ANDRES EHIN Olen sündinud 13. märtsil 1940 Tallinnas. Mu isa Alfred Ehin oli Maksude Valitsuse asedirektor ja ühtlasi esindas ta Eesti Vabariiki Genfis Rahvaste Liidu konjunktuurikomisjonis. Mu ema Alice Ehin töötas Eesti Välisministeeriumis tõlgina.
Kui 1939. a. puhkes II maailmasõda, olid mu vanemad parajasti Shveitsis. Ajal, mil paljud inimesed mu vanemate tutvusringkonnast läände põgenesid, et mitte punaste kätte sattuda, sõitsid Ehinid tagasi kodumaale, sest minu õde ja vanem vend olid jäetud vanavanemate hoole alla. Mu isa ja ema oli vallanud hirm, et ilmasõda võib perekonna lahutada.
1941. a. pidi isa ühele arstile hulga raha maksma, et saada endale kopsuhaige paberid ja pääseda Punaarmeesse mobiliseerimisest. Väeteenistuse asemel viidi ta Nõukogude tagalasse – Uurali mägedesse, kus talle anti tööd Tsheljabinski linna rahandusosakonnas. Rahanduse asjatundjatest oli seal kandis suur puudus. Õhtuti pidi ta saksa keelest vene keelde tõlkima nõukogude luure kätte sattunud pabereid Saksa uuema sõjatehnika kohta.
Mu ema keeldus Nõukogude tagalasse minemast. Tema läks kolme lapsega Viljandisse, kus vanaisa Märt Käsper oli kahekordne president – ta juhatas nii Aianduse ja Mesinduse Seltsi kui ka Seemnevilja Ühisust.
Saksa aeg möödus mul Viljandis ja Mulgimaa taludes. Ükskord tahtsin talust üksinda Viljandisse vanaisale külla minna, aga eksisin metsa ära. Kogu küla otsis mind taskulampidega öö läbi. Lõpuks leiti mind aovalges ühe kuuse all magamas.
Teine kord paistis 7 km taha tallu ära, kuidas Viljandi linn põles.
Esimesed punaarmeelsed, kes Mulgimaale jõudsid, nõudsid piiritust ja pekki. Kui seda ei anta, siis lasevad talus kõik inimesed maha – nii ähvardati ja siin-seal seda tehtigi. Ka sellesse tallu, kus meie peatusime, tuli üks kole kamp. Ema leidis neile pudeli tinaturkat (tööstuspiiritus). Pealuu ja säärekontidega silt neid ei ehmatanud. Sinine vedelik joodi ära. Meie köök reostati. Üks punaväelane kaotas vist silmanägemise.
Isa tuli Nõukogude tagalast koju ja kolisime 1945. a. Tallinnasse.
1947. a. läksin kooli. 1948. a. hakati paremaid õpetajaid vallandama. 1949. a. küüditati meie kooli lapsi, lapsevanemaid ja õpetajaid Siberisse. Minu klassivendadest sattus küüditatute rongi näiteks Andres Tarand, hilisem Eesti peaminister. Tema tädil õnnestus poiss Siberisse suunduvalt rongilt Petseris maha tõsta – vist altkäemaksu eest.
Minu isa kartis kangesti küüditamist ja kaldus sel ajal liiga palju viina jooma. Oli ta ju olnud Eesti Vabariigis üle keskmisest kõrge ametimees. Ometi õnnestus tal küüditamisest pääseda, kuigi pidi mõnd aega töötama kohal, mis ei vastanud ta kvalifikatsioonile.
Stalini ajast on meeles Saksa sõjavangide tohutu hulk – igal hommikul tulid nälginud nägudega ja paigatud rõivastes vangid Tartu maanteed mööda oma Lasnamäe laagrist linna, et taastada või hoopis maani maha lõhkuda hooneid, mida punalendurite märtsipommitamine oli purustanud.
Hrushtshovi ajal suurem ärevus rauges, aga kusagil hingesügavuses valitses siiski hirm – iseäranis vanemal põlvkonnal. Alates 1956. aastast hakkasid Siberisse küüditatud koju tagasi tulema.
1958. a. astusin Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Hiljem spetsialiseerusin soome-ugri keeleteadusele. Soome-ugri õppetooli juhatajaks oli saanud prof. Paul Ariste, kes oli Patarei vanglas Stalini aja õudused läbi elanud. Aga ülikooli õppejõudude hulgas oli tollal veel palju harimatuid kompartei ja Punaarmee veterane. Üks nendest, mees hüüdnimega Kummikäsi, esitas üliõpilastele eksamil kummalisi küsimusi, millele tuli vastata Lenini tsitaadiga. Näiteks tuli küsimusele „Milline vanker lendas uppi?“ vastata nii: „Romanovite dünastia vere ja poriga kokkumääritud vanker lendas uppi.“
Ülikoolis õpitav mind kuigivõrd ei vaimustanud. Küll vaimustas mind eestiaegne „Arbujate“ luule, lääne modernistlike luuletajate looming ja eesti pagulasluule. Minu lemmikluuletajate hulka kuulusid Heiti Talvik, Federico Garcia Lorca, Ilmar Laaban, Kalju Lepik jt. Aga minu eriline lemmik oli võimude poolt tagakiusatav poeet Artur Alliksaar, keda nimetati Tartu boheemlaste kuningaks. Tudengite sõbrustamine Alliksaarega ei meeldinud kompartei ja komsomoli juhtidele. Partorg Alice Habermann ja komsorg Eerik Truuväli kutsusid mind välja ja hoiatasid Alliksaarega läbikäimise eest.
Ülikooli kõige suuremas auditooriumis korraldati koosolek, kus Tallinnast tulnud seltsimehed Kuusberg ja Semper manitsesid üliõpilasi läänelikku vabavärssi kirjutavate Krossi, Kaalepi ja Niidu halbade mõjude eest. Teiste üliõpilaste hulgas võtsin ka mina sõna ja vaidlesin tähtsatele pealinna onudele vastu. Selle eest ähvardasid prodekaan Eringson ja partorg Habermann mind ülikoolist välja visata. Õnneks seda siiski ei tehtud. Väljaviskamise korral oleks mind küllap võetud Nõukogude armeesse ja saadetud kusagile Hiina piiri äärde aega teenima.
Pärast ülikooli lõpetamist 1964. a. läksin oma vabast tahtest Siberisse ekspeditsioonile, et tundma õppida ühe väikese samojeedi rahva – sölkuppide – keelt ja rahvaluulet.
Ekspeditsioonil ei pidanud ma kartma nürimeelsete Vene ohvitseride mõnitusi – ajateenijana sõjaväes oleksin olnud nende meelevallas. Jäin pärast ekspeditsiooni lõppu üheks õppeaastaks sölkuppide juurde kooliõpetajaks paika, kust lähema maanteeni oli 900 km ja lähema raudteejaamani 1500 km. Sealne rahvas oli sõiduautosid vaid kinos näinud.
Pärast Siberi seiklust hakkasin Tallinnas ajakirjanikuna tööle. 1968. a. töötasin kultuurinädalalehe Sirp ja Vasar toimetuses. Seal tekkis mul taas tüli parteivõimudega. Praha kevade lämmatamise ajal olin selle nädalalehe ajutine peatoimetaja. EKP Keskkomitee nõudis minult, et avaldaksin lehes Eesti kultuuritegelaste heakskiite Nõukogude armeele, et see päästis Tshehhoslovakkia kuritegeliku lääne imperialismi küüsist. Mina olin Dubčeki ja tema kaaskonna tuline poolehoidja. Seepärast polnud ma nõus midagi seesugust avaldama. Minu teine „patt“ oli see, et andsin „Mana“ toimetajale Hellar Grabbile lugeda Eesti Noorte Autorite Koondise käsikirjalisi almanahhe. Nendest pattudest piisas, et mulle sulg sappa panna.
Sain aru, et töö punases ajakirjanduses ei sobi mulle. Järjest enam hakkasin tegelema ilukirjandusega – nii omaloomingu kui ka tõlkimisega soome, vene ja inglise keelest.
Koolinoorte ja üliõpilaste hulgas sai minust populaarne luuletaja. Ametlikku tunnustust ei tulnud enne Eesti vabanemist. Üheksakümnendatel ja nullindatel aastatel on mind autasustatud preemiatega nii Eestis, Saksas kui ka Soomes.
Lisaks eestikeelsetele kogudele on mul kogusid ilmunud ka iiri, inglise, jaapani ja gruusia keeles. Ajalehtedes, ajakirjades, antoloogiates ja almanahhides on mul ilmunud luuletusi 34 keeles.
Olen lugenud oma luuletusi 25 maa luulefestivalidel.
Olen abielus Ly Seppel-Ehiniga, kes on samuti luuletaja. Pealekauba on ta Soome ja Türgi kirjanduse tõlkija.
Mu tütar Kristiina on viimastel aastatel väga menukaks poetessiks kujunenud.
Mu poeg Ivar rekonstrueerib vanu maju. Tütar Piret on Tartu ülikoolis politoloogia õppejõud. Tütar Eliisa on keraamik.
Elan väikeses Rapla linnas.
