Andres Herkel, 2012-04-15
Valgevene opositsiooniliidri Andrei Sannikovi vabastamine on väga positiivne uudis. Sellele järgnes kohe teinegi. Vabastati ka Sannikovi presidendikampaaniaga seotud Zmitser Bandarenka (Bondarenko).
Teine endine presidendikandidaat Mikalai Statkevitš pole armuandmiskirja allkirjastanud ja tema on endiselt luku ja riivi taga.
On lootus, et poliitvange vabaneb veel. Millest see kõneleb? Ühelt poolt võib kiita Euroopa Liidu äsjaseid sanktsioone. Piiratud ja Lukašenka režiimiga vahetult seotud isikute ja ettevõtete vastu suunatud sanktsioonide suhtes oli algselt palju skepsist, aga nüüd on resultaat selline.
Ei maksa siiski arvata, et Lukašenka teeb midagi selleks, et olla parem, euroopalikum. Ei, ta vabastab vange häda sunnil. Majandushädas diktaator pole saanud piisavat krediiti ei Idast ega Läänest. Katse Läänele enam meelt mööda olla on ilmselt seotud hirmuga, et Venemaa asub oma majanduslikku ja poliitilist võimu Valgevene üle jõuliselt laiendama. Putin Lukašenkat ei talu ja temaga arveid õiendada on üks väheseid samme, mida Venemaa „uus-vana“ president oma väheneva poliitilise kapitaliga saab teha.
Kogu Lukašenka võimuperiood on olnud kassi-hiire mäng kahe vastandlikke huve ja väärtusi esindava jõukeskme vahel. Lukašenka on olnud julm „diktaator-hiir“, kelle valikud on tema mänguruumi järk-järgult ahendanud. Usaldust pole ta pälvinud ei Euroopas ega Venemaal
Diktaatori iga uus päev algab küsimusega, kuidas edasi elada, see tähendab võimul püsida. 2010. aasta detsembris valis ta oma ellujäämisstrateegiaks opositsioonitegelaste vangipaneku. 2012. aasta aprillis on ta sunnitud tegema valiku nende vabastamiseks. Kuid ilmselt vabastatakse vaid osa. Ja needki võidakse homme taas arreteerida. Selline on Lukašenka režiim.
Võimalik, et Euroopa riigid otsustavad oma saadikud Minskisse tagasi saata. Väga võimalik, et Lukašenka teeb mõne avalduse, kus kiidab Euroopa Liitu selle eest, et aprillis ei otsustata märtsikuus rakendatud sanktsioonidele uusi lisada. Asjaolu, et Euroopa Liit pole sellele isegi mõelnud, on vähetähtis – lihtsalt Lukašenkal peab olema midagi, mida öelda.
Aga labürint batka Lukašenka ümber on järjest kitsam ja kitsam. Peagi ei leia ta seal enam kohta, kuhu peituda.
(
http://www.herkel.net/?menu_id... )
