Kui 21. novembril 1920 Keilas rätsep Kustas Kiilbergi peres poisslaps sündis, siis ei osatud Keila eeslinnas Tallinnas asjast midagi arvata.
i osatud Tallinnas poisist suuremat arvata ka siis, kui ta kuningas Gustav Adolfilt nime saanud kooli lõpetas ja ellu astus kindla veendumusega, et temast saab ajakirjanik.
Ja seda leiba poiss sõi — alul Eesti Vabariigis, siis Saksamaal, siis ikka kaugemal ja kaugemal, aga ikka eesti keeles ja meeles. Ja varsti nii edukalt, et Tallinnas Kristiine heinamaal kerkisid taeva poole kolm terasmasti segamaks Kiilbergi-poisi (kellest vahepeal härra Külvet oli saanud) juttu, mis Washingtoni linnast Ameerika Hääle stuudiost eetrisse anti ja eesti rahvale tõesõnumit vahendas.
Taavet ja Koljat võitlesid 25 aastat — Ilmar Külvet sulepea ja kirjutusmasinaga, nõukogude impeerium oma tippelektroonikaga. Koljat sai lüüa, mis ka Piibliraamatus ette ennustatud.
Lugemisteater ILUTULI korraldab Tartu College'is 3. detsembril 2005 Ilmar Külveti mälestuslavastuse, kus ühiselt saame lähetada manalamehele oma austusavalduse.
Kava esimeses osas esineb Ilmar Külvet ise — videosalvestuses CARTE BLANCHE, kus „Eesti Larry King“ Urmas Ott vestleb lugupeetud ajakirjaniku, kirjaniku, dramaturgi ja tõlkijaga. Kava teises pooles esitavad lugemisteatri ILUTULI näitlejad katkeid Ilmar Külveti loomingust. Ja on, millest valida!
Ilmar Külvet ise püüab olla tagasihoidlik: „Kirjanduslik looming tähendab mulle lõviosas mõtlemist... Vaevalt ma kunagi rohkem kirjutan kui lehekülje või paar päevas. Algul pliiatsiga kaustaleheküljele, tavaliselt diivanil lamades. Seejärel kirjutan tulemuse kohe masinal ümber ja selliseks see jääbki... Alateadvus töötab aga kogu aja edasi ja järgmisel päeval märkad, et see, mis tundus ületamatu probleemina, on järsku nii loomulik ja selge...
Inspiratsioon? — Ei, ma ei usu sellesse. Küll aga oleneb väga palju järjekindlusest ja distsipliinist... Rõõmu tunnen esmajoones mõtlemisprotsessist. Kirjutamine iseenesest sellist rahuldust ei paku.
Ja kujud? Elust ei kopeeri ma neid kunagi. Küll aga võtan elust komponendid, millest nad kokku monteerin. Ma ei jutusta kirjandusteostes omaenese eluloost, ent sellegi poolest on peaaegu igas tegelases mõnda minust enesest.“
Need mõtteavaldused toovad arusaama, et mälestusõhtul saame kokku komponentidega meist endist ja autorist. Saame hetkeks üheks.
