Metsikud algaastad — kes tuli esimesena?
Võibolla ei olnud augustis 1988 Kanadast Eestisse elama tulnud Peeter Mehisto esimene naasnud väliseestlasest pääsuke, aga veel varem saabunutest mina kuulnud pole. Veebruaris 1990 järgnes Mehistole Tiia Raudma Austraaliast, ja umbes sama aja paiku Mihkel Tarm USA-st. Maailmarändur Viviann Napp jõudis Eestisse oktoobris 1990. Mitmed väliseestlased koondusid alguses Lennart Meri kantselei, aga ka ajakirja Kultuur ja Elu, Välisministeeriumi, Õigustõlkekeskuse ning Eesti Kongressi ümber.
Peeter Mehisto meenutab: „Tahtsin tulla välja endisest rutiinist. Märkasin Kanadas, et mu eesti keele oskus oli jäänud prantsuse keele oskusest nõrgemaks. Ma ei tahtnud, et mind assimileeritaks.” Viviann Napp räägib „ürgsest tõmbest”, mis teda kodumaale tõi, Aarand Roos võrdleb naasjaid sünnijõkke kudema tulnud lõhedega. „Meid programmeeriti selleks,“ ütles Jüri Toomepuu omal ajal. Vanematele Eestis sündinud inimestele oli tagasitulek siia midagi automaatset. Arvan, et Eestis olles lahenevad paljudes nooremates naasnud inimestes aga tasapisi nende võõrsil kasvamise käigus tekkinud lõhestunud identiteedi probleemid. Edukad ettevõtjad naasjate seas on ilmselt osanud „ühendada kasuliku meeldivaga”. Rahvusromantilist alget esineb tagasitulejates erineval määral. Ürgne tõmme ja altruism jäävad igatahes sageli ainsateks seletusteks, kui inimene on jätnud maha hästi tasuva töökoha Läänes ja töötab Eestis riigipalka saava funktsionäärina. Rootsi sõbrad norisid Mari-Ann Karupää kallal: „Sa oleks üks meist – mis sa sinna lähed?”
Laulval revolutsioonil oli eestlaste jaoks globaalne mõju. Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Tiia Raudma kirjeldab situatsiooni nii: „Elasin Sydney’s, aga käisin pidevalt Eestis. Tahtsin osaleda rohujuure tasandil rohujuurte protsessis. Inimesed näitasid okupatsiooni tingimustes julgust ja tahet. Sain aru, et seda tuleb toetada.”
Nende närvid, kes varakult Eestisse tulid, pandi 1991. a. augustikuul kõvasti proovile. Mari-Ann Karupää meenutab: „Kuulasin Eesti Raadiot ja tundsin suurt aukartust kodumaa eestlaste ees. Nad olid valmis surema.” Tiia Raudma ütleb, et tal oli „metsamineku plaan” varuks olemas, tegelikult aga möödus Tiial putshinädal kiiresti, töötades Välisministeeriumis 48 tundi järjest, magas ta öösiti sealsamas sohval.
Eesti kaitseväes teeniv leitnant Elmar Tammisto ütleb: „Igal rahval on oma kodu. Kui kodu on vaba — isegi kui see on pilbasteks pekstud — tuleb pilbastest midagi teha. Kui su maa on vabaks saanud, sa pole enam pagulane. Siis kas mängid eestlast välismaal, või elad omas kodus.”
Keeleteadlane, kirjanik ja diplomaat Aarand Roos ütleb silma pilgutamata: „Käisin vahepeal 50 aastat ära ja siis tulin koju.”
90. aastate alguse Eesti oli samaaegselt põnev ja suhteliselt kummaline koht. Üleminekuperioodi algus ei olnud Eestis kellegi jaoks materiaalselt meeldiv, kui „punased parunid” ja ärastajad ning erastajad välja arvata. Nõukogude riigi tugisüsteemid lääne eestlasi ei teenindanud. Mõned meist töötasid alguses, ilma et oleksid selle eest tasu saanud. 1991. a. Kanadast Lasnamäele elama asunud Harri Kivilo mainib kohanemisraskusi ja kirjeldab, kuidas ühel õhtul müüdi poes ootamatult talongideta järelejäänud leiba. „Sain kaks pätsi, selle peale oli jube hea meel.” Tiia Raudma kirjeldab, kuidas Narva maantee kauplusesse Kultuur ja Elu toimetuse vastas ilmusid müügile shveitsi juustu kerad. „Vene mammid armastasid tihedalt seista. Minu meetod selle vastu võitlemiseks oli lugeda Rahva Häält, küünarnukid laiali ja seista poolviltu. Ootasin kaua, siis ostsin terve kera. Mammid jõllitasid. Läksin toimetusse ja jaotasin seda, see andis saavutuse tunde.”
Eesti Statoil'i tegevjuht Epp Kiviaed meenutab: „Esimeses korteris olid torud umbes. Vesi läks alla ainult tualetipotist. Kraanist ei tulnud tihti sooja vett, siis kuumendasin köögis pangetäie vett ja tassisin selle vannituppa, et saaks pesta. Vanni põhja kogunenud vee tühjendasime kastruliga potti. Rootsist ostsime aeg-ajalt näkileiba. Mustamäel oli suvel imelik, kuna eestlased kadusid maale. Kui mu elukaaslane Stockholmis vahetevahel ajutiselt tööl käis, jäid järele ainult mina ja venelased.” Alguses oli Eesti midagi „pusle“ sugust, kus banaalsete lahenduste leidmine (kuidas riideid pesta jne.) nõudis aega.
Tiia Raudma mäletab, kuidas palk tasuti rublapakkides enne kroonile üleminekut. Neid polnud isegi mõtet lugeda. Lääs muutus kohutavalt kalliks. Stockholmi laeval kaalusime, kas enesele kohvi lubada. Läände jõudnuna tundusid sealsete inimeste mured kuidagi banaalsetena võrreldes eesti omadega. Oleme muutunud askeetlikumateks, kui vanasti olime. Eesti on õpetanud, et ka vähesemaga on võimalik küllaltki kvaliteetselt elada. Eesti kaitseväes teeniv Elmar Tammisto ütleb: „Saan suhteliselt tagasihoidlikku palka, aga elame teatud mõttes paremini kui paljud Lääne-Euroopas. Kumba sa tahad – kas värsket porgandit või fabrikaati? Meil kemikaalid puuduvad.”
See oli periood, mil Tallinnas seisid Postimaja trepil kaukaaslastest rahavahetajad; tänava vastaspoolel Viru hotellis õiendasid soome ja muud välismaa ärikad ja vene prostituudid. Tursked vanad tshekistid valvasid uksi, kohalikke inimesi hotelli ja selle restoranidesse nad sisse ei lasknud. Paljud eesti aroomid olid pehmelt öeldes võõrad ja kempsud olid reeglina kohutavad. Igal pool oli okupatsiooniväe sõdureid ning vastumeelset nõukogude atribuutikat. Viviann Napp ütleb: „Isikliku vabaduse puudumine on minu jaoks kõige hullem asi üldse. See, mida alguses kogesin, oli väljakannatamatu.”
Mäletan ise üht halli talvist päeva 1992. a. algul külmas trammis, mil tänavatuled olid välja lülitatud ja tundsin eneses kahtlust: „Oli see siiatulek ikkagi tark tegu?” Talvel köeti minimaalselt. Kõikjal oli külm.
Mõnikord meenuvad Gerry Rafferty laulusõnad:
“On a morning from a Bogart movie
In a country where they turn back time
You go strolling through the crowd like Peter Lorre
Contemplating a crime...
As she locks up your arm in hers
And you follow
’till your sense of which direction
Completely disappears...
Well, morning comes and you’re still with her
And the bus and the tourists are gone
And you’ve thrown away the choice
And lost your ticket
So you have to stay on
But the drum-beat strains of the night remain
In the rhythm of the new-born day.”
(Järgneb)
Lugu tuhandest kodumaale tulnud lääne-eestlasest (4) (9)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Estam presidendiks!
Mitte miski pole siin ilmas juhuslik.
Meeldiv on näha ja lugeda hr Estam`i teksti kodumaale naasnutest eestlastest, - mis on väga huvitav ja vajalik teema!
Olen üks kodu-eestlastest, kes kohtas just “tagasituleku” algus-aastal hr Peeter Mehisto`t, kui ta tuli Rootsi kaudu sõidult tagasi Tallinna, sest ta käis vahepeal Shveitsis raha teenimas - et end Eestis elatada.
Kohtusime Arlanda - Tallinn lennukis, kus olime huvitavas arutelus kogu lennuaja. Meid oli neli eestlast:
- üks professorist vanahärra Rootsist, Peeter Mehisto, mina ning veel üks kodu-eestlane ühise nn (kaardimängu)laua ümber ning vestlesime kõigest.
Meelde jäi lahkumisel viimane vanahärra sügavmõtteline ütelus: - “See polegi nii “juhuslik” meie nelja hästi-sobiva persooni põgus kokkusaamine…, vaid nii pidigi toimuma…üks tähenduslik kohtumine!!!” Kaunis on see meenutus!
Harilikult välis-eestlased kohe ei jäänud lõplikult Eestisse, vaid see "naasmise"-protsess kestis mitu edasi-tagasi sõitu.... Sarnane kodumaale "edasi-tagasi-sõitmisega" tagasipöördumine oli ka täheldatav kaukaasia-eestlaste Eestisse ümberasumisel. Paljud kaukaasia-eestlased valisid elukohaks - eriti Pärnu, kui kõige soojema kliimaga linna Eestis. Taoline uuesti-kohanemise probleemistik on täitsa loomulik protsess.
Parimad tervitused !
Lugupidamisega
Mati Pungas
konsultant-analüütik, Tallinn
Olen üks kodu-eestlastest, kes kohtas just “tagasituleku” algus-aastal hr Peeter Mehisto`t, kui ta tuli Rootsi kaudu sõidult tagasi Tallinna, sest ta käis vahepeal Shveitsis raha teenimas - et end Eestis elatada.
Kohtusime Arlanda - Tallinn lennukis, kus olime huvitavas arutelus kogu lennuaja. Meid oli neli eestlast:
- üks professorist vanahärra Rootsist, Peeter Mehisto, mina ning veel üks kodu-eestlane ühise nn (kaardimängu)laua ümber ning vestlesime kõigest.
Meelde jäi lahkumisel viimane vanahärra sügavmõtteline ütelus: - “See polegi nii “juhuslik” meie nelja hästi-sobiva persooni põgus kokkusaamine…, vaid nii pidigi toimuma…üks tähenduslik kohtumine!!!” Kaunis on see meenutus!
Harilikult välis-eestlased kohe ei jäänud lõplikult Eestisse, vaid see "naasmise"-protsess kestis mitu edasi-tagasi sõitu.... Sarnane kodumaale "edasi-tagasi-sõitmisega" tagasipöördumine oli ka täheldatav kaukaasia-eestlaste Eestisse ümberasumisel. Paljud kaukaasia-eestlased valisid elukohaks - eriti Pärnu, kui kõige soojema kliimaga linna Eestis. Taoline uuesti-kohanemise probleemistik on täitsa loomulik protsess.
Parimad tervitused !
Lugupidamisega
Mati Pungas
konsultant-analüütik, Tallinn
Arvamus
TRENDING
