Lugupeetavad õpetajad, kooli- ja haridustegelased, doktorandid, magistrandid, üliõpilased ja õpilased,
HEAD UUT AASTAT TEILE KÕIGILE!

Head TARKUSEPÄEVA ja tarkust igaks päevaks tahaksin soovida kõigile, nii neile, kes on Toompeal ja neile kes võiksid ja peaksid Toompeal olijatele nõu andma, aga veel rohkem neile, kes Toompeal ametis olevatest inimestest sõltuvad. Muidugi soovin head TARKUSEPÄEVA ja palju tarkust kõigile poistele ja tüdrukutele, neidudele ja noormeestele, naistele ja meestele, olenemata nende vanusest, koolis käidud aastatest või praegusest ametikohast. Olen täiesti veendunud, et Eesti arengu peamine tõke on VILETS HARIDUS.
Eestis on ikka veel palju inimesi, kes kujutavad ette, et
koolis on võimalik saada haritud inimeseks,
kool annab hariduse,
kõik see, mis koolis toimub, on õppimine,
koolis osutatakse haridusteenuseid,
eesmärgiks on pääsemine järgmisse klassi ja järgmisse kooli ning lõppude lõpuks ülikooli,
poiste ja tüdrukute huvid, võimed, arengutempo, mõtte- ja tundeloome, motivatsioon, orientatsioon jms on ühesugused,
õpetajate pandud hinded peegeldavad laste teadmisi, oskusi ja arusaamist, arengutaset või midagi muud, millest on võimalik aru saada ning mida saab arvestada,
koolis on võimalik saada selline ettevalmistus, tänu millele oleks võimalik saada küllalt iseseisvaks ja vabaks, et elada väärikana,
õpetaja teeb koolis tööd ja tema töö tasustamise aluseks sobib klassis veedetud tundide arv.

Need ja teised sellised arusaamad on Eesti ühiskonnale, nagu kont kurgus, millest vabaneda ei saa ja millega elada ka ei saa, rääkimata arenemisest haritud, arukaks ja usaldusväärseks peetavate rahvaste hulka.

Haridus ei ole see, mida saaks keegi kellelegi kuskil anda. Haridus on kultuuri ja ühiskonna funktsioon - objektiivne kaassõltuvus; kogu selle süsteemi toime, milles me elame. Koolil on haritud inimeseks kasvamises ka oma osa, aga seda ei maksa ülehinnata. Haridus on subjekti üks karakteristik, tema arengutaseme üks näitaja, nii eesmärk kui ka vahend mistahes eesmärkide saavutamiseks. Haridus on elamise ja olemise vajalik, aga mitte küllaldane eeldus. Elab ja tegutseb mitte haridus, vaid inimene teiste inimeste seas. Elamiseks on vaja ka tervist, usku ja usaldust, ausust ja austust, tasakaalukust, väärikust, hoolivust, järjekindlust, püsivust. Elamiseks on vaja olla informeeritud. Elamiseks on vaja ettenägemisvõimet, otsustusvõimet, suhtlemisvõimet, koostöövõimet, loomevõimet, pühendumist, võimet uskuda ja usaldada, mäletada ja unustada, olla nõudlik ja andestada.
Paradoks on selles, et Tarkus on tarviline vara ainult enam-vähem tarkade hulgas. Selleks, et saada aru vajadusest olla haritud, informeeritud ja kogenud inimene, on vaja olla üpris tark. Kui tehakse rumalusi, siis seda märkavad vaid need, kes suudavad näha nende tegevuste taha. Nendest, kes saavad aru sellest, mis toimub, tõstavad häält vaid need, kellel oleks muidu häbi edasi elada, kes ei kujuta ette, mis võib "debattidesse" sekkumise tõttu juhtuda ja kellel on ükskõik, mis tast endast saab, kui ta maffiatele ette jääb...
Paljudele tundub, et riigi põhiseaduslikku korra kaitsmine on iga kodaniku püha kohus ja riigireetmine ei saa olla õigustatud mitte mingisugustel ettekäänetel. Inimeste haridus, arukus ja tarkus ilmnevad otsustamisel. Tark inimene ei aja teadmisi, arvamusi ja uskumusi segi.
Läinud sajandi üks kõige suuremaid küünikuid ja demagooge – Adolf Hitler kirjutas oma nn peateoses “Minu Võitlus”, et rahvas ei otsusta midagi, rahva eest otsustavad juhid. Juhtide puudumise, harimatuse ja vastutusvõimetuse korral jääb rahvas nõutuks, sest vaja oleks õigust olla haritud ja informeeritud.
Ühiskonna- ja kultuurielu sõlmprobleemide, veel enam ühiskonnakorra muutmise üle võiksid avalikult sõna võtta kõik inimesed,
kes on suutelised nägema Eestit tervikuna (mitte ainult territooriumina, uksena või aknana ja mitte ainult majandust või seakasvatust, mitte ainult raha ja toetusi vms, mis ei ole kunagi olnud, ei ole nüüd ega edaspidi kestvad, otstarbekad, süsteemsed ega püsivad);
kes usuvad endasse ja rahvasse ja ei lase ennast peibutada mingite klaashelmeste, ametikohtade, reiside, altkäemaksude ega ka lootusega saada oma rahast osa tagasi selleks, et oleks, mida oma äranägemist mööda otse- või kaudsete toetusena jagades võimu nautida;
kes mõtlevad mitte ainult oma kasust, rahast ja heaolust siin ja praegu, vaid ka kodumaast, riigist ja rahvast aegade voolus, lähemas ja kaugemas tulevikus;
kes mõistab turumajanduse olemust – leppimatut salakavalat võitlust konkurentide hävitamiseks nii, et välja paistaks vastupidi;
kes saab eru, et kerjamisele ja valetamisele rajatud ühiskond ei saa olla stabiilne;
kes ei pea kasutama kõrvalist abi selleks, et aru saada, millest sõltub ja millist osa etendab tänapäeva ühiskonnas teadus, looming, töö ja tootmine ning millist osa etendavad igaliiki parasiteerivad organisatsioonid, kes on end sisse seadnud vahendama, valvama, kontrollima ja jaotama;
kes teab, mis on iseseisvus ja vabadus ning mida tähendab elamine võõrvõimu all;
kes eristab asjatundjaid diletantidest, ausaid petistest;
kes näevad Eestit funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemina (koos alasüsteemide, osade ja elementidega), milles on primaarseks objektiivsete ja subjektiivsete tegurite ühtsus, iseregulatsiooni ja inimeste tahtelise (eesmärgistatud) tegevuse ühtsus;
kes teavad ja saavad aru Eestis ja maailma eri piirkondades toimuvate muutuste suunast ja intensiivsusest, muutuste põhjustest ja nende arvatavatest tagajärgedest turgude, maavarade ja muude ressursside edasiseks kasutamiseks;
kes hoomab religioonide ja poliitiliste ideede levikuga kaasnevaid vastuolude põhjuseid;
kes kujutavad ette, millist osa etendavad rahvusvahelised korporatsioonid ja korporatsioonide mõjusfäärid;
kes on pisutki kuulnud rahvusvahelistest salaorganisatsioonidest ning nende programmilistest eesmärkidest lähemas ja kaugemas tulevikus;
kellel on mingi kujutlus demagoogiavõtetest, mida rakendatakse poliitilise, ideoloogilise, majandusliku, teadusliku, kultuurilise jm ülemvõimu haaramiseks ilma sõdadeta;
kellel on ülevaade regulatsioonimehhanismide toimetest ühiskonnas ja kultuuris ning teostusmehhanismide süsteemi seostest ja sõltuvustest avalike ning varjatud eesmärkide ja vahendite kasutamise korral.
Rumalad ei märka rumalusi, sest nad ise ka ei oskaks teha midagi muud. Eesti tuleviku kohta saaksid kaasa rääkida need, kes on usaldusväärsed isikud, kes on suutelised ette nägema, mis võib juhtuda.
Arutlemine takerdub kehvavõitu hariduse tõttu. Inimesi, kes suudavad ladusalt orienteeruda, on vähe.

Eesti ühiskonnateadus on sootuks kokku kuivanud ja ei saa enam teejuhina mingit osa etendada. Uuringute asemel tehakse veel vaid mingeid kirjeldusi.
Endiselt on haridusjuhtide ja haridusteadlaste, valitsus- ja omavalitsustegelaste hulgas isikuid, kes räägivad "hariduse andmisest" ning "kooliharidusest", "hariduse rahastamisest" jne. Kui inimene korra või kaks mingis väituses vääratab ja niisugust juttu räägib, siis võib olla tegemist õnnetusega; kui ta aga ühtelugu sisutühje sõnu kasutab, siis on põhjust karta, et ta ei saa kuigi palju aru, millest jutt käib.

Eesti koolielu ja sellega seoses ka hariduselu edenemine on raskendatud, sest tõkkeid, mis oleks vaja kõrvaldada, üritatakse aina täiustada ja tugevdada.
Kui seada kooliprobleemide käsitlemisel esikohale õpilaste areng, siis on vaja kanda hoolt kõige selle eest, millest sõltub õpilaste areng. Siis peab hoolitsema Õpetajate eest.
Kui arvestada ennekõike seda, miks koolivõrk on rajatud ja mis on koolis põhiprotsess, siis selgub, et valdav osa “aurust” läheb Eestis tegelikult tühja.
Kui Eestis oleks mõni selline koht (labor), kus suudetaks teha teaduslikke uuringuid, siis oleks vaja korralikult uurida, miks nii on läinud ja läheb aina edasi.
Esimeseks tõkkeks on õppekavad, mis on rajatud kõlbmatuks vananenud paradigmale.
Teiseks tõkkeks on formalism, mis kasvab välja põetajatele tasu maksmise “süsteemist”. 45 minutit, mida on ette nähtud tunniks kutsuda, ei saa olla õpetajatele palga maksmise aluseks. Õpetaja ei õpeta aineid vaid lapsi. Õpetajale ei saa esitada mingeid nõudeid lapse arenguks vajalike eelduste loomisel, tema individuaalsete iseärasuste arvestamisel ega muus, mis eeldab süvenemist ja püsivat pingutust, kui palka arvutatakse klassis veedetud aja järgi. Olen veendunud, et seni, kuni ei õnnestu juurtega välja kiskuda seda formalismi põhjust, ei ole võimalik koolis saavutada edu. Õppe kvaliteedi paranemise eelduseks on kasvatuse kvaliteet. See, mis rahuldab, ei ole õpe, see on õppe ja kasvatuse ühtsus. Kui kohtlemise asemele tuleb üha enam suhtlemine, kui õpetajatel tekib ruumi ja tahtmist teaduslikuks uurimiseks, mõtlemiseks ja ühisloominguks, metoodiliseks tööks ja konsulteerimiseks-projekteerimiseks kohaliku elu edendamise tarbeks, siis võib rajada tulevikuunistusi ja loota, et osa neist teostuvad.

Head TARKUSEPÄEVA !

Ülo Vooglaid

Märkmed: