Ma olen Eesti Maja Sõprade president ja tahaksin anda teile ülevaate minu elust ja mille pärast peaks alal hoidma praegust Toronto Eesti Maja.
Olen Austraaliast pärit ja Torontos elanud nüüd 30 aastat. Minu isa on eestlane (Soomepoiss) ja ema on lätlane. Oskan eesti kui ka läti keelt. Õppisin eesti keelt Austraalias ja huvi pärast võtsin eesti keele tasemeeksami Tartu Ülikooli suvekursusel saavutades B taseme. Minu abikaasa on Toronto Eesti Seltsi ja ühiskonna tegelane Anne Liis (sünd. Tüll), lapsed Lehti ja Vello on mõlemad õppinud Eesti Majas eesti koolis. Minu peamine ühiskonna tegevus üle aastate on olnud laulukoorides laulmine. Mul on Sydney Ülikoolist B.Ec. kraad ja olen Chartered Financial Analyst. Mul oli oma firma “API” (kus suurim klient oli kõige suurem ametühing Kanadas UFCW). Müüsin oma firma ära, kui läksin pensionile.
Et eesti keele oskust säilitada Torontos on meil ikkagi vaja kergesti saadaval mugav maja tasuta parkimisega nii, et noored ja vanad naudivad sündmusi, haridust ja seltskondlikku elu. Meie perekonnale on Eesti Maja suurepärane koht. Tartu-Madisoni juures ei ole samad eelised, eriti vaba parkimine, nii et ei hakka olema kasutatud nii tihedalt ja palju. See piirab pidevat osavõttu ühiskonna liikmetel tegevustest nagu eesti kool, rahvatants, koorid, laskeklubi jne. ja on kahjulik eesti keele kasutamisvõimalustele Torontos.
Tunnen Tartu-Madisoni ümbruskonda väga hästi, sest elasin vanasti Howland Avenue’l ja ikka käin St. Thomas kirikus, ümber nurga Tartust (õpetajad Salumäe ja Kadakas ka nähtud seal). Mina isiklikult ei ole Madisoni unistuse vastu ja loodan, et see areneb iseseisvalt edasi ilma Eesti Maja müümiseta. Olles finantsidega tegelenud inimene ja vaadates Madisoni projekti nii vähese informatsiooniga, mis meile on antud, ma ei näe ette, et see terve projekt kuidagi moodi töötaks.
Kahjuks, ma tunnen, et kuna Eesti Maja müügi pooldajatel ei ole oma isiklikud rahad mängus ja keegi isik ei ole otseselt vastutav Madison projekti edu või ebaõnnestumise eest. See paneb Eesti Maja rahad riski. Nad võivad „ära haihtuda“ samuti, mis juhtus Peetri kirikuga, peale pastori elumaja müümist, uue lifti ja kiriku renoveerimistöödega. Eesti Maja müümine, kus organisatsioonide (Eesti Sihtkapital ja Eesti Pank) „blokk“ hääletamis võimed (mitte isiklikud aktsionäride hääled), olid eestvedajad, samuti hävitavad Eesti ühiskonna säilimist ja suured rahasummad jäävad kaitsmata kas läbi asjatundmatuse või sihilikult.
“Tasapisi,“ oli minu isa lemmiknõuanne, mida ta õppis sõja ajal ja Eesti Majal oleks vaja sarnast nõuannet. Üle mõne aasta, kõik Eesti Maja vead (tekkinud, kuna ei olnud korralikku hooldusprogrammi), mis endine juhatuse liige Ilo Puhm tõi ette aastakoosolekul, saavad ükshaaval lahendatud, ilma et läheksime pankrotti. Nagu laekur Linda Veltmann, CA, näitas EM aastakoosolekul, EM on olnud “operationally break-even“ (ta täpsustas, et on ainult väikseid kaotusi), kuigi sellele on väga vähe reklaami tehtud ja nagu Raivo Remmel mainis, see ei ole juhatuse mandaat, et organiseerida üritusi. Ma isiklikult tunnen populaarseid eesti esinejaid, kes sooviksid tulla ja esineda Eesti Majas. Kahjuks seal ei ole määratud isikut, kellega kontakti võtta selle suhtes.
Tervitustega,
Väino Keelmann
Eesti Maja Sõbrad - President