Lauri Nebeli CD, millel ta laulab oma loomingut valdavalt Henno Käo tekstidel. Lisaks laulule mängib flööti, plokkflööti, saksofoni, suupilli ja kitarri. Kaastegevad: Peeter Rebane — kitarr, elektrikitarr; Henn Rebane — akordion; Vambo Pikkuus — tshello; Tiit Kõrvits — elektrikitarr; Are Jaama — akustiline kitarr ja Tõnu Raadik — muud pillid, aranzheeringud, salvestamine, kokkumängimine.
Kuidas seda plaati siis nüüd kirjeldada? Heameelega laseksin seda Lauril endal teha — sellel Lauril, kes mulle ümbriselt vastu vaatab, pea viltu, pikad juuksesalgud musta kaabu all boheemlaslikult sassis ja suitsev sigaret vasakus suunurgas, just nii, et see ulja väänkaela-naeratuse valget ülahammasterida varjama ei pääseks. Paluda ei julge, sest plaadi teisel küljel valvab helimenüüd üks teine Lauri, pöetud juuste ja soliidse lipsuga, kuid tuttav must kaabu ikka kindlalt peas ja tõsine hästitreenitud gangsteriilme näol. Niisiis luguauk. Kas augutäis lugusid või auke täis lugu — mine võta kinni! Või hoopis kimp koerustükke, mida ei sobi kahe lahtise silmaga vahtida, pigem piiluda läbi luguaugu.
Plaadil on kuusteist laulu. Ühe autoriks on Vladislav Korzhets, teise omaks Aleksandr Pushkin, kõik ülejäänud on äsjalahkunud Henno Käolt. Lauril on piisavalt muusikalist talenti, et neid tekste rahuldavalt viisistada ja nauditavalt maha laulda, kuid see pole plaadi tugevaim külg. Lauri on ennekõike võrratu koomik ja tema laulu kuulamine tekitab kohe protestimeeleolu, et miks see pole videoks tehtud. Miks peab pool naudingut kaotsi minema? Ei maksa siiski arvata, et plaadilt midagi kuulata ei oleks. On küll, kuid see pole plaat, mis sobiks taustamuusikaks, kui sõpradega külaklatshi puhud või muidu mõtteid tuulad-tuulutad. See plaat nõuab täit tähelepanu, seda tuleb kuulata üksi või hea sõbraga. Henno Käo teatavasti polnud suuteline kirjutama sirgeid laulutekste, vaid neil oli alati väike vint sees ja see vint pole sageli palja silmaga nähtav. Tuleb ajusid pingutada ja mõni lugu uuesti üle kuulata, et selgemat pilti saada. Näiteks „Punamütsikeseke“ on üsna süütu jutustus noorest neiust, kelle hundi maomahlad varakult naiseks küpsetanud. Veel süütumalt mõjub ehk esialgu „Pagar“, kes hoolega küpsetab ning rahvast paksuks ja laisaks söödab. Kuid lugu on ilmselt loodud nõukogude aja lõpupoolel (plaadi ilmumisaega pole kahjuks kusagilt leida), sest hoolikal kuulamisel selgub, et pagar töötab Pagari tänaval ja küpsetamine käib pagarikeldris. Pagari tänava keldrite meenutamine võib korralikul eestlasel pikemaks ajaks söögiisu ära võtta.
Ka puhtmuusikaliselt pakub plaat siiski ka midagi, sest Tõnu Raadiku muusikalised seaded ja saatemuusika on esmaklassilised. Ainult paaris kohas varjutab see pisut lauluteksti, kuid mitte oluliselt. Üldiselt jääb meisterlik saade diskreetselt tagaplaanile. Tehniliselt on plaat igati õnnestunud. Kel võimalik, kuulaku Henno Käo võrratuid tekste, milliseid kahjuks enam juurde ei sigi. Ja vaadaku seejuures Lauri fotot ning andestagu talle, et videolindile ei jõudnud. Tal on siiski ka kõrva jaoks küllalt pakkuda.
Luguauk
Kultuur
TRENDING
