Naasnuid on mitmesuguseid, paljud neist on erinevalt kodeeritud.
Enne, kui kodueestlased rahuloleva muigega mõtlevad: „Vaata, nüüd urgitseb Estam ülbelt teiste väliseestlaste kallal,“ lisan kohe kolm täiendavat mõtet. Esimene on see, et minu arust on praegune ENSV-st suuresti väljakasvanud Eesti veel kaugel adekvaatsest desovetiseerimisest, habitusest rääkides. Teine mõte on: nooremad võõrsil Eestile truud olnud ja oma identiteedi kallal vaeva näinud inimesed ei ole tegelnud Eestiga vaimselt vähem kui siinsed. Ja kolmas mõte ehk järeldus: kui tagasipääs eesti lätte juurde ja selle kaasajastamine on meile üldse tähtis ülemaailmastumise ajastul, siis on see töö, mis toimuks kõige paremini koostöös.
Igatsus, mis on nii suur, et paneb sind rajama pisitillukesi Eestisid
Kodueestlastel on raske ette kujutada, kui palju vaeva näha tuleb, kui sa ei soovi, et muu kultuur sind assimileeriks. 1954. aastal — 10 aastat pärast suurt põgenemist — avati Rootsis hundude kokkutulek nimega „Laagerriik Eesti“. Laager kujutas geograafiliselt Eestit, ja koosnes 11 maakonnast ehk all-laagrist, „maavanemaga“ eesotsas. Laagril oli vanem, peaminister (laagrijuht) jne. Käibel olid kroonid ja sendid, laagris olid „Eesti“ postmargid. Tegevus oli skautlik, aga taotlus oli viia poisse lähemale oma vanemate päritolumaale. Kolm tulevast ministrit — Jaan Manitski, Hain Rebas ja Harri Üürike, aga ka Eesti Telekomi juht Jaan Männik olid tolle laagerriigi kasvandikud.
Abiellumisvanuses noorte pagulaste rasked valikud
Alguses, kui mindi maapakku, arvati: tuleval aastal oleme tagasi Eestis. Vabast Eestist unistama jäänud osa pagulastest elas vaimselt eikellegimaal päris mitu aastat. Integreerumisele uute asukohamaade kultuuridega alguses lihtsalt ei mõeldud. Pärast 10 aasta möödumist said isegi idealistid aru, et pole mõtet jääda vaimselt kohvrite otsa elama.
Palju aastaid ei mõeldud eriti sellele, et pagulus ei kujune ajatuks. Eesti majad ja eesti seltsid lihtsalt eksisteerisid ja tundus, et see kestabki nii. 1974. a. esines ühiskonnateadlane Tönu Parming ettekandega „Eestlus väljaspool Eestit eelolevail aastakümneil“, milles käsitles pagulust ootavat demograafilist langust ja teisi eelseisvaid probleeme.
Segunemine oli juba alanud. Rootsis tehtud sotsioloogilised uurimused näitavad, et eestlased abiellusid teiste eestlastega enamasti vaid esimestel paguluses elatud aastate vältel. Väikelastena Rootsi tulnud eesti päritolu inimestest leidis ainult üks inimene kümnest enesele eestlasest abikaasa. Kümne aasta eest oli selline laps, kelle mõlemad vanemad olid eestlased, Rootsis lausa haruldus. Oletatavasti ei erine need näitajad teistes riikides, kus eestlasi elas, väga arvestatavalt rootsi omadest. (Vt. Sven-Alur Reinans: väliseestlased peavad vastu veel 20–30 aastat — Eesti Päevaleht, 23.10.04)
Maailmad maailma sees, maailm ise pidevas muutumises
Moskva andis loa laevaliikluse taastamiseks Tallinna ja Helsingi vahel a. 1965. Eestist põgenenud inimesed üritasid keelata lastel okupeeritud Eesti külastamise, sedastades loogiliselt: „Nõnda lakkame olemast pagulased.“ Nii sai Eestist omamoodi keelatud vili. Noortel, kes tundsid end eestlastena, aga polnud reaalse Eestiga kokku puutunud, oli vajadus külastada seda maad. Lugesime Mati Unti ja nooremat Rummot, erinevalt osast vanematest inimestest, kelle mõttemaailm jäi staatiliselt külmutatuna 20. ja 30. aastate Eestisse. Siin ei tarvitseks mind valesti mõista. Kui eksisteeriks ajamasin, mis viiks mind sõjaeelsesse õitsvasse Eestisse, sõidaksin sinna silma pilgutamata. Aga ajamasinat pole ning ajad muutuvad.
Mari-Ann Karupää tuli Eestisse 1972.a. reportaazhi tegema rootsi väljaandele Veckojournalen. Praegu Otepää läheduses elav Karupää meenutab: „Ma ei olnud varem tegelikult aru saanud, mis selle vaese riigiga oli juhtunud. Rootsi kaaslased nägid ainult, et kõik oli räpane ja must. Mina aga nutsin ja rääkisin, kui õnnelik ma olen.“ Aarand Roos meenutab: „Esimene kord tundus mulle nagu vana must-valge film. Selline tumehall, helehallikaspruun.“ Tekkis olukord, kus osa nooremate põlvkondade liikmetest olid kultuuriliselt kodumaale uuesti lähenemas, aga öölaulupidudeni ning pagulas- ja kodueesti poliitiliste taotluste lähenemiseni jäi veel aastakümneid.
Kõige hullem, mis juhtus mitmete noorematega, oli sisemine kistus kahe vahel, mille resultaat võib mõningatel puhkudel olla see, mida ühiskonnateadlased nimetavad „tugevaks ebaselgeks identiteediks“.
Eesti enese tulevik ei tundunud eriti roosiline olevat. Vanemate poolt meisse istutatud eesti tunded ja elumaailm andsid meile keerulise, kuid unikaalse identiteedi ning huvitavaid sõpru kõikjal maailmas, aga Parmingu ennustused olid kui masendav Iiobi sõnum — „te jääte välismaale üksi selle eksootilise identiteediga.“
Kuristik väliseesti põlvkondade vahel kajastas seda, mis toimus maailmas üldisemalt. Olev Träss on kirjeldanud Metsaülikooli sündi, öeldes, et peamine siht oli rahvusliku tunde tekitamine, kuna väljaspool Eestit üleskasvanud noortele ei olnud eestlus vaieldamatu ja iseenesest mõistetav asi. Eesmärk oli äratada entusiasmi eestluse vastu noorte hulgas ja teha neist eestluse edasikandjad. Träss kirjutab tagasivaates: Metsaülikooli lähtekoht oli rajatud arusaamale, „et meie juured on Eestis, ja et eesti rahvas on tervik. Eestlus peaks olema meie kõikide sees nagu mingi veealune laine, mida välismaailm ei näe, aga mis liigub ja mida meie ise saame tunnetada“.
Organisatsioon „Balti Apell ÜRO-le“ (BATUN) ning Balti rahu- ja vabaduse laevasõit Läänemerel 1985. a. on näideteks nooremate pagulasgeneratsioonide poliitilistest initsiatiividest. Ajaga kristalliseerus uus laine, paguluse noorema põlve tuumik, mis koosnes mõnest tuhandest hingest. Kust see tava tuli, mina otseselt ei tea, aga „tuumiku“ liikmeid võis sageli ära tunda Eesti riigivapiga sõrmuste järgi, mida nad kandsid. Sisuliselt oli sündinud üks arvestatav, kuid mitte kõikidele nähtav (kodueesti ühiskonnateadlaste hulgas võibolla isegi osaliselt märkamata jäänud) nooremate saatusekaaslaste liikumine, mida võiks tinglikult nimetada „sõrmusekandjate vennaskonnaks“. Omavahel teati, kes on kes. Kirjutatud reegleid meil ei ole olnud. Teadsime vaid, et Eesti ja me sõbrad olid meile tähtsad, ja et Eesti peab saama uuesti vabaks. Vaatamata generatsioonide vahelistele erinevustele, olid me skautjuhtide ja täienduskoolide ning rahvatantsurühmade juhtide pingutused tegelikult vilja kandnud kuristikule vaatamata. Kõik meie põlvkonnad unistasid ühest asjast, nagu sugulased kodumaalgi, taasiseseisvast Eestist.
Esto 80 Stokholmis oma 20.000 või enama osalenuga ja mitu tundi kestnud rongkäiguga kujunes paguluseestluse apogeeks. Esto 80 ja Hirve pargi sündmust eraldas seitse aastat.
Kokkupuuted sovetoloogiaga ja paljud Raadio Vaba Euroopa toimetuses veedetud aastad andsid mulle ja Toomas Ilvesele arvestatavalt parema ettevalmistuse Eestisse tulekuks, kui oli suurel osal eakaaslastest, kes sama tegid. Meie olime vähemalt harjunud Rahva Häält ja teisi siinseid ajalehti lugema. Aga isegi see polnud küllaldane ettevalmistus. Kogusime hoogu selleks, et hüpata pea ees suuresti tundmatusse vette.
Olen oma silmaga
sind ainult unes näinud:
oled kuldne nägemus
mis päevavalgel läinud.
Kuigi sa mull’ tundmata,
siiski laulan sulle —
tunnistan maailmale,
et eestlane tahan olla.
(Elmar Maripuu laulusõnad, 70. aastatest)
Lugu tuhandest kodumaale tulnud lääne-eestlasest (3)
Arvamus
TRENDING
