Teatavasti valiti käesoleva aasta kevadel Eesti Kunstide Keskuse (EKK) uueks esimeheks endine torontolane Viljar Puu Weimann, kelle alaline elukoht on Huntsville, Alabama. Teeme temaga telefonilise intervjuu, et tutvuda EKK tulevikukavadega.
EE: Alakem vast küsimusega, millega sa viimasel ajal oled oma igapäevast leiba teeninud.
VPW: Kümme aastat töötasin Põhja-Alabamas Shoals Symphony Orchestra muusikajuhi ja dirigendina. Nüüd tegelen siin enda asutatud väikese orkestriga, mille nimi on Orchestra Sul Ponticello. See on itaaliakeelne termin, mille kohaselt mängitakse nii, et lähed poognaga hästi silla ligidale, see tekitab teistsuguse heli. Mängin samaaegselt jätkuvalt Huntsville sümfooniaorkestris, kus olen teise viiuli rühma juht. Õpetan ka ühes Huntsville’i ülikoolis A&M University poole kohaga viiulit ja dirigeerimist, annan ansamblitunde.
Käesoleva aasta juunis juhatasin Birminghamis üht kammerorkestrit. Red Mountain Chamber Orchestra kutsus mind külalisdirigendiks, tegin nendega palju eesti muusikat. Mängisime Avessoni g-duur sümfooniat, mida Torontoski esitasime, samuti Toi pala „Rahvasuust“. Johannes Talli 90. sünnipäeva tähistamiseks tegin tema Adagio, samuti ühe Kaljo Raidi väikese orkestripala.
EE: Kuidas kavatsed oma aega Toronto ja Alabama vahel jagada?
VPW: No eks see ole keeruline, vahemaa on suur, aga ma proovin ikka rohkem tulla Toronto poole. Ongi nii, et 8. novembril on plaanis anda Charles Kipperiga üks kontsert, viiul ja klaver. Meelsamini kasutaksin ingliskeelset terminit recital, ei leia sellele head eestikeelset vastet. Teeme selle Eesti Majas, arvatavasti keskmises saalis või ka suures. Eelistaksin keskmist, see on kuidagi hubasem ja intiimsem.
EE: Kas lubad piiluda kulisside taha, heita põgusat pilku kavalehele?
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
VPW. Kavas on Cesar Franki sonaat, sel on hästi tihe klaveripartii. Sonaadid on enamasti sellised, et keegi mängib ja klaver nagu rohkem saadab. Franki sonaadil on aga kaks võrdset partnerit. Siis veel Raidi kõige populaarsem pala „Süit vanas stiilis“. Eesti loomingust veel Artur Lemba „Armastuse poeem“, Artur Kapi „Viimne piht“. Võimalik, et ka Elleri „Kodumaine viis“.See oleks esimene osa kontserdist. Aga mul on lisaks ka väike üllatus. Toon oma perekonna kaasa ja teises osas mängime perekvartetiga midagi. Abikaasa Senta mängib viiulit, tütar Olivia vioolat, poeg Miika tšellot. Mul on teine üllatus veel varrukas, aga seda ma ei ütlegi välja.
EE: No eks salatse pealegi, küll me novembris teada saame. Aga kuidas on kaugemate tulevikukavadega?
VPW: Talve poole kavatseb Avo Kittask EKK egiidi all kokku panna kava nimega „Eesti laul ja eesti laulja“. See oleks laulude kontsert, meil on ju nooremaid lauljaid üsna mitu. See tuleks arvatavasti kunagi märtsis.
EE: Tänan vestluse eest. Jääme ootele.
Küsis Eerik Purje
