Jaanus Vaiksoo. Soovaimu lood, Kirjastus Eesti Jahimees, Tallinn, 2003, 64 lk.
Esivanemate, rahvaloomingu varanduselaekad on tulvil materjali, mis pakub nii õpetust kui naudingut. Pole ime, et sellest ajast peale kui Matthias Johann Eisen asus ennemuistsete juttude kogumisele ning nende avaldamisele, on loendamatud lugejad leidnud neist laegastest paeluvat ajaviidet. Veelgi enam, Eisenist on eeskuju võtnud nii mõnigi hea kirjanik, tuginedes rahvakultuuri kujudele ning toonud uusloominguga ennemuistseid olendeid tänapäeva. Andrus Kivirähu Rehepapp on ehk hetkel kõige paremini tuntud. Et kratte ja luupainajaid on vahetevahel isegi Toompeal vilksamisi näha — või tunda —, pole niisiis mingiks üllatuseks.
Kuivõrd esivanemate õpetlikud kujud liikusid peamiselt looduses, siis Eiseni ja teiste rahvamuistendite kogujate varamus on teadagi arvukalt loodusnähtuste seletusi, allegoorilisi õppetunde. Jaanus Vaiksoo on samuti saanud inspiratsiooni nii loodusest kui ka ennemuistsetest loodusnähtuste seletustest, tulemuseks käesolev raamatukene, mis pakub nii noorele kui vanale lugejale mõnusat meelelahutust.
Vaiksoo on koolmeister ja kirjanik, Rocca al Mare koolis on ta emakeele ja kirjanduse õpetaja, vabal ajal värsisepp ning autor, kelle sulest on tänaseks ilmunud kolm lasteraamatut. Tänavuse Karl Eduard Söödi nimelise lasteluule preemiaga auhinnatud Vaiksoo kirjutab ka vanematele — magistritööst kasvas välja raamat "Gailit ja Nipernaadi" (eks Nipernaadi fantaasiamaailmas, rännakuil kohtab lugeja samuti rahvakultuuri tuttavaid kujusid), ning ajakirjanduses on ilmunud tema artikleid kirjanduse ja lugemise kohta.
Lastekirjanik on tunnistanud, et lapsepõlv, mil ta veetis terved suved maal ja metsas, on jätnud oma mõju — soolembus on tal selline, et raba lihtsalt peab olema. Maakoduski algab kirjanikul raba otse üle põllu, seal käib ta tihti üksi, aastatuhandete pikkune ajalugu on ääretu vaatena ees. Eesti Päevalehes mullu ilmunud intervjuus seletab Vaiksoo, et muistendid ja müüdid on võluvad asjad; "Soovaimu lood" pole niivõrd sulam muistsest ja tänapäevasest kui omal moel taasesitus, hoides klassikalist joont.
Eiseni kogutud lugudega tuttav lugeja rõõmustab seda tõdedes. Autori enese väljamõeldised, mida naudime mitme rabataime — murakad, huulhein, ubaleht ja sookail — tekkimismuistendeid lugedes, on vaimukad ja meeldejäävad. Rahvapärimusele truuna on Vaiksoo kujutatud soovaim kaitsehaldjas, kes karistab armutult neid, kes loodusega hoolimatult ümber käivad — nagu junkur Hans, kelle vurruudemetest rabade kaitsja pärast ülbe saksmanni laukasse meelitamist, uputamist, karistuseks tegi huulheina.
Vaiksoo tunnistab, et ei ole keeruline sobitada omaloomingut rahvalikuga, sest oleme me kõik ju muinasjutte kuulates ja lugedes üles kasvanud.
Kuid kurb tõde on see, et Eiseni ja Vaiksoo soode ning rabade, külade ja laante ning nende taimede, rahvaste maailm on tänasele linnalapsele üsna võõras. Paljud neist tunnevad kaugelt Mercedese või muu automargi lambitulukeste järgi ära, aga kas nad teaksid, et ubalehe valged õied kumavad öösel kaugelt, hoiatuseks, et laukasse ei eksiks? Vaevalt. Vaiksoo usub, et isegi filmide, arvutimängude ja teleka ajastul ei kao raamat, selline, mis hetkel käes on, kusagile. Seda eriti, kui lapsele juba varasest east raamatut tutvustada ettelugemisega. Soovaimu lugude looja tunnistab, et lugemine on mõnus, rahustab nii ema/isa kui last. Etteloetud lood olgu hea rütmiga ning ka lugejale endale huvitavad. Siin on ka oluline hea illustratsioon, kunstnik Moritz on joonistanud soovaimust ja lugudes toimuvast kaasakiskuvad pildid, mis lisavad teosele eriti ettelugemisel palju juurde.
Nagu Eiseni kogutud esivanemate rahvalood on ehedad, karmid ja naljakad, on ka need soovaimu lood puhteestilikult paeluvad — pole siin Barbie ajastust lõhnagi. On hoopis arusaamine, et Eesti looduse suuremaks rikkuseks on ürgvanad sood ja rabad, maastik, mida õnneks leidub veel rohkesti. Et rabade ilu pole kergesti kättesaadav, rabas käimine tahab loodusega harjumist ja seletusi, siis linnalapsele on see raamat haruldaseks tutvustuseks, kuidas mitte rappa jääda, samas kui lood ise viivad lugeja rappa.
Kahjuks pole seda erakordset raamatut nii lihtne leida isegi kodumaal. Kui see aga õnnestub, siis võib olla kindel, et lastega peres leiab see kiiresti lemmikraamatute riiulil aukoha. Peaks õieti tõmbama lugejaid igast põlvkonnast, kes peavad lugu muistenditest, sellisest rahvalikust omaloomingust, mida Vaiksoo rabade ja soode sõbrana tahab kõigile tutvustada.
Lugusid soolaugaste vahelt
Kultuur
TRENDING
