejad (mitte, et see oleks kuidagi taunivalt öeldud). Nende hulgas oli ka küllaltki palju vasakpoolseid, mida meie — hiljem võõrsile läinud põgenikud — sageli ei olnud.

„Homo economicus“ ei ole kogenud sundmigratsiooni ega pea ennast põgenikuks. Kasutada väljendust emigrant tähendamaks (oma arust) eesti pagulast väljendab kas taipamatust või isegi nõukogulikku mõtlemist. Emigrant on meile solvav sõna, see on räige väljendus elukutseliste punapropagandiste ja tshekistide repertuaarist.

Oli vist Majakovski, kes kirjutas:

„Emigratsija novaja natsija — kõik linnad nendest haisevad.“

Sundmigrant Ristikivi kirjutas see-eest Rootsis:

„Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu …
Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.“

Küüditatu Rein Sepp kirjutas aga Vorkutas, aastal 1954:

„Sa tead kord, et range on tähtede saatus,
et pühad on hauad ja peatused teel,
et tähtedest rangem on kodumaatus,
kaks südant üheskoos pühamad veel.“

Taani kirjanik Herman Bang väitis koguni: „Kodumaatus on halvem kui surm.“ Sundmigratsioon on kahtlemata kadalipust läbiajamise üks vorme. Klapp Memento inimeste ja Eestisse läänest naasnute vahel kipub olema hea, sest neid ühendab mittevabatahtlik kodumaatuse kogemus — ühed põgenesid Punaarmee eest, teised küüditati püssimeeste poolt.

Eesti pagulus formeerus ja eksisteeris ajavahemikus 1944-1994 (mil viimased vene väed Eestist välja viidi). Käesolev lugu räägib kunagistest pagulastest ja nende järglastest, mitte väliseestlastest, ja kindlasti mitte emigrantidest.

Kes on naasja, kes on kunagiste pagulaste mantlipärija, ja kuidas on lood inimese järelejäänud eestluse määraga?

Isegi sõnaga „naasmine“ esineb probleeme. Formaalselt saavad naasta ainult need, kes ise Eestis sündisid. Pagulus tootis võõrsil juurde mitu põlvkonda, kes saavad Eestisse naasta ainult sümboolses tähenduses. Tegelikult on need lausa erinevad inimtüübid — need, kes lahkusid siit teadmistega ja kogemustega Eestist, ja need, kes pidid oma vaimusilmas „virtuaal-Eestit“ teiste inimeste selektiivsete kirjelduste ning raamatute najal küllaltki suure vaevaga konstrueerima. Seda on märgata koguni asjasse suhtumises pärast kodumaale jõudmist. Vanem põlvkond aimas juba ette, et iga ühiskond, Eesti oma kaasaarvatud, on permanentselt ebatäiuslik. Nende suhtumine on algusest peale olnud kiretum ja realistlikum. Neil oli eestiaegne mälestus tegelikust Eestist meeles, meile aga — raja taga sündinutele — unustati täienduskoolides objektiivsetel põhjustel reeglina rääkimast, et Eesti Wabariigil oli ka puudusi. Pagulasvanemate eesmärk oli oma lapsi Eestile võita, mitte Eesti ideest eemale peletada. Hiljem, teismelistena ning ülikoolis ja Metsaülikoolis, saime teada, et sõdadevahelises Eestis oli olnud vaikiv ajastu, et siin veeti salaviina, ja et isegi siin elasid lihtsurelikud.

Eestisse on saabunud ka selliseid kodumaale tagasipöördujaid, kes on küll eesti juurtega, aga kelle perekonnad kas ei käinud võõrsil läbi teiste eestlastega, või puutusid nendega kokku äärmiselt harva. Nende kogemus võib arvestatavalt erineda teiste eesti päritolu inimeste omast, kes elasid Torontos või Stokholmis, ja keda „kodeeriti“ sisuliselt eesti aja ehk EW vaimus. Aktiivseks jäänud ning välisvõitlust pidanud pagulus koosnes ju arvestataval määral Eesti Wabariigi ladvikust. Me hoidsime Eestit alles, ajas ja mäletustes külmutatuna, nagu sipelgas merevaigus, ja püüdsime teda kaitsta.

Võib siis vabalt küsida — kes on naasnud, kes on kolinud? Keda Eestisse kolinutest kasvatati EW vaimus, ja keda mitte? Küsimus sellest, kelleks inimene tegelikult kasvatatud on, on siinses kontekstis oluline. „Jeestlaste“ probleem Eesti rahva jaoks seisnes ju selles, et nad võisid end eestlasteks pidada, olid aga tegelikult kodeeritud venepärasteks „homo soveticusteks“ ja oma arust pealegi veel õnnistuse toojateks. Arnold Meri on tüüpiline näide sellest. Millised on inimeste sisemised hoiakud, mida on nad programmeeritud tegema, kuidas käituma?

Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu leiutas neologismi „habitus“, mis tähendab n.ö. matriitsi. See on õpitud (õpetatud) ja juhib inimeste mõtteid, tundeid ja tegusid. See on inimese teadvuse südamikus resideeruv kultuuriline informatsioon, mida väljendatakse käitumise kaudu, see on ka „ootuste kooslus“. Eestis jätkub aga juba pikemat aega vägikaikavedu mitme erinevatest aegadest ja kultuuridest pärinevate „habituste“ vahel.

Ameerikas või Rootsis diplomi saanud inimese sees, kes arvab et on eestlane, kuna valdab mingisugusel määral eesti keelt või kelle eesti keel on jõudsalt arenenud Eestis elamise tõttu, kuid kelle pere ei lävinud võõrsil teiste eestlastega, võib Eestis elada tegelikult edasi hoopis muus habituses, kui neis väärtushinnangutes, mis on — julgen öelda — klassikaliselt eestilikud. Võib tulla ette — mõelge jeestlastele — et inimene võimendab automaatselt teise kultuuriruumi kodeeringuid, iseenesele sellest aru andmata. Nii näiteks võib üks keskealine Kanadas või Austraalias võrsunud inimene, kellele multikultuursust pidevalt kiidetud on, olla muidu küll pagulaste laps, aga mitte prioriteerida eestlasliku dominandi taassaavutamist nüüdisaja Eestis. Ometi on selline asi elu ja surma küsimus väikesele hõimule. (Järgneb)

Märkmed: