Hellar Grabbi: Vabariigi laps. Ilmamaa, 2008. 380 lk.

Isiklike mälestusteoste avaldamine on viimasel ajal kujunenud vaata et moeasjaks. Loomulikult pole selles iseenesest midagi paha ega taunitavat, kuid see on raamatuturule toonud nii palju kirjanduslikult väheväärtuslikku, et kriitilise meelega lugeja pilgu eest võib kergesti varju jääda nii mõnigi nende hulka sattunud tõeline pärl. Üldistamise pahest pole me keegi kahjuks nii vabad kui sooviksime olla ja arvame endid olevat.

Olles just ühe sellise väärtteose tagakaane rahuldustundega sulgenud, arvan kuulvat lugeja küsimust: mille poolest kõne all olev teos siis teistest samalaadsetest erineb? Mis peaks ajendama seda kätte võtma ja selle sisusse süvenema? Kõigepealt ehk juba autori isik. Hellar Grabbi on varem avaldanud mitu raamatut, mis on saanud laialdase tähelepanu osaliseks. Oleme tuttavad tema kultuurse ja varjundirohke eesti keelega, tugeva analüüsivõimega ja põhjalikkusega detailides. Kuid see pole peamine.

Et autor end nimetab vabariigi lapseks, pole edvistamine ega suurustamine. Teose pealkirja sobivuse mõistmiseks tuleb silmas pidada kaht elementi: autori vanus ning atmosfäär, milles ta veetis oma lapse- ja noorukiaastad. Autor sündis Tondil, kus ta isa kolonel Herbert Grabbi oli sõjakooli ülem. Nelja-aastaselt kolis Kadriorgu, sest isa oli kinnitatud president Pätsi vanemaks käsundusohvitseriks. Suved veetis Oru lossi ümbruses, Pühajõel. Isa elukutse tõttu nägid autori lapsesilmad Eesti Vabariigi hukku ligemalt kui paljude temaealiste omad. Sama kehtib okupatsioonide vahetuse kohta. Suure Põgenemise (autori läbivad suurtähed) ajal, millega mälestused lõpevad (või loodetavasti siiski vaid katkevad), on ta 15 aastat vana.

Autor viib lugeja läbi oma ilusa ja suhteliselt muretu lapsepõlve. Tutvustab oma mängukaaslasi, mängukohti, huvialasid. Oma koole (Riiklik Inglise Kolledzh, Tallinna Õpetajate Seminari algkool, Reaalkool) ja kooliõdesid-vendi. Ühel suvel õnnestub tal veeta mõned nädalad Poolas ohvitserilaste sanatooriumis. Soojusega kirjutab ta oma vanemaist ning iseloomustab eriti värvikalt oma isa, kes koos paljude teiste kõrgemate Eesti ohvitseridega hukati Siberis, Norilskis.

Erilise ilme annab teosele asjaolu, et see pole tavaline mälestusraamat, kus sündmuste kulg on kronoloogiline. See on grupp lihvitud mitmesuguse erineva ilmega, kuid siiski omavahel tihedalt seotud mälupilte, mida autor nimetab mälestuslikeks esseedeks. See näib sobivat Grabbile kui parandamatule intellektuaalile.

Loomulikult ei ole intellekt pahe, mis vajaks tingimata „parandamist", kuid jah – kohati kipub asjalikkus ja ülitäpsus üksikasjades varjutama kirjanduslikku ehedust. Autor on niivõrd erudeeritud, et suudab ka lõbusaid seiku serveerida nii, et nad naerma ei aja. Kui naerad, siis vaikselt ja pooleldi häbenedes. Vali ja ohjeldamatu naer tunduks nagu pühaduse teotamisena. Ka kõrgete ohvitseride lapsed tegid kindlasti ulakusi ja olid ülemeelikud, kuid autori noorpõlve vembud ja vallatused jõuavad lugejani läbi hea kasvatuse sordiini.

Detailide täpsuse varjuküljena võiks mainida, et see muudab teose ilme kohati liialt protokolliliseks, näiteks isa sõpru ja kolleege kirjeldades. Samas aga, kui mõelda nende tublide eesti meeste saatusele (nad olid pea eranditult kõrgemad sõjaväelased), peab tunnistama, et ka protokollil on lisaks ajaloolisele oma kirjanduslik väärtus. Suur osa neist ohvitseridest hukkus Norilskis või mujal, eluga pääsesid vaid üksikud. Nende meeste ja perede käekäigu elustamisel on hindamatu väärtus, mille puhul ei saa autorile keelata sügavaimat lugupidamist.

Siinkirjutajale jättis tugevaima mulje viimane peatükk, kus autor oma põgemisteekonna kirjelduse kõrval mõtiskleb paguluse teemal ning taunib julgelt kergekäelisi üldistajaid, kes ikka veel räägivad kusagile „siirdumisest", „emigreerumisest" või lihtsalt „jalga laskmisest". Isegi ajaloolased pole sellest semantilise vassimise pahest priid. Õieti solvab see üle õla heidetud halvustav „jalga laskmine" kõige vähem, sest sisuliselt on see õige. Kuid 1944. aasta sügist seostada mingi emigratsiooni või siirdumisega on lühinägelik, et mitte öelda tobe. Isiklikult eelistan viimast varianti.

Nagu pealkirjas öeldud, on autor teinud oma noorusmaale lugupidava kummarduse. Julgen loota, et paljud lugejad teevad sama sügava kummarduse autorile.

Märkmed: