Möödunud nädalal kogus tuure Moskva ja Kiievi vaheline konflikt Ukrainasse tarnitava maagaasi hinna üle. 1. jaanuaril jõudis asi niikaugele, et Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom lõpetas gaasi saatmise Ukrainasse ja peatas ka Türkmenistani ja Kasahstani gaasi transiidi läbi oma territooriumi. Häirekella löödi ka Kesk- Euroopas, sest sinna jõuab gaas läbi Ukraina.
Vene gaasisõda Ukraina vastu toetasid ka kohaliku venemeelse presidendikandidaadi Viktor Janukovitshi pooldajad, kes korraldasid Ukraina presidendi Viktor Jushtshenko palee ees punalippude all ohtralt meeleavaldusi. Foto: AFP/SCANPIX
Moskva nõudis Kiievilt senisest ligi viis korda kõrgemat hinda, 230 dollarit 1000 m3 eest. Ukraina oli esialgu nõus maksma 80. Gazprom süüdistas Ukrainat ka Euroopa riikidesse suunatava gaasi varastamises ülisuures koguses.
Paljude väljaannete, inetrnetiportaalide ja uudistekanalite online-leheküljed olid uue aasta esimestel päevadel täidetud artiklitega kõnealusest konfliktist, selle võimalikest tagajärgedest ja mõjudest, sest paraku ei puudutanud Gazpromi samm mitte üksnes Ukrainat, vaid ka mitmeid Euroopa Liidu (EL) riike, kelle gaasivajadusest Venemaa rahuldab veerandi. Hakati rääkima gaasisõjast, sest läbirääkimised olid ummikusse jooksnud.
4. jaanuaril teatati üllatavalt, et Vene ja Ukraina gaasiettevõtete delegatsioonid jõudsid vaidluse lahendamisel kokkuleppele ning sõlmisid uue 5-aastase lepingu, mis kindlustab ka teistele Euroopa riikidele stabiilsed tarned. Leppe kohaselt hakkab Ukraina ostma nii Vene kui ka Kesk-Aasia gaasi firmalt RosUkrEnergo hinnaga 95 dollarit 1000 m3 eest Ukraina-Vene piiril. Lepiti kokku ka läbi Ukraina Euroopasse kulgeva gaasitransiidi uues hinnas, mis tõsteti 1,06 dollarilt 1,6-le selle eest, et transportida 1000 m3 gaasi 100 km võrra Ukraina torustikus.
Sellest konfliktist õpiti nii mõndagi. Veenduti, et majanduslikku sõltuvust Vene maagaasist tuleks vähendada. 4. jaan. Brüsselis alanud EL-i energiaekspertide kohtumisel ütles uue eesistujamaa Austria majandusminister Martin Bartenstein, et Venemaa tarned jäävad EL-i energiavarude selgrooks, kuid toimunust tuleb õppida.
Ka Eesti võib siit oma järeldused teha. Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas kirjutab 5. jaan. Eesti Päevalehes, et Venemaa on avastanud, kuivõrd hästi ta saab liberaalse turumajanduse retoorika taha peita oma tegelikke poliitilisi taotlusi. Lukas meenutab, et toetades 2004. a. valimistel Moskva-meelset presidendikandidaati Viktor Janukovitshit, sõlmis Moskva Ukrainaga üliodava gaasitarnete lepingu 5 aastaks ehk Janukovitshi planeeritud ametiaja lõpuni. Reaalsus kujunes aga teistsuguseks ja presidendiks sai Viktor Jushtshenko.
Kui 1930-ndatel taltsutas Moskva Ukrainat näljahäda korraldamisega, otsustati nüüd maa talvel kütteta jätta. Just sellise majandusotsuste politiseerimise vastu protestides astus äsja oma kohalt tagasi Putini majandusnõunik Andrei Illarionov. Nimetades Putini tegevust gaasi ja muude maavarade kasutamiseks rünnakuks teiste riikide iseseisvuse vastu, võrdles Illarionov seda nõukogude tankidega, viimast kahte nädalat Moskvas aga 66 aasta taguse ettevalmistusega Soome Talvesõjaks ja Balti riikide okupeerimiseks. Gaasiga pitsitamine on ilmselt ultimatiivne akt.
Gaasisõjast kumab ka läbi Venemaa ilmne soov olla maailma energeetikajuht. „Väljakutse olla maailma liider energeetika alal – see on ambitsioonikas ülesanne,” teatas Putin hiljuti. Novaja Gazetas ilmus äsja intervjuu Vene endise aseenergeetikaministri Vladimir Miloviga, kes väidab, et Putini isiklik osa kõiges selles, mis toimub Venemaa gaasitööstuses, on tohutu. Sedagi tasub meeles pidada.
