Kolm võrsuvat kunstnikku spordimeestena: Raimo Pass, Sulev Teppart, Hendrik Toompere jr. Foto: E. Purje
Konrad Mägi oli mitte ainult suur ja originaalne kunstnik, vaid ka omapärane ja komplitseeritud isiksus. Kuivõrd Kivastiku Mägi sarnaneb tegeliku prototüübiga, pole siinkirjutajale teada, kuid laval näeme meest, kelle ülevoolav energia ei lase tal iial leppida vähema kui perfektsusega. Pole tähtis, kas tõstetakse pomme, lavastatakse näidendeid või maalitakse, ikka tuleb olla esikohal. Kogu ta olemuses on tugev annus megalomaaniat. Pidevalt rahutu, ülimalt kriitiline kõigi ja kõige suhtes, võib ta lähedasemaissegi suhtuda näiliselt üleoleva hoolimatusega, kuid samas lööb aeg-ajalt välja tundehell ja sõprust vajav inimhing. Kergesti süttiv, põikpäiselt reaalsust eirav, oma ideaalide poole pürgides kompromissitu.
Peategelasel on kaks kunstijüngrist sõpra: Aleksander Tassa ja Nikolai Triik. Esimest kujutab autor lõbusa ja sädeleva boheemlasena, kes jääb ta sõbraks ning aatekaaslaseks elu lõpuni, kannatades välja kõik ta jäärapäisused ja isegi solvangud. Tasakaalukast ja praktilise loomuga Triigist distantseerub Mägi aga nii põhjalikult, et pelk viimase nime mainimine viib ta tasakaalust välja.
Vabaõhuteatri jaoks kirjutatud näidend on üles ehitatud kavalalt ja riukalikult, vaatajat pidevalt üllatades. Autor tundub olevat peategelaste boheemlaslikud eluviisid teataval määral omaks võtnud ja uperpallitab koos nendega, kohati minnes grotesksuse piirini, seda siiski ületamata. Koos kunstnikega ollakse Eestimaal, läbitakse Peterburi, Helsingi, Pariis. Lõdisetakse lumises Norras ja rüübatakse lõbusate itaallaste seltsis grappat. Ja alati ei peeta kronoloogiast kinni. Juba näidendi algus on võõrastav. Nooruke õde talutab haiglakitlis peategelase lavale ja kinnitab ta rihmadega toolile — tegemist on surijaga, kellel ilmselt on lisaks füüsiliste hädadele ka vaimsed häired. Haige lootusetut olukorda kinnitab vana kogenud arst. Samas ilmub palatisse külastajana sõber Tassa, kes pärast lühikest vestlust õe ja arstiga ajab ootamatult püksid jalast. Hetk hiljem, kui noor õde hirmukiljatuste saatel palatist põgeneb, vabastab Tassa sõbra rihmadest ja varsti on saanud haigepalatist treeninguplats, kus sõbrad sportpükstes ringi sibavad ja pomme kergitavad, kolmandaks talupoiss Eedi, kes hiljem sama trio koosseisus esineb Nikolai Triigina. Haiglastseen kordub hiljem uuesti, veel efektiivsemalt muundudes Pariisi kõrtsiks, kus häbelik õde ootamatult heidab endalt kitli ja baaridaamina tantsib hoogsalt kankaani. Kõike seda võimaldab eesriide ja praktiliselt ka lavapildi puudumine. Laval leiduvad vaid minimaalsed rekvisiidid. Lavalt lahkumine ei toimu alati külgedelt, vaid mõnel juhul esitrepi kaudu otse publikusse ja mõned repliigid kõlavad saalinurgast, nagu süvendamaks vabaõhuteatri efekti.
Konrad Mägi nõudlikku rolli täidab Hendrik Toompere jr, kehastades täiuslikkuse poole püüdlevat taidurihinge igakülgselt usutavalt. Noormehe enam kui sajaprotsendiline enesekindlus sunnib teda üle vaatama kammitsevaist olmemuredest, tal hakkab vaid igal pool külm. Hing külmetab. Ihu külmetab ka, kuid sellest ei hoolita. Ta ei suuda hetkekski pöörata pilku oma paleuselt, mille nimel võib taluda nälga ja vaesust, solvata nii sõpru kui ka võõraid. Ka sagenevaid haigushooge seirab ta nagu kellegi teise omi. Fanaatiline hõõgus ta silmis paneb mõtlema: on selline sisseelamine võimalik? Või on roll nii mõjuv, et hakkad vaatajana kaasa näitlema?
Sulev Teppart Aleksander Tassana on teine, kel kogu näidendi vältel on vaid üks osa täita. Tepparti Tassa on dünaamiline, bravuuritsev boheemlane, kes mõjub algul ehk pisut kergemeelsena, kuid kelle lojaalsus sõbra vastu jääb alati muutumatuks. Mõjuv ja hästikujundatud tüüp, kelle vilgas askeldamine ja võrratu miimika hoiavad mängu elava ja hoogsana ka siis, kui sõber Konradit vaevab järjekordne raskemeelsuse hoog.
Kunstniketrio kolmas liige Raimo Pass Nikolai Triigina jääb teiste kõrval veidi kahvatuks, kuigi ta mängu kohta ei saa midagi laitvat öelda. Stseen Pariisi kõrtsis, kus toimub sõprade lõplik irdumine, ei ole küllalt usutav. Triigi vihastamine ja laamendava Mägi peale karjumine on küll jõuline, kuid mitte veenev, jäädes kuidagi õõnsaks. Jääb mulje, et ka autor pole sellele olulisele pöördepunktile küllaldaselt tähelepanu osutanud. Hoopis usutavam on Pass kõrvalrollides norra talumehe tuimavõitu pojana või lõbusa Fabiona Itaalias.
Hendrik Toompere seenior esineb laval kuues erinevas osas. Kaks arstirolli — üks Tartu närvikliinikus, teine Pariisi kõrtsis — on hästi täidetud, kuid mitte eriti meeldejäävad. Kuid Konradi vana isa, kes alistunult laseb kodust lahkuval pojal end haugutada, on unustamatu. Väga veenvalt kehastab ta Amandus Adamsoni kunstiõpetajana Peterburis. Tugevasti karikeeritud norra talumees on ülikoomiline, kuid ei mõju ülepakutuna. Sama ehtne on agaralt grappat kallav Bino.
Ka Eva Püssa, ainus naisosaline kogu näidendis, demonstreerib oma mitmekülgsust, mõjudes ehedana nii Konradi plikaohtu õe Miina kui veidi vilumatu haiglaõe osas. Pariisis hoiab ta kogenud ettekandjana purjutavad boheemlased kindlakäeliselt vaos ja Helsingis pakub jõuka maailmadaamina võõrale kunstnikule delikaatselt toetust. Tömpi norra talutüdrukut, kes oma lühikese etteaste vältel sõnagi ei lausu, on võimatu unustada. Ja kõigele krooniks näeme teda veel koolmeisterlikult asjaliku muuseumitöötajana, kes professionaalse põhjalikkusega tutvustab ajastu kunstiajaloolist tausta.
Lavastajaks on Aleksander Eelmaa, kes koos autor Mart Kivastikuga teenis välja Kultuurkapitali aastapreemia 2004. Viimase kohalviibimine lisas kogu üritusele omajagu elevust. Teatrisõbrana jääb üle vaid avaldada sügavat tänu nii külakosti toojaile kui Eesti Kunstnike Keskusele vahendajana.
