Ilmunud lühendatult Postimehes14. septembril 2007 (alltoodud kujul aga Postimehe Online versioonis, algus Eesti Elus # 39)

Kas elulugude jutustamisel on inimestevahelises keerulises suhtlemises ravitsev ja lepitav toime? Kahtlemata mitte automaatne ega maagiline. Filosoof Paul Ricoeur on väljendanud lootust, et jutustamine on üks põhilisemaid inimlikke tegevusi, mis annab toimunule tähenduse. Oma elust jutustamisel on tõlgendus: tuleb selekteerida minevikku ja otsustada, mida jutustaja arvates kõlbab, tasub, sobib avalikustada. See, mida jutustatakse, oleneb hiljuti kogetud suursündmustest, isiklikest võitudest või kaotustest, tervisest ja meeleolust. Impulss end avada ja end varjata toimivad sealjuures samaaegselt — mõnikord viies jutustaja ummikusse. Oma eluloo jutustamine leiab mäletatud sündmuste virr-varris mustreid – jutustamine on ahvatlev kiusatus, mis võib nii mõnusaks kujuneda, et püütud kala on ikka kilo võrra rammusam kui see, mis tegelikult õnge otsa jäi. Oma elulooline jutustus muutub ehedaks vastavalt kuulajale, vastuvõtjale – olgu see mitmed aastad tagasi lahkunud vanaisa, kellele mõttes räägitakse oma nooruspõlvest, lapsepõlvesõber, kes teisel pool merd või lapselaps, kellele on vaja rääkida asjast „nii, nagu see tegelikult oli“.

On väidetud, et elulooliste kirjutiste lugemine ja uurimine võiks abiks olla väärarvamuste selgitamisel ning sildade ehitamisel lõhestatud ajaloopaljususes. Paraku ei ole elulooline jutustus „vahetu“ isegi siis, kui teda võib tinglikult pidada „siiraks“; isegi mitte siis, kui kirjutaja on iseenda ja lugejaga astunud kokkuleppesse, et ta räägib ainult, ja oma parima teadmise järgi, tõtt. Elulugu on „konstrueeritud“ minevik, mille taasloomisel tugineb kirjutaja enda ja sageli ka oma lähedaste kaugmälule ning lähtub kirjutamisaegsest „olevikust“. Mälu võib olla lünklik, petlik või tuhmunud ja võimendada ehk ajapikku emotsionaalselt eredamaid aspekte. Elulugu ja mälestused on autobiograafilised väljendusvormid, mille teadlikuks või alateadlikuks põhjenduseks on iseenda saatuse selgeks rääkimine, apologia pro vita sua.

Ene Mihkelsoni romaanid, kõige enam ehk tema kaks viimast romaani – „Ahasveeruse uni“ (2002) ja „Katku haud“ (2007) osutavad eluloojutustuse hädaohtudele ja tuleohtlikkusele. Ühest küljest on läbitöötamata, vääriti-mõistmisele alluvat, käepärast olevat mälumaterjali ülikülluses: „Kas selleks, et minevikus toimunu tähendust põhjani mõista, peab seda kas või etendusena mõjuva pildina taastama, küsisin endalt, kui Pronkssõduri leinalises poosis kuju kummitusena elustus. Varjusurmast tõelusse ärganud saatusi oli nagunii küllalt,“ ütleb „Katku haua“ minajutustaja raamatu teisel leheküljel. Liiga kerge on rääkida enda jaoks koduseks kujundatud, ümmarguseks tallatud, ohtusid ja süümekaid varjavat stamp-elulugu. Seda on ka imelihtne arhiivi üle anda, pitseerida tuleviku jaoks ja mäluinstitutsiooni vaikse sanktsiooniga puutumatuks teha: „Meie olevik muutub minevikuks liiga ruttu, et jõuaksime selle üle mõtelda. Meie tulevik on kaduvuse tulevik, sest päev päeva järel me kas unustame, mis olnud, ei tea sellest midagi või teeme igaüks ise aja- ja eluloo, nagu oleksid need vaid riided, mida teistele näidata,“ väidab „Katku haua“ minajutustaja siis, kui ta on oma tädi varjutatud, osavalt looritatud eluloos jälitanud hõredaid ja kulunud kohti, mille läbi ta ahnelt, isegi julmalt üritab näha tõtt.

Eestis on elulugude kogumisega tegelnud viimase 15 aasta vältel Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv, Eesti Rahva Muuseum ja Ühendus Eesti Elulood, kelle iga-aastased eluloovõistlused on ärgitanud paljusid, eriti eakaid Eesti inimesi oma elulugu kirja panema. Igakevadisel eluloopäeval tõstetakse esile need lood, mis oma eheduse ja jutustamisosavuse tõttu on silma torganud. Sellel kevadel esitleti kogumikku venekeelsete Eesti elulookirjutajate lugudest, mida erilise soojuse ja järjekindlusega on kogunud ja tõlkinud Tartu klaveriõpetaja Volita Paklar. Nii tema kui elulugude uurija ja koguja Rutt Hinrikus väidavad, et venekeelse Eesti elanikkonna hulgas on elulugusid seni kogutud liiga vähe. Neid tuleks teha kättesaadavaks ka eesti keeles.

Ei ole mõistuspärane ega õige väita, et „elulood“ (ehk „mälu“) asendavad „ajalugu“. Rein Veidemanni kirjutis 23. augusti Postimehes osutab veenvalt sellise historiograafilise puntra ohtlikkusele. Kui elulood ei ole „vahetud“, on need veel vähem vabad stampidest, väärtushinnangute sõrestikest, mille kaudu mäletatud materjali selekteeritakse ja korrastatakse. Hoiakute pitser on omakorda kõige tugevam nendes kohtades eluloos, kus kirjutajal oli valus või raske. Selle asemel, et valust jutustada, väljendades ning taaskogedes nendega seonduvaid ebamugavaid tundeid, juhatab ta enda ja lugeja tähelepanu sellele miks see, mis juhtus, pidi niiviisi juhtuma, sealjuures põhjendades ja õigustades omaenda käitumist. Kuid mõnikord ollakse julgemad: kahe, kolme või viie aasta pärast jõutakse niikaugele, et rääkida ka hoolikalt varjatud sündmusest, kahetsusest, või kaotusest.

Kui sellise künniseni jõutakse elulugude kirjutajate ringis Torontos, kus 20-st inimesest koosnev rühm püsib juba viis aastat, saab see toimuda ainult vastastikuses usaldatavuses, mida on proovile pannud konfliktid ja kiusatused üksteise käitumist rangelt hinnata või isegi hukka mõista. „Miks sa ometi rõõmsatest sündmustest ei kirjuta? Kas su elus polegi helgeid jõule olnud?“ on küsimused, mis oleksid kergesti võinud murda ühe rühma usalduse selgroo. Õnneks toimus läbimurre hoopis teises suunas –pärast jäist vaikimist julges keegi jutulõnga üles võtta. Samuti kuulsime ka Tartu eluloorühmas ühel kõledal märtsikuu päeval sõnu: „Kas õige eesti mees ei oleks....,“ mis ajutiselt halvas igasuguse suhtlemistuju. Vaikimisele järgnes mitte vaidlus, vaid ühe elutarga vanaproua tähendamissõnalik jutustus, mis päästis lahti tekkinud umbsõlme.
(Järgneb)

Märkmed: