Gaidmaleva juht ngdr Silvi Verder ütles teresõnad kõigile, kes olid tulnud looduse mõju keskele, lugedes ette luuletuse, mis tuletas meelde, et kogu jõulustressi kõrvalt on ikkagi tegemist rahupühadega, ajaga, kus märgime jõululapse sündi. Skm. Andres Taul juhatas sisse ühislaulu “Neil karjastel väljal”, mida lauldi peast, metsas pole laululehti vajagi. Malevate puhkpilliorkester saatis laulu skm. Enn Kiilaspea juhtimisel.
Skm. Taul luges siis ette jõuluevangeeliumi. Jõulusõnumi mõtestas ta lahti noorusesse vaadates. Noorusaegade jõulud on need, mida me kõik vist kõige paremini mäletame, pühade aeg suunab ka vanemate inimeste mõtted minevikku. Õpetaja enese lapsepõlvest on selgelt meeles ta seitsmenda eluaasta jõulud, kus isa saatis teda õega õue vaatama, mida jõuluvana oli toonud. Selleks osutus kits, keda kelgu ette seoti, ning siis veeti kilkavaid lapsi mööda Tartu maanteed tundide kaupa. Kitsest sai kindlasti hiljem kellegi praad, aga mälestus on värske nagu oleks see toimunud eile. Aastate eest olevat talle pihtinud üks endine sõjamees, et tema kaunimad jõulud elus olid olnud kaugel kodunt,1942. aastal, sõjaajal, ühel kaugel Venemaa metsalagendikul. Kuigi õhus vilistasid mürsud, leidsid sõdurid aega ja vajadust siduda sõjatuulest räsitud kuuse külge küünal, laulda koraali “Püha öö”. Elamus viis mehi mõttes koju. Looduse rüpes jõule vastu võtta on erakordselt kaunis asi, eks selle tõttu ole ka siinne metsajõulupuu nii oluline osa pühade kommete jälgimisest.
Ühiselt loeti vaikselt “Meie Isa” palve, lauldi koos orkestri saatel ”Püha öö”. Pärast vaikset mõtisklust siirduti termoste poole, joodi auravat kakaod langeva lume vaikuses, ning liiguti siis rahulikult, jõulutunne veel tugevamini rinnus kui varem, koju pühade eeltöid lõpetama.