Lumelinnud Floridas...

Eestlased Kanadas | 05 Mar 2004 | Saima VaranguEWR

mõtlevad kahjutundega lumememmedele kodus. Siin on maailm roheline, palmid õõtsuvad, lilled õitsevad, tomatid küpsevad, apelsinid valmivad... Meri saadab kohisedes laineid randa.

Ent siingi on tunda selle talve eriskummalisi tempe. Juba mitu kuud on temperatuur vigurit mänginud. Teed hommikul silma lahti ja kraadiklaas näitab 6 või 7 kraadi sooja. Kas tulime lõunamaale? Päeva jooksul muidugi läheb soojemaks, kuid öösel vajub jälle. Kahju neist suvitajaist, kes tulevad siia vaid nädalaks, paariks. Tuuled on ka nii tugevad, et randa ei tasugi minna liivatuisu sisse.

Ometi on õhus kevade märke. Need puud, mis siiani olid raagus, on nüüd hiirekõrvus või hoopis õitsema löönud. Mõnel suurel puul on ainult suured punased õied, aga lehti polegi veel. Kohale on jõudnud linde, kes siiani nagu peidus olnud. Nüüd hõiskavad nad hommikust õhtuni. Kuulus irvrästas (mockingbird) narritab kord ööbiku, kord varblase moodi. Ise istub kõige kõrgemal puuladvas ja päris näeme ta laulu tõusvat taeva poole, nagu Marie Under ütles. Nii et kevad on tulnud. Küllap jõuab ta varsti ka põhja poole...

Boca Ratonis, kuulsas Villa Estos on praegu täis hooaeg. Kõik korterid on asustatud, pluss veel külalisi. Nauditakse sooja, aga tehakse ka tööd. Aias käib pidev looduse piiramine, muidu oleksime varsti okasroosikese moodi — üleni võsas. Palju on tehtud kaunistamistöid, istutatud noori palme ja kruutoneid. Need ei nõua nii palju hoolitsust. Tänuväärselt on siia asunud nooremaid mehi, kes igale poole käed külge panevad. Ka klubiruumi on uuendatud. Sobis eriti hästi meie populaarse Johannes Tanneri 80. sünnipäevaks. Terve küla oli kokku aetud, rahvas kokku kutsutud. Külalisi igat sorti, jänkidki siia palutud. Johannes on mees, kellel on mitmesuguseid oskusi, huvialasid ja talente. Torontos on ta ju tuntud kui kunstnik, fotograaf, kirjutaja. Kuulub Kunstnike koondisesse, Kultuuripärandi klubisse ja arhiivi. Siin paneb ta käed külge ja muudab kulunu kauniks; oma rahuliku meelega on ta mitmel korral juhtinud Villa käekäiku ja ikka abiks olnud nõu ja jõuga. Õhtuti, kui kõik on vaikne, hoiab pintslit käes ja loob.

Peoõhtu toimuski klubiruumis ja õues ujula ümber. Ellen Tanner oli hoolitsenud maitsvate roogade eest. Oli mõnusalt soe õhtu, muusika mängis ja jagati mälestusi. Eks ole tänavu ju eriline tähtpäevade aasta. Enamikul meist möödub 60 aastat traagilisest lahkumisest kodumaalt. Igaühe saatus on olnud täis imesid. Igaüks võiks raamatu kirjutada.

Lõuna-Florida Eestlaste Koondis oli vahepeal peaaegu lagunemas, kuid nooremad on appi tulnud ja koondise tegevust jälle elustanud. Korraldati jõulukoosviibimine ja nüüd EV aastapäeva aktus mugavates golfiklubi ruumides. Koos oli umbes 100 inimest. Eriliseks sündmuseks oli, et parajasti Bocas viibinud Venetsueela Eesti konsuli abiga tuli Eesti Välisministeeriumi esindaja Paul Elberg otse Eestist siia aktusele kõnelema. Ta andis huvitava ülevaate Eesti astumisest Euroopa Liitu ja NATOsse. Vastas ka küsimustele. Veel oli muusikalisi ettekandeid ja langenuid mälestades luges pr. Juta Pensa M. Underi „Sõduri ema“. Aktus kaugete külalistega lõppes Eesti hümniga. Järgnes õhtusöök ja tants. See kõik toimus 22. veebruaril.

Eesti Vabariigi õigel aastapäeval tulid kaasmaalased kokku mitteametlikule koosviibimisele Lake Worth’i kanaliäärsesse parki. Eesti lipu lehvides joodi kohvi, maitsti kohvikõrvast ja jutustati mälestusi. Neid jätkub ja ikka on midagi uut kuulda. Keegi mäletas, kuidas Eesti lipp oli lehvinud vaid mõned tunnid ja ta selle aja sees jõudis salaja ronida Toompea torni. Keegi jutustas oma põgenemisloost täiesti uuest vaatevinklist. Keegi rääkis, et ta enam ei jõudnud kuidagi vene võimu välja kannatada, kui enam kirikusse ei lubatud minna. Lahkumine ei olnud siis enam raske, riskidest hoolimata. Kui küsida, kuidas hilisemad tulijad ei kartnud lahkuda, vastati, et trots oli tugevam kui hirm. Ja nii edasi. Meie rahvas on haruldane! Kas omal maal või võõrsil — Virve Osila mõtted on lähedased:

Mu isamaa, ma olen sinust võetud
Said sünnihetkel südameks mu sees —
nii palju valusid meil koos on läbi põetud,
me teame mõlemad — neid ootab veelgi ees.
Me igatsust ja aateid muld ei mata,
sest orjastada südameid ei saa.

Märtsikuu lõpul korraldab E. Koondis pikniku kaunis järveäärses pargis. Küpsetatakse vorsti, lauldakse ja tantsitakse. Ja siis algab paljudel kojusõit. Pole siiski midagi ilusamat kui puhkev kevad põhjamaal.

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT