Lugupeetud rektor, Akadeemik Jaak Aaviksoo

Tartu Ülikool on etendanud ja peaks etendama ka edaspidi Eestis rolli, mille tähtsust ei ole võimalik ülehinnata ega tohi ka alahinnata. Ometi on iseseisvusaastate jooksul Ülikoolis ja Ülikooli ümber tekkinud hulk probleeme, mis panevad muretsema ja ajendavad mind pöörduma Teie poole esialgu isikliku kirjaga. Meenutan, et oleme mitmetest (peamistest) küsimustest, mis allpool kõne alla tulevad, rääkinud vähemalt kolmel korral, kuid iga kord ilmselt liiga pealiskaudselt. Sestap on seekordne käsitlus pikem ja põhjalikum. Kui peaks siiski ilmnema, et mõni probleem ei ole rahuldaval määral avatud ja küllalt selgesti käsitletud, siis olen valmis täpsustama ja täiendama.

Probleemid, mida allpool käsitletakse, ei kuulu lihtsate hulka. Kahjuks tundub olevat nii, et TÜ-s on põhimõttelise tähtsusega probleemide käsitlemist aina edasi või tagasi lükatud ja neid on kuhjunud nüüd juba nii palju, et ainuüksi nende nimetamine võib võtta nõutuks igaühe. Katse süveneda nendesse probleemidesse sel määral, et saada selgust nende tekkimise, süvenemise, laienemise...põhjuste kohta, tundub olevat võimatu. Ülikooli kui probleemi käsitlemine (NB! mitte vestlemine mõningate siin-seal esinevate puuduste üle) osutub võimalikuks, kui Te teate, millises seisundis Ülikool praegu on (ning tahate ja julgete sellest koos põhjustega ausalt rääkida-kirjutada), kujutate ette, millist olukorda ja situatsiooni võiks pidada rahuldavaks ja millistel eeldustel oleks väljavaateid rahuldavate lahendusteni jõuda kõikides valdkondades, mille sümbioosis kujuneb inimest, vaimsust, loovust, väärikust austav, vaimselt ja intellektuaalselt rikas, heatahtlik, asjalik, pettustevaba, õiglane õppekeskkond?

Milliste teooriate raames ja milliste metodoloogiliste printsiipide kohaselt tegutsedes oleks võimalik tagada analüüsi rahuldav süsteemsus ja komplekssus, fikseerida põhimõistete tähendus, esitada juhuslike loendite asemele korrektsed klassifikatsioonid, ning modelleerida kõik käsitlemise objektid nii staatikas (nähtustena või esemetena) kui ka dünaamikas (protsesside või tegevustena), eristada üldised, spetsiifilised ja üksikküsimused, vaadelda nii funktsioneerimist, muutumist kui ka arengut, võtta vaatluse alla efektiivsus koos otstarbekuse ja intensiivsusega, pidades oleviku käsitlemisel silmas ka seoseid mineviku ja tulevikuga kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel? Küllap TÜ-s keegi teab, kuidas eristada isereguleeruvad ja juhitavad protsessid, nende kulgemise eeldused ning fikseerida praegune tase (kvaliteet), kuidas avastada valitsemise, haldamise, sidustamise ja teiste eesmärgi- ja sihipäraste protsesside tegurid ning fikseerida nende kulgemise praegune tase, milliste kriteeriumite alusel anda hinnang nii tegutsejatele, tegevusele kui ka tulemustele ja tagajärgedele (tulemuste sobivus, kaasaegsus, süsteemsus, efektiivsus jne), kuidas hinnata keskkonda, mis on kõnealuse tegevuse eeldus ja mis selle tegevuse tõttu pidevalt muutub. Paremuse poole on võimalik hakata liikuma alles siis, kui on meelekindlust ja ausust tunnistada, et seis on selline, nagu see tegelikult on (ilustamata, valetamata, varjamata), üritamata siluda siidiks seda, mis on tegelikult kõlbmatuks kõdunenud rogusk. See ei ole kerge. Keemikud, füüsikud, bioloogid ja matemaatikud-küberneetikud koos info-, geeni- jm tehnoloogidega, kes on arvatavasti end juhtivatel ametikohtadel nii mugavalt sisse seadnud, et ei usugi enam, nagu saaks keegi kuidagi nende heaolu segada. Nad peaksid nüüd siiski üritama käsitleda ülikooli kui probleemi. Seda oleks vaja teha lihtsalt ja selgelt, MUDELITE ABIL. Rohmakalt käega löömist, üleolevat naljatamist ja udujutu ajamist ei ole vaja! Teil (rektoraadil?) oleks vaja tuvastada ja sõnastada Ülikooli kui probleemi koosseis ja struktuur, genees ja dünaamika, tegurid ja toimed (+ d ja - d, mis ilmnevad kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult, siin ja mujal) ühiskonnas, kui diskreetse struktuuriga süsteemis ja kultuuris, kui holograafilise struktuuriga süsteemis; maal ja linnas, kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel. Ka põgusa sissevaate korral peaks paistma, et ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks on vaja vastavat ettevalmistust. Vaadake, kas need isikud, kes on Eestis harjunud hariduse ja õppekavade kohta Ülikooli nimel sõna võtma, oskavad mõelda selle üle, mida nende poolt soovitatud muudatused tõenäoliselt kaasa toovad, mis hakkab ühiskonnas ja kultuuris tõenäoliselt muutuma, kui siin midagi muuta. Mõnikord ei pööra oma erialal arvatavasti väga head asjatundjad kuigi palju tähelepanu sellele tõsiasjale, et inimene ja inimkooslused elavad teist laadi seaduste ja seaduspärasustega süsteemis. Me kõik oleme ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad; mitte vastupidi ja inimesed ei ole vahendid mingite asjameeste ambitsioonide rahuldamiseks! Ühiskond koosneb inimestest, kes elavad oma elu ja kellel on samasugune õigus olla vaba, iseseisev ja õnnelik, nagu neil, kes üritavad ennast teiste arvel upitada ja seada end väljapoole seadust. Ühiskond on institutsionaalne süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb ühest küljest objektiivsete seaduspärasuste kohaselt (iseregulatiivselt) ja teiselt poolt mitmesuguste, sageli vastuoluliste vajaduste ja huvidega subjektide eesmärgistatud ja sihipärase tegevuse tulemusel või teiste poolt peale sunnitud situatiivse või kaootilise tegutsemise tagajärjena. Mis Te arvate, härra rektor, kas seda kõike oleks vaja uurida, teada ja arvestada valitsemisel, juhtimisel, haldamisel, sidustamisel ja teistes eesmärgistatud tegevustes? Milline õppetool võiks hakata selle kõige eest hoolt kandma? Kui palju ülikoolil läheb vaja veel aega selleks, et saavutada ühiskonna kui probleemi käsitlemiseks vajalik potentsiaal?

Ühiskonnateadus on Eestis tervikuna (ja ka TÜ-s) häbiväärses seisundis. Ju Te teate, et Eesti on riigina seni ikka veel eesmärgistamata ja tagasisidestamata, et isegi eelarved on mõeldud reguleerima kulutamist, mitte aga millegi (mingi tulemuse või ootuspärase seisundi) saavutamist mingiks tähtajaks. Küllap olete pannud tähele, et suur osa normatiivseid akte, sealhulgas seadusi, ei toimi. Riiklikku järelevalvet seaduslikkuse üle seejuures ei ole. Osa veneaegseid paradigmasid on muudetud, osa püsib endises ilus edasi. Vaadake, kas Ülikoolis on isikuid, kes saaksid Teid abistada nähtumusliku ja olemusliku problemaatika eristamisel. Muidu Teil kukub tõsiselt võetava analüüsi asemel välja samasugune eklektika, mida võib lugeda statistikaameti aruannetest või ajalehtedest, kus tõde on mitte avastamise, imetlemise ja kirjeldamise, vaid varjamise objektiks. Juhin, lugupeetud rektor, Teie tähelepanu tõsiasjale, et ühtki teaduslikku käsitlust Eesti ühiskonna kohta ja TÜ enda kohta ei ole avalikkusele Eesti Vabariigis veel näidatud. (Need analüüsid, mida on tehtud seoses akrediteerimisega, on üsna ühtemoodi häbiväärselt primitiivsed ja tunnistavad nii tegijate kui ka selle tegevuse tulemustega rahule jäänud hindajate asjatundmatust või formaalset ja pealiskaudset suhtumist. See on üpris valus teema, millesse süvenemine viiks meid praegu kõrvalteele.)

Paraku tuleb sisulise avaliku ja avatud (teaduslikult korrektse!) analüüsiga ükskord alustada. Valikut ei ole. Ülikoolid kas saavad selle ülesandega hakkama ja astuvad arenguteele, oma rahva ette, või tuleb tunnistada, et praegu kehtiv regulatsioonisüsteem ei toimi ning võtta päevakorda ülikoolide õigusliku staatuse muutmine. Eestlaste jaoks ei ole Tartu Ülikool lihtsalt üks ülikool; ta on rahvusliku iseolemise ja vaimsuse sümbol. Tartu Ülikool kuulub eesti rahvale, mitte rektoraadile. Seetõttu ei maksa imestada, et Ülikooli probleemistik paneb muretsema ka neid, kes otseselt Ülikooli juhtkonda ei kuulu. Ülikoolil on rohkesti õigusi, aga ka kohustusi ja kahtlemata on ammu käes aeg täpsustada, mille eest Tartu Ülikool Eestis eesti rahva ees vastutab. Praeguseni on see kõik ähmane ja süsteemitu nii sisulises kui vormilises mõttes. Neile, kes jälgivad pressi ja TÜ juhtkonna muid avalikke esinemisi, jääb mulje, et vastutusest nad ei soovi (ei oska, ei taha?) ei kuulda ega rääkida. Kuskil on alati piir; mitte ainult selleks, et oleks, mida rikkuda, vaid arvestada.

Ülikool on (peaks olema) kõrgtasandil toimuva rahvusvahelise suhtlemise kanal; mitte lihtsalt teaduse, kultuuri- ja hariduskolle, vaid kõlbeliselt korrektse tegutsemise etalon, nö sisestandard, millest võetakse mõõtu nii eesmärkide seadmisel kui ka vahendivalikul, tegutsemise põhimõtete süsteemi loomisel kui ka hindamise aluste hoidmisel või muutmisel... Ülikoolist sõltub tänapäeval iga rahva olevik ja tulevik. Kes vähegi mõtleb, peaks saama aru, et vaimse eliidi tasemest oleneb kogu rahva vaimsus, tasakaalukus, aga ka riigi arengusuund ja –intensiivsus, edasi- ja tagasisidestus, seos teiste maade ja rahvastega... Sõnaga – ÜLIKOOL PEAB OLEMA AUTORITEETNE. Ülikooli allakäik ja langemine olupoliitilise jukerdamise, ahnitsemise, kavaldamise, salatsemise jms tasandile tähendab ühtlasi väga ränka, võibolla koguni korvamatut lööki riigi intellektuaalsele potentsiaalile, eeskätt aga ühiskonna kõlbelisele alusele.

1. Kutsun ja palun Teid, lugupeetud rektor, analüüsima, milline on olnud, milline on ja milline peaks olema Tartu Ülikooli koht Eesti ühiskonnas ja kultuuris. Kirjeldage Ülikooli ühiskonna- ja kultuuritoimet; nii otsest, kui kaudset, avalikku ja varjatut, kohe ja hiljem avalduvat... Öelge oma hinnang ja prognoos ka selle kohta, kuidas edaspidises elus arvatavasti toimivad ka need noored inimesed, kes buršikommete renoveerimiseks kogu üliõpilasaja ohjeldamatult õlut kaanivad.

2. Palun Teid avalikult välja öelda ja kirjeldada, mis see on, mida TÜ rektoraat nimetab hariduseks ja milline peaks olema alusharidusega, algharidusega, põhiharidusega, keskharidusega ja kõrgharidusega isik; milline on (peaks olema) haritud organisatsioon (sh TÜ ja teised ülikoolid) ja milline peaks olema eesti rahvas, et teda oleks võimalik pidada haritud rahvaks.

Paluge, et Ülikooli kasvatusteadlased tooksid Teile vaadata need mudelid, mille abil nad tavaliselt üliõpilastele selgitavad, mis see on, ja kuidas see kujuneb, mida nimetatakse alushariduseks, alghariduseks, keskhariduseks, kõrghariduseks, mida tõendavad diplomid ja mille puhul on praegu kehtiva korra kohaselt alust akadeemilisi tiitleid välja anda. Eestis on väga palju inimesi, kellel ei ole sugugi ükskõik, millist osa etendab ülikool ja eriti TÜ noore põlvkonna vermimisel ja vormimisel. Kas Teie, härra rektor, olete rahul selle õpetuse ja kasvatusega, mis toimub Ülikoolis, enne Ülikooli ja väljaspool Ülikooli? Milline osa ülikooli õppejõududest ja õppe-abipersonalist käsitleb üliõpilasi subjektidena?

3. Suve hakul peaksid mitusada noormeest ja neidu saama TÜ diplomi. Mida tuleks öelda ja arvata nende inimeste (kui isiksuste, kui subjektide, kui ühiskonna liikmete, kultuuri esindajate jne) kohta? Kas nende haridus, informeeritus, visadus, tasakaalukus, järjekindlus, väärikus, iseseisva mõtlemise võime jms on Teie meelest rahuldav ja TÜ rektoraadi ootustega kooskõlas? Kas nad oskavad, tahavad ja suudavad käituda nii kodus, kui võõrsil väärikalt, vabade kodanikena vabal maal? Kas nad on küllalt sarnased teiste inimestega, et neil oleks võimalik haakuda ja suhelda ning küllalt erilised, et nendega oleks mõtet suhelda? Te võite öelda, et Ülikool ei ole mingi erand, et Eestis domineerib inimsuhetes hoolimatu autoritaarne hoiak ja seletada, et eriti teravalt lööb see välja noorte inimeste suhtes. Te võite öelda, et enamikus Eesti koolides peavad õpetajad ennast subjektiks ja õpilasi manipuleerimise objektiks. Sel juhul küsitakse omakorda Teie käest, et kus selliseid õpetajaid ette valmistatakse, kes ei hooli ei endast ega lastest, ei kodust ega kodumaast. Kas Te teate, milline osa Ülikooli õppejõududest on demokraatliku mõtlemisviisiga ja milline osa krigistab hambaid iga eriarvamuse peale? Milline osa õppejõududest (ja üliõpilastest) suudab ja tahab iseseisvalt mõelda, avastada ja luua? Milline osa tunneb ja järgib vastastikuse rikastamise printsiipi (mille teoreetilised ja rakenduslikud alused rajas maailmale TÜ pedagoogikakateedris akadeemik Heino Liimets)? Loodetavasti Te ei käsitle üksnes seda, mida peaks Ülikoolis diplomi vääriliseks tunnistatud isik teadma eriala kohta, mida ta peaks oskama ja millised vilumused peaksid tal olema valitud erialal. Oleks väga hea, kui Te puudutaksite ka lõpetajate ühiskonna- ja kultuuriseost, vaimsust ja muid identiteediprobleeme? Ehk Te pöörate tähelepanu ka nende INIMESTE ettevalmistusele, olemaks varem või hiljem mingil positsioonil, et kaitsta kodanikuna põhiseadust ja inimesi, kellel on põhiseaduse kohaselt võrdsed õigused elada sellel maal ja olla õnnelik? Ehk te puudutate ka ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu seaduspärasustest aru saamise, eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel orienteerumise ja inimeste mõistmise eeldusi? Öelge, kas need noored inimesed, kellele on igal kevadel välja antud ja kellele on 2002. aasta kevadel võimalik välja anda Tartu Ülikooli lõpetamist tunnistav diplom, peaksid arvestama sellega, et nad kutsutakse, palutakse, valitakse, võetakse (kui võetakse) mingile ametikohale (mitte erialale võik kutsealale!)? Kas Te olete rahul selle tasemega, mis on TÜ-s õpingud edukalt läbi teinud inimestel aru saamiseks ühiskonnast kui institutsionaalsest süsteemist, mis funktsioneerib, muutub ja areneb paljude objektiivsete ja subjektiivsete (milliste?) tegurite koostoimes? Tundma peaks mitte ainult majandust ja õigust, poliitikat ja ideoloogiat, vaid ka inimest, kellel on huvid ja vajadused, mõtted ja tunded, kelle jaoks on haridus, teadus, teater, kirjandus ja kujutav kunst kõik kallis vara või tarbetu praht.

Kas Ülikoolis vajaliku hulga ainepunkte kokku kogunud ja mingite kraadidega pärjatud isikud teavad seda, et neil oleks vaja selles segaduses, mida kutsutakse eluks üleminekuühiskonnas, orienteeruda ja saavutada tase, milles tekiks moraalne õigus otsustada, oma ja teiste otsuseid täita ehk “ellu viia”, seostada, korrigeerida vajaduse korral ja arvatavasti ka (aruka, kultuuriseostes kasvanud inimese kombel ja ametnikuna - administratiivsetes seostes) vastutada nii tegevuse (tegevusetuse) eest kui ka selle eest, mis välja tuleb? Omaaegne kommunikatsioonisüsteem lammutati ja lagunes arusaadavatel põhjustel, kuid tänase päevani ei ole suudetud selle asemele uut rajada. TV ja raadio, ajalehed ja ajakirjad (mille omanike kohta teatakse hädapärast vaid seda, et eestlased nad ei ole) on täis tekste, mis rahvast ei integreeri ja kultuuriseoseid ei tugevda. Kogu Eesti virtuaalne keskkond on paljude meelest sedavõrd saastunud, et sobib veel vaid erakondade tallermaaks. Milline on Teie arvamus Eesti vaimse, psüühilise ja sotsiaalse keskkonna ja TÜ lõpetajate keskkonnateadvuse kohta?

Kas Teile tundub, et Eesti huvid on Ülikoolis sõnaselgelt fikseeritud ja Ülikooli esindajad on selle ka kuskil kunagi selgelt välja öelnud?

4. Palun Teid, härra rektor, kirjutage, millest sõltub võimalus kujuneda tänases Eestis, sh TÜ toimel haritud inimeseks, selliseks, kes tunneb, et ta tahab ja julgeb, suudab ja jõuab hoida, kaitsta ja teenida oma kodumaad ja rahvast, emakeelt ja vabadust, iseolemise õigust ja rahu, igaühe õigust iseseisvalt mõelda ja öelda seda, mida hing õigeks ja sobivaks peab ning mis on ühiskonna- ja kultuurinormidega kooskõlas. Kas TÜ saab ja soovib midagi teha selleks, et noored inimesed kasvaksid patriootideks? Kas TÜ-s on mingid mõtted idanemas selle kohta, et arvestatav osa nendest noortest inimestest, kes käivad Ülikoolis, saaksid kujuneda sellisteks, kelle kohta võib mõne aja pärast öelda: HARITLANE. Kas Tartu Ülikooli õppejõud ja lõpetajad teavad ja oskavad teha seda, mida oleks vaja teada ja osata selleks, et olla oma rahvale intellektuaalseks ja vaimseks toeks selle šokiteraapia tagajärgede üleelamisel, mis kaasnes Maailmapanga poolt inspireeritud “abiga”? Kas haritud inimese tunnuseks on ka enam-vähem selge maailmapilt ja maailmavaade? Millist maailmavaadet kannab TÜ (kui kannab, hoiab, toetab...)? Mis see on, mida TÜ-s maailmavaateks peetakse ja kuidas on kantud hoolt selle eest, et üliõpilased saaksid endas selgusele jõuda? Kirjutage või selgitage kuidagi teisiti rahvale, millist osa etendab ja peaks etendama selles protsessis KODU ja koduümbrus, lasteaed ja teised lasteasutused, raamat ja raamatukogud, klubid ja teised nn kultuuriasutused, sport, turism, teater ja kino, televisioon ja raadio, ajakirjandus ja internet, kujutav kunst, muusika ja kõik teised kaunid kunstid, kirik, muuseum, kõik koolid ja inimese võime iseseisvalt mõelda, avastada ja veenduda...Kirjutage, millist osa etendavad ja peaksid etendama tänapäeval meile siin Maarjamaal maailmakultuur, rahvuskultuur ja omakultuur; millised traditsioonid, tavad, kombed peaksid olema meil hoitud nagu silmaterad ja mida oleks mõistlik teha volbriöö-tüüpi “kultuurisündmustega”, milles on korraldajate kogu mõte ja tahe suunatud kultuurinormide ja-väärtuste ignoreerimisele ja heal juhul nende hävitamisele.

4. Kultuuri rüüstavate ja lagastavate ettevõtmiste lainetele ei paista olema ei lõppu ega äärt. Võibolla loodeti, et nende inimeste sülg saab otsa, kes muud teed välja paistmiseks ei tunne, kui ropendamine ja nilbuste rääkimine. Võibolla suhtuti neisse algul ükskõikselt seepärast, et loodeti tülgastuse tekkimist. Aga ei. Katsetustest on saanud “trend” ja ropendajatest vaata, et iidolid. Järelikult oli enne tekkinud tühi nišš. Järelikult oli Ülikool ja teised “kultuurikantsid” midagi väga olulist kahe silma vahele jätnud või maha mänginud. Lugupeetud rektor, kirjutage, milline on olnud, milline on ja milline peaks olema Tartu Ülikooli ja teiste Eesti ülikoolide osa kultuuri hoidmisel ja kultuuriväärtuste loomisel, vahendamisel ja vahetamisel?

5. Lugupeetud rektor, kirjutage, millest sõltub ülikooli autoriteet ja milline on Tartu Ülikooli autoriteet (kui hinnata olukorda realistlikult ning kirjutada ausalt). KAS TE OLETE PÄRI, ET ÜLIKOOL SAAB OLLA AUTORITEETNE VAID SEL JUHUL, KUI ÜLIKOOLIS VALITSEB AKADEEMILINE VAIMSUS JA KUI ÜLIKOOLIS TOIMUV TEGEVUS ON KOOSKÕLAS NII MAAILMAKULTUURI KUI KA RAHVUSKULTUURI VÄÄRTUSTE JA NORMIDEGA? KAS ÜLIKOOL PEAKS TEENIMA TÕDE JA AINULT TÕDE VÕI KA OMA RAHVAST? KAS ÜLIKOOL PEAB LOOMA EELDUSI PÕHISEADUSE HOIDMISEKS, ILMA ET KEEGI SEDA VALJUHÄÄLSELT NÕUAKS JA KÄIKS OHTUDELE NÄPUGA NÄITAMAS?

Küllap Teil on olemas nende tunnuste TERVIKLIK loend ehk klassifikatsioon, mis peaksid ühel ülikoolil olema. Kas Te olete vaadanud, mil määral Tartu Ülikool ja Eesti teised ülikoolid vastavad nendele (ilmtingimata vajalikele ja soovitavatele) tunnustele? Ma olen üritanud seda analüüsida iga nelja-viie aasta tagant ja väidan, et TÜ olukord ei ole kiita. Ometi tuleb tõele au andes öelda, et kõigele vaatamata, on TÜ siiski praegu Eesti ainus kool, mis formaalsete tunnuste järgi ÜLIKOOLI mõõdu välja annab. Teistel õppeasutustel, mida hakati ka ühtäkki ülikoolideks kutsuma, ei ole enamikku nendest tunnustest, mis peaksid ülikoolil olema. TTÜ, TPÜ ja EPÜ nimetus sai küll omal ajal muudetud, aga sealne mõtlemisviis, suhe teadusega, akadeemilised traditsioonid jms ei muutunud. Tundub, et esialgu ei ole kuigi palju lootust, et nendes koolides võiks hakata toimuma selliseid muutusi, millega kaasneks vajalik hulk kvalitatiivseid üleminekuid, et neid asutusi oleks võimalik hakata pidama ülikoolideks. See on valus teema ja tervisele oleks parem, kui jätaksime selle õnnetuse põhjuste analüüsimise siiski nende enda hoolde, kelle kohta need märkused käivad. Muusikaakadeemial ja Kunstiakadeemial ei ole selliseid ambitsioone, mis kaugelt ületaksid seal esialgu võimaliku tegevustaseme. Kahjuks ei saa seda öelda mitmete eraõiguslike “ülikoolide” ja omaaegsete tehnikumide ning kutsekoolide kohta, kus hakati ka end minister R. Loigu soovitusel kõrgkoolideks kutsuma. Seda tehakse tänaseni. Ülikoolidest eristamiseks on nende nimetuse juurde pandud eristavaks tunnuseks “rakenduslik”, just nagu teiste kõrgkoolide ja ülikoolide lõpetajad ei peaks kuskil rakenduma. (Loodan, et Te nõustute nendega, kelle arvates sedalaadi vääratused ei tee au akadeemilistele asutustele ja vähendavad võimalust võtta tõsiselt ka nende inimeste muid avaldusi ja arvamusi, kes kuuluvad akadeemilistesse ringkondadesse.)

6. Usun, et oleks ülimalt vaja, et Te, härra rektor, käsitlete, milline on olnud, milline on ja milline peaks olema edaspidi ülikoolide, eeskätt TÜ koht Eesti a)TEADUSELUS, b)KULTUURIELUS JA c)HARIDUSELUS. Need kolm valdkonda on sisulises mõttes sedavõrd seotud ja põimunud, et nende lahus käsitlemine oleks siin pigem eksitav, kui selgitav ja avav.

7. Kuna Tartu Ülikool on ainus koht Eestis, kus toimub arstide ettevalmistamine ja täiendõpe, siis oleks väga vaja, et Te, härra rektor, selgitaksite laiemale üldsusele, kas selles valdkonnas on kujunenud ka ületamatutena tunduvaid probleeme. Kirjutage, palun, kuidas Tartu Ülikoolis (mitte ainult Arstiteaduskonnas) defineeritakse ja määratletakse muul viisil inimest, tema TERVIST ja tervise tegureid, milline on Eestis (loe: TÜ-s) diplomeeritud arstide tase inimese vaimse heaolu ja sotsiaalse heaolu ning heaolu tegurite tundmise alal, milline on ja peaks olema TÜ koht rahvatervist kindlustavas kompleksis, milline on ja peaks olema TÜ positsioon ja toime inimeste tervise hoidmiseks tööl, koolis, kaitseväes jm. - Kas te olete kuulnud mõnest Eestis tehtud teaduslikust uuringust, kus uurimise objektiks oli või on TERVIS (NB! mitte mõni haigus ja/või ravi)? - Kas Te olete kuulnud mõnest Eestis tehtud teaduslikust uuringust, kus uurimise objektiks oli või on ELU nii bioloogilises kui ka sotsiaalses mõttes?

Ühiskonnateadus ja ühiskonnateadlased olid ka Nõukogude ajal üpris keerulises olukorras. Rektor Feodor Klement oli silmapaistev füüsik, kuid mis veel tähtsam, ta oli teadlane, kes tegi tollastes tingimustes rohkem kui usutav ka ühiskonnateaduste edendamiseks ja kaitsmiseks. F. Klement oli inimene, kes tunnustas ja austas teaduslikku mõtlemisviisi, kes arvestas uurimistulemusi, kes toetas teadust ja teadlasi. Arnold Koobi juhtimisel juuriti Tartu Ülikoolist välja kõik, mis võis kuidagi päevavalgele tuua selle režiimi olemust ja tegureid, stagneerumise põhjuseid, demagoogiat tegeliku olukorra varjamiseks ja partei kursi “teaduslikke aluseid”. Ometi toimus olude kiuste, küll lepinguliste töödena, küll eksperimentidena sotsiaal-majandusliku arengu planeerimise, sotsialistliku võistluse hoogustamise või muu jandi nime all päris sisukaid ja huvitavaid uuringuid. Praeguseks on kustumas isegi mälestus nendest kahe-kolmekihilistest uuringutest. Uuringute asemel on nüüd kirjeldused või avaliku arvamuse küsitlused. Milline on Teie meelest TÜ-s viimase tosina aasta jooksul tehtud ja praegu käsil olevate ühiskonna- ja kultuuriuuringute teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline tase? Üldlevinud arvamus on, et ka magistritööde tase on Eesti ülikoolides langenud madalamale, kui tosin aastat tagasi oli diplomitööde tase ja magistri- ning doktoritööde tase ei küüni tavaliselt omaaegsete kandidaaditööde tasemele. Muidugi on erandeid! Vaadake ka seda, milline roll on Eesti ülikoolidel nn eurouuringutes. Rutiinsed mõõtmised, mille tulemused saadetakse reaalajas kuhugi (?), ei ole “teaduslik töö”.

Loodetavasti Te soostute arusaamaga, et TÜ-l on Eesti ühiskonna- ja kultuurielus, majanduselus, õigussüsteemis jm spetsiifiline positsioon, millega kaasnevad mitte ainult õigused (sealhulgas õigus nõuda endale ükskõik mille ja kelle arvelt privileege ja hüvesid) vaid ka kohustused ja vastutus. Kas see on kuskil kuidagi fikseeritud?

Kõrvalt “mängu” jälgijaile jääb mulje, et huvi pakub ja pingeid tekitab vaid RAHA. Paljudele paistab, et raha ja rahajaht on kujunenud TÜ-s keskseks teguriks ning varjutanud kõik muu. Te ei pruugi kahelda, et suur osa Eestis elavatest inimestest teab, milliseid võtteid on Ülikooli juhtkond kasutanud raha hankimiseks. Ülikool on erilise luubi all. Uskuge, Ülikoolile ei sobi sugugi sellised võtted, mis muudavad raskeks pidada Ülikooli väärikaks, õiglaseks, aateliseks, ausaks, oma rahva teenimisele orienteeritud asutuseks. Kui Te küsiksite teistest Eesti ülikoolidest ja (rakenduslikest?)kõrgkoolidest, millised 10 sõna iseloomustaksid kõige täpsemalt kõige peamist TÜ-s, siis Te kuuleksite neilt, kes julgevad vastata: omakasupüüdlikkus, formalism, vääritu konkurents, näimisele (mulje kujundamisele) orienteeritud tegevus, lodevus... Paljudele paistab, et õppest on saanud TÜ-s ettekääne raha nõudmiseks ja siit-sealt lunimiseks.

Raha, nagu teada, napib kõikides koolides, ka ülikoolides, olenemata sellest, kui palju raha on. Õppejõudude palgad olid madalad ja ega nad praegugi väga kõrged ei ole. Ometi ei tulene sellest, et õppejõudude palkade tõstmiseks või mistahes muu õppe-eelduse täiustamiseks või loomiseks tohib kasutada mistahes vahendeid. Praeguseks on kujunenud mulje, et TÜ võtaks meelsasti vastu ükskõik, kui palju üliõpilasi, eriti aga magistrande ja doktorante, pilgutamata silmagi selle pärast, et õppe kvaliteet on, pehmelt öeldes, madal ja eeldusi kiirelt edu saavutamiseks ei ole.

8. Kirjutage, austatud rektor, kuidas TÜ-s hinnatakse õppeprotsessi , õppekava, õppekorralduse, õppemetoodika ÕPPEJÕUDUDE ja õppetulemuste KVALITEETI. Te saate seda teha üksnes siis ja sel määral, mil Teil on olemas vastavad mudelid. Millegipärast on Ülikool neid seni üldsuse eest peidus hoidnud.

9. Oleks väga hea, kui Te, lugupeetav rektor, esitaksite ülevaate (koos argumentidega) selle kohta, mil määral TÜ lõpetajad sobivad nendele ametikohtadele, kuhu nad tahes-tahtmata satuvad pärast õpingute lõpetamist Ülikoolis. Millistel eeldustel oleks võimalik kõrgharitud isikuna mingil otsustamist ja otsuste täitmist eeldaval ametikohal hakkama saada ja kas need eeldused on ülikooli lõpetamise ajaks (äsja bakalaureuse ja magistri kraadi kaitsnud isikutel) välja kujunenud? Kirjutage, mida TÜ-s mõeldakse eriala ja erialase ettevalmistuse, kutse ja kutsealase ettevalmistuse, ameti ja ametialase ettevalmistuse koosseisu, struktuuri ja funktsioonide all. Kuidas Ülikooli rektoraat ja Teie, härra rektor, hindate ülikoolis praegu kehtivaid õppekavasid, õppevahendeid, õppejõude jm ning lõpetajate ettevalmistust rakendumiseks iseseisvat otsustamist ja vastutamist eeldavatel ametikohtadel? Paljude arvates sobivad Ülikooli lõpetanud isikud hästi ainult sinna, kus otsustamist ja vastutust ei ole ette nähtud, kus riske võtavad teised, kus keskkonna korrastamine ja hoidmine ei ole aktuaalne. Kirjutage, milline on Teie ja TÜ õppejõudude kujutlus sellest, milline on ja peaks olema TÜ lõpetaja ametialane ja kutsealane ettevalmistus, milline on ja peaks olema süsteem vajaliku ettevalmistuse kindlustamiseks ja milliseid abinõusid oleks vaja rakendada selleks, et rajada efektiivselt toimiv õppesüsteem koos vastava praktika, uuringute, innovaatiliste programmide ja logistiliste süsteemide projekteerimise, katsetamise jms-ga. (Erialasest ettevalmistusest ei ole siin juttu seetõttu, et olukord tundub olevat rahuldav.)

10. Seoses kursuste süsteemilt AP süsteemile üle minekuga muutus Ülikoolis väga palju. Nõrgenes õppe siseloogika; vähenes sotsiaalne kontroll; personifitseeritud suhe asendus impersonaalsega... Kirjutage, millised head ja vead kaasnesid selle muutusega, mis Ülikoolis tosina aasta eest muutmistuhinas ette võeti. Kas kõik ümberkorraldused osutusid otstarbekateks? Tookord likvideeriti ka kaugõpe ja nüüd on see Avatud Ülikooli nime all taastamisel. Kirjutage pisutki sisulist ja argumenteeritud teksti sellest, kuidas Ülikoolis hinnatakse õppe ja õppetulemuste KVALITEETI ja milline on enesehinnang olnud, millist osa etendavad vooruloengud ja kuidas nad mõjuvad õppe kvaliteedile, mil määral on õpe “kaetud” kvaliteetsete õpikute ja muude õppevahenditega, millisel tasemel on õppejõudude ja üliõpilaste teaduslikud uuringud (ärge unustage lisamast hindamise kriteeriume!), mitu % üliõpilastest sooritab eksamid spikriteta ja muude “abivahenditeta” jne.

11. see kõik, mis puutub õppe ja õppesüsteemi kvaliteeti ning kõrghariduse ja haridussüsteemi kvaliteeti, peaks olema praegugi tulipunktis, kuid muutub eriti aktuaalseks seoses nn Bologna kokkuleppega. Tundub, et Eesti üldsus neelas selle õnge alla täiesti märkamatult. Tõestage, härra rektor, et 3+2 süsteem võimaldab saavutada rahuldavaid tulemusi Eestis kõrgharitud inimeste (spetsialistide ja/või generalistide?) ettevalmistamisel. Tunnistan, et seda on üsna raske (esialgu võimatu) uskuda üsna mitmel põhjusel. Kahjuks ei ole mingisugust sisulist arutlust Eestis kõrghariduse ja selle eelduste kohta toimunud. Vastavalt on vaeslapse osas ka kõrgkoolid ja ülikoolid. Väiksel Eestil oleks ehk võimalik üha karmimaks muutuvas olelusvõitluses läbi lüüa üksnes sel juhul, kui siin oleks võimalik kujuneda väga hästi haritud inimesteks. Kas Te nõustute, et võrdsustamine oleks meile hukatusliku tähendusega? Kas TÜ-s seda tõesti ei nähta või nähakse küll, aga ei peeta oluliseks? Kas Teie arvates, härra rektor, oli Eesti tollasel haridusministril õigus allkirjastada selline leping, mille oodatavaid tulemusi ja võimalikke tagajärgi ei ole Eestis sisuliselt üldse arutatud? Nüüd käivad ettevalmistused 3+2 “süsteemile” üle terve riigi täie hooga, Riigikogu teeb seaduseparandusi jne, aga kui vaatama hakata, siis selgub, et tegelikult puudutavad ettevalmistused vaid õppekorralduse formaalset külge. (Kui vähegi võimalik, siis ärge hakake vaeva nägema vigade ja tegematajätmiste õigustamiseks, silumiseks ja peitmiseks. Kutsun ja palun Teid ajama ka selles punktis selget, avatud ja ausat juttu.) Uskuge, Eesti ja eestlaste konkurentsivõimest oleme (kui oleme) huvitatud ainult meie ise. Neid on küllaga, kes näeksid meelsasti, et siin, perifeerias oleks võimalik küttida põtru ja metssigu, lesida rannaliival või mudavannis, lasta teha rasket primitiivset füüsilist tervistkahjustavat abitööd...ning kui vähegi saab, siis ladestada salaja ohtlikke jäätmeid. Kas TÜ-l on IDEID põhimõtteliste muutuste esilekutsumiseks ja surutud ning sumbunud õhkkonnast välja pääsemiseks? Kas Te teate, milline osa elanikkonnast elab vaesuses, millisel osal puudub kindlusetunne, mitu last veel sünnib ja mitu inimest lõpetab keskmiselt aastas oma maise teekonna enesetapuga? Kas Te teate, millise osa Eesti elanike jaoks ei ole elu siin veel rahuldav ja millisel osal puudub ka usk tulevikku? Mis on sellise olukorra põhjustanud? Milline osa TÜ lõpetanud noortest inimestest tahab minna ja tegelikult läheb “maa soolaks”? Milline osa TÜ lõpetanud isikutest leiab, et nad tahavad ja suudavad oma rahvale toeks olla? Kas TÜ-s toimuva õppega kaasneb võimalus tunda end vabana ja kohustus rakendada seda vabadust kodumaa edenemiseks?

12. Üpris palju sõltub Ülikoolis sellest, mida juhtkond peab oluliseks ja mida ta tahab saavutada. Vaadake-kuulake ka Ülikooli õppeosakonnas, dekanaatides ja õppetoolides ja üritage selgitada, mida seal mõeldakse, kui räägitakse EESMÄRKIDEST. Eesmärkidest sõltub vahendivalik. Ka edasi- ja tagasisidestus on võimalik vaid sel juhul ja sel määral, mil eesmärgistus on õnnestunud. Kirjutage, milline on Ülikoolis kujutlus haritud inimesest (Kui see on eesmärk?), kujutlus Ülikoolist, kui üliõpilaste, õppejõudude ja õppe-abipersonali arenguks soodsast keskkonnast (Kui see on eesmärk?), kujutlus lõpetajate vastavusest sotsiaalsele tellimusele (Kui see on eesmärk?), kujutlus Eestist, (kui elukeskkonnast, kui rahvusvahelise suhtlemise subjektist, kui territooriumist, kui kultuuriruumist, kui õigusruumist ja majandusruumist kui poliitilise võitluse tallermaast, kui probleemist, kui vastuolust unistuste ja reaalsuse vahel...) mille edenemise ja hoidmise nimel elatakse, ollakse, võideldakse ja üritatakse jätta muljet, et tegutsetakse (Kui see on eemärk?) Küllap Te olete tähelepanelikult jälginud seda, mida TÜ-s tehakse üldhariduskooli uute õppekavade ja õpetajakoolituse uute kavade koostamiseks. Seni ilmunud tekstid (vt Õpetajate Lehes ja selle juures olevas LISTIS ilmunud arutlusi) on andnud alust mitte ainult ehmatamiseks ja ärevuseks, vaid ka kahtlemiseks selles, et nii vastutusrikas töö on usaldatud küllalt pädevate isikute hoolde. Mitmete ekspertide arvates on õppekavade uuendamine TUPIKTEEL. Selle peamiseks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et kõlbmatuks vananenud paradigma raames ei ole kaasaegse õppekava loomine võimalik. 11. jaanuaril 02.a. korraldas TÜ Tartus üleriikliku konverentsi selle töö ja tulemuste tutvustamiseks, mida on tehtud ja saavutatud senisest paremate õpetajate ettevalmistamiseks. Kahjuks jättis see konverents segase ja isegi halva mulje. Teie ettekanne oli plenaaristungil ainus, milles oli selge sõnum ja seegi, paraku, kahtlasevõitu alusega. Te ütlesite üpris karmil toonil tõsiseid etteheiteid keemiaprogrammi ja õpiku aadressil (tuginedes oma kogemustele lapsevanemana), kuid just ülikoolide õppetoolid on ju mänginud ja mängivad edasi esimest viiulit nii õppekavade koostamisel kui ka täiustamisel. Suhteliselt lihtne on juhtida tähelepanu (üksik-)puudustele. Vaja oleks rääkida ja kirjutada nende puuduste PÕHJUSTE SÜSTEEMIST. Ülikoolil endal peaks olema igal juhul ja kindlasti nii palju sisemist potentsiaali, au- ja vastutustunnet rahva ees, et ta suudaks tagada professionaalsuse nõude arvestamise ning ei korraldaks üritusi “linnukeste” saamiseks.

Analüüsi hõlbustamiseks oleks vaja vaadata ka neid innovaatikamesse, mida Ülikool igal aastal korraldas ja kus innovatsioone ei olnud. Nüüd nimetatakse seda messi INTELLEKTIKA (??) messiks, kuid innovatsioone ikka eksponeeritud ei ole. Kas Te oskate seda fakti seletada? Mida Te arvate selles seoses Majandusministeeriumist, mille haldusalas on INNOVATSIOONI SIHTASUTUS ning mitmesuguseid mitmekümne-miljoniliste eelarvetega asutusi (agentuure), mis on rajatud innovatsioonide edendamiseks?

13. Kõik teavad, et Ülikool on see jõud, kes oma nõuetega kujundab kõigi koolide, eeskätt keskkoolide (gümnaasiumide) õppekava, õppekorralduse, õppetaotlused, rõhuasetused, põhitähelepanu jms. Gümnaasium kujundab nõuded põhikoolile (lõpetajate valmisolekule õppida pähe kõik see, mida ainekavades on ette nähtud teada.) Tänaseks on Eestis kujunenud selline olukord, et õppekavadega ette nähtud faktide omandamine ja ülesannete täitmine ja lahendamine on jõukohane vaid ca 1/3 õpilastest. Kas Ülikool tunneb pisut hingepiina ülejäänud 2/3 noorte inimeste (eeskätt poiste) saatuse pärast? Kuhu nad peaksid minema? Mis neist saab? Või kujutate ka Teie ette, et mis see Ülikoolile korda läheb? Tartu Ülikooli (ja sealt mitmetesse teistesse Eesti ülikoolidesse) on siginenud arusaam, mida akadeemik Heino Liimets nimetas omal ajal aineidiotismiks. See on üpris raske ja ohtlik psüühikanihe, invaliidsuse vorm, mis enamasti hakkab võimenduma just samasuguse nihkega isikute suhtlemisel. Eneseõigustamise kaudu kujuneb vastastikku üksteise ületrumpamise soov kireks näidata, kuidas luukas õlut pruulib ja kuhjata kohustuslikuks õppeobjektiks (õppekavadesse ja õpikutesse) võimalikult kõik, mis antud ainevaldkonna kohta teada on, andmata aru sellest, et on ka teised õppeained, et on ka koormuspiirid, et ööpäevas on vaid 24 tundi. Ülikooli õppejõudude poolt koostatud õppekavade kohta on tehtud palju kriitilisi märkusi, aga kuna keegi ei kanna personaalset vastutust õppekava tõttu kujuneva massimõrvaga võrreldavate tagajärgede eest, siis olukord ei ole muutunud. Öelge nüüd sõnaselgelt, härra rektor, kas Te peate võimalikuks süvendada ja täiendada praegust Ülikooli diktaati üldhariduskoolidele ja kutsekoolideks kutsutud õppeasutustele või peate vajalikuks seda muuta. Kirjutage, mida oleks vaja teha Ülikoolis teisiti selleks, et vähendada Eesti koolides massilist väljalangevust, koolistressi, frustreeritust, võõrdumist ja võõrandumist ning selle kõigega kaasnevat hälbivat käitumist? Ehk on TÜ sadade magistrandide ja doktorantide hulgas olnud ka neid, kes on seda Eesti üht kõige põletavamat probleemi uurinud? Millised faktid õnnestus tuvastada? Millised hinnangud, järeldused, ettepanekud ja soovitused nendest uuringutest välja kasvasid?

14. Aasta-aastalt süveneb eesti ühiskonnas arusaam (pigem hoiak), et Tartu Ülikool on jäik, eneseimetlemisest puhevil, edasi- ja tagasisidestamata organisatsioon, mis vegeteerib tühikäigul ja kannab hoolt vaid väliste efektide ja raha hankimise eest. Väidetakse, et rahva usaldust kuritarvitades on Ülikool hakanud dikteerima, mis on “õige” kogu haridussüsteemis, pööramata vähematki tähelepanu sellele, et teaduslikke uuringuid olude, olukorra ja situatsiooni, tendentside ja nende põhjuste kohta ei ole, prognoose ei ole, metasüsteemide toetust ei ole... Tundub, et see kõik Ülikooli ei häiri. Uskuge, selline ükskõiksus häirib Eesti haritlaskonda. Arvatakse, et Ülikool sätib end elama nagu riik riigis, et Ülikool (rektoraat) kas ei ole tasemel märkama oma tegevuse tagajärgi või ei pea üldse oluliseks, mida üldsus (pööbel) arvab. Laialt levinud arvamuse järgi on olukord Ülikoolis endas kujunenud selliseks, et üliõpilased ei saa kujuneda ühiskonna- ja kultuuriseostes orienteeruvateks haritud inimeseks; ei saa kujuneda teadlaseks, kes suudaks produtseerida uut teadmist ja siduda seda praktikaga; ei saa kujuneda kodanikeks, kes ei pea liiga suureks ühtki raskust, mis võiks ette tulla kodumaa hoidmisel ja kaitsmisel; ei ole suutelised tegema otsuseid ja ei taha vastutada ei oma ega teiste tegevuse või tegevusetuse tagajärgede eest. TÜ osa Eesti hariduselus on normiloova ja süsteemikujundava tähendusega. Kas see Teile või kellelegi teisele Eestis meeldib või mitte, aga paraku on fakt, et sellest, milline on TÜ hariduspoliitiline positsioon ja tase, sõltub olulisel määral kogu Eesti hariduselu (ja mitte ainult hariduselu!). Ükskõikselt kulmu kergitaja osa võib sobida vaid nendele selle problemaatikaga seotud isikutele, kes ei saa kõnealuse probleemi suurusest kuigi hästi aru ning küllap ka neile, kellel rahvuslike ideaale ei ole või kes vilistavad aadetele, kui oleks võimalik oma asju ajada. Usun, et Te ei kuulu nendesse “kategooriatesse”. Teil on vaja võtta kas konstruktiivne või destruktiivne positsioon. Kui Te valite viimase, siis Teil oleks vaja tõestada, et sellised arvamused ja hinnangud ei pea paika. Ärge ainult hakake esitama andmeid selle kohta, et rahvusvaheliselt tsiteeritavates ajakirjades ilmus Ülikooli õppejõududelt nii- ja nii palju artikleid ja nii mitu inimest on kaitsnud viimase viie aasta sees oma väitekirja jne. Formalism on Ülikoolis üks peamisi tapjaid. Mingit mõtet ei ole ka vihastada ja hakata süüdistama kedagi, näiteks selle kirja autorit, Riigikogu kultuurikomisjoni, Valitsuse Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN-i), mõnda erakonda, eelmist rektoraati, Tartu Linna- või Maavalitsust või kedagi ja midagi veel peale Ülikooli.

Käesolev kiri kujunes väga tõsiseks ja raskeks. Tean seda. Samas tuleb tõdeda, et neile, kes tunnevad olukorda, ei ole siin kuigi palju uudist. Võibolla on ammu (üle-) küpsenud probleemid koos võimalike põhjustega siin lõpuks sõnastatud ja avalikult must-valgel esitatud?

Tean, et selle kirja tõttu olukord muutub. Nüüd ei saa ülikooli osa Eesti ühiskonnas ja kultuuris enam möödaminnes tühisena käsitleda. Ülikooli võõrandumist ja selle tegureid ei saa enam maha vaikida. Nüüd vist peab hakkama arutama mitte ainult ülikooli probleeme, vaid kõike seda, millest sõltub ülikool ja ka kõike seda, mis sõltub (heast või viletsast) ülikoolist. Rektoraat ei saa Ülikooli rahuldavaks muuta, kui rahvas, eeskätt kogu haritlaskond sellele kaasa ei aita. Samas on selge, et keegi ei saa Ülikooli aidata, kui rektoraat ei soovi abi vastu võtta.

Usku ja usaldust, head tervist ja loomejõudu soovides



Ülo Vooglaid

Loonel, aprillis, 2002.aastal

Märkmed: