Andres Herkel
Riigikogule esitatud ülevaates teadus- ja arendustegevuse olukorrast ei andnud peaminister ühtegi lootuskiirt ega pidepunkti, et hapuks kiskuv olukord võiks paraneda. Riik lihtsalt ei täida Riigikogus vastu võetud strateegiat. Vähe sellest, me lausa kaugeneme püstitatud eesmärgist tõsta teaduse eelarveline rahastamine ühe protsendini SKP-st.

Praegust tagasiminekut teaduse rahastamises selgitas Taavi Rõivas peamiselt kolme argumendiga:

1. me ei arvesta eurorahade suhteliselt suurt kõikumist;
2. pärast põlevkivitöötlejate investeeringuid ei ole teadusesse tulnud eraraha;
3. vaatamata nadile seisule on meil siiski kõrged eesmärgid.

Selle asemel, et kuulata heietust Leiutajateküla Lottest tahtnuks peaministrilt teada saada vähemalt mõne hea uudise. Parimal juhul pidanuks see käima näiteks teaduse baasrahastamise suurendamise või rakendusteaduslike grantide pakkumise kohta. Vähim, millega peaminister üllatada võinuks, olnuks vahendite leidmine ajakirja „Horisont“ väljaandmise jätkamiseks.

Kuid ei, me oleme väheseid Euroopa riike, kus teaduse riigipoolne rahastamine lausa väheneb seitsme protsendi võrra. Raske on peaministriga nõustuda ka selles, et teaduse rahastamist ei lubanud tõsta sobiva katteallika puudumine. Vabaerakond pakkus katteallikaks näiteks erakondadele antavat ülemäärast raha, samuti valitsusaparaadi keskseid kulusid.

Teaduse mõju majandusele ja ühiskonnale avaneb aastatega. Sinna paigutatud raha pole säärane valimislubadus, mis lubajale kohest kasu toob. Ilmselt valitsus isegi tahaks Eesti teadust rohkem toetada, aga mis sa teed – hulk valimiste eel antud kergemeelseid lubadusi on juba ees ja nii ei osata kusagilt vahendeid võtta.

„Kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee hästi,“ tahaks valitsusjuhile öelda. Paljudel sammudel on sümboolne sisu. Kui valitsus ise püksirihma pingutaks või kui võetaks raha erakondadelt, poliitilist meelehead pakkuvate katuserahade arvelt või kasvõi Riigikogu kuluhüvitistest, siis ei torkaks võtmevaldkondade alarahastamine nii teravalt silma.

Nii Ülo Niinemets kui Marek Tamm tõdesid Riigikogu ees teadusest kõneldes, et Riigikantseleis ja valitsuse nõustajatena töötab uskumatult vähe teaduskraadiga inimesi. Ka see näitab suhtumist. Üksteist üle trumpavatele lubadustele ja poliittehnoloogiale suunatud poliitikud ei oska teadmispõhiste nõuannetega midagi peale hakata.

Selleks aga, et teadus suudaks ka tulevikus ühiskonnale midagi tagasi anda, tuleb panustada selle nimel, et anda noortele perspektiivitunne. „Vaja on rahulikku kasvu,“ nagu akadeemik Niinemets rõhutas.

Teadus on targa majanduse alus, kuid täielikult ei saa teadust ja teadusasutusi ratsionaalsuskriteeriumi järgi vormida, nagu nn. Oki raport ette näeb. Näiteks rahvusteadused kohati lausa vajavad dubleerimist, et oleks konkurents ja erinevad koolkonnad.

Nagu paljudes olulistes valdkondades, nii puudub valitsusel ka teaduse puhul plaan, kuidas edasi minna. Riiklikku strateegiat lihtsalt ei täideta. Praegust kolme osapoolega valitsust on iseloomustatud olukorraga, kus luik, haug ja vähk üritavad koos vankrit vedada, kuid igaüks sikutab eri suunas. Teaduse rahastamisel on meil vähikäik, järelikult on selle valdkonna vedaja teada. Kahju küll!

(Autori blogist, detsember 16, 2015)

Märkmed: