Vennasrahva soomlastega on eestlastel palju ühist, mitte ainult keeleliselt, kultuuriliselt, vaid ka see, et Soomegi pidi arvestama Nõukogude Liiduga. Suur vahe oli muidugi selles, et mitte okupeeritud riigina, kuid siiski N. Liidu suures, kaugeleulatavas varjus. Teame, et Kekkose ja teiste poliitikute välispoliitika sõltus suhtlemistingimustest punase naabriga. Kui N. Liit kokku varises, kadus ka lõviosa, 40% Soome välis- ehk eksportturust.
Majanduslik kaos näitas õieti nägu juba 1980-ndatel, mõjutades ka ühiskondlikku tegevust.Keerulised ajad loomingulistes valdkondades viisid aga uute, elujõuliste kunstigruppide loomiseni, kes kogunesid Helsingisse. Euroopa Liitu astumine 1995. aastal mõjutas kunstnikke oma töös väljendama uut geopoliitilist, rahvuslikku ja hingeelulist identiteeti. Soov kunstiga esitada pingeid mis sellise identiteedi loomisega seotud — eneseväljenduse tabamist või uuesti loomist — on mitmeti sellise liikumise allikaks. Heaks näitajaks sellistest püüetest saaks esile tuua moodsa Soome fotokunsti näituse “Northern Spell” mis on praegu ringreisil Põhja-Ameerikas.
Soome Kunsti ja Disaini Ülikooli ning fondi FRAME (Finnish Fund for Art Exchange) majanduslikul toetusel, prof. Timothy Personsi juhendusel kuraatorina koostati nelja fotograafi näitus (kõik sündinud 1960 ndatel), mida esmalt tutvustati Põhja-Ameerikas aprillis — Soome Suursaatkonnas Washingtonis. 22. juunini on näitus Northern Spell avatud Torontos, University College’i kunstigaleriis. (Tel.: 416 978-1838). Eksponeeritud on 21 suureformaadilist fotot, Marjaana Kella, Ola Kolehmaise, Andrei Lajuse ja Jyrki Parantaise fotoläätsedega tabatud hetki.
Näitus mängib sõnaga „spell.” Inglise keeles tähendab see mitut eri asja: ortograafilist veerimist — sellist, mis asetab tähti, koode sellisesse järjekorda, mille sõnadest/sõnumist teised aru saavad. Spell võib samas tähendada ajavahemikku või ka lummust. Seda viimast võib tõlgendada kaheti: kas negatiivselt — kurjusega, nõidumisega; või hoopis positiivselt — veetleva, hurmava, võluva külgetõmbejõuga. Seda viimast on fotonäitusel kuhjaga. On võimalik pikemat aega ühtainust fotot uurida, sellesse süveneda. Hüpnoosi mõjuga mängib Marjaana Kella.
Tervenisti üks kolmandik näitusest, seitse fotot on pühendatud Kella hüpnoosiseeriale. Fotoaparaat on tabanud seitset eri inimest, kes on hüpnoosi mõju all. Nende erinevad poosid, näojooned, kehahoiakud, panevad vaataja mõtisklema hüpnoosi mõju üle. Foto oleks nagu membraan või kelme inimese sisemuse, tema hinge ja välise kujutise sidepunktiks. Lõppude lõpuks on foto ise nagu kõld: õhuke kile, millelt peegeldub sisemus vaid selle õige nurga alt.
Kellalt on ka kaks loodusfotot, park Herttoniemis on tabatud selliselt, et astu kasvõi pilti sisse. Campo Cecina vatipilvedest tõusev mäestik on näituse ilusamaid fotosid. Teatud sugulus on sel fotol Kanada kuulsa Seitsme Grupi kunstiteostega. Ole Kohlemainen on selgelt võrgustiku, geomeetria kütketes. Neli fotot Pariisis asuvast Institute du Monde Arabe’ist on tabanud selle hoone arhitektuuri geomeetrilisust, selle kande-ja tasandipindade pildistamisega.
Mondriani range modernistlik eeskuju tuleb sarjas esile fotos Nr. 12, kus võrestik/võrgustik on sinakashall, mitte mustvalge, mängudest kaugel. Selle foto ees võbelevad kontrastina punased pakatavad õiepungad, sellega ka sinist rohkemgi rõhutades. Sinine paistab olevat Kohlemaise lemmiktoon, seda on ta tabanud erakordselt fotos „Air”, võludes taevast kõik sinised toonid välja, sinimustast potisinisesse, sealt sinihalli, peaaegu valgesse, pilvisesse tooni välja. Haruldane foto.
Ka Lajusele meeldib sinine, varalahkunud (1969 1999) fotograafilt on näitusel kaks väiksemat fotot, sinisest müürist ja politseiniku ülakehast sinisel taustal. Kompositsioon on tugev, peegeldab aga eemalhoiakut, erapooletut külma pealtvaataja tähelepanekut, peaaegu et dissonantsi.
Lajuse kolmas foto on haiglavoodite risust prügimäel, märgiks, kuidas äravisatu meie moodsas ühiskonnas on metafooriks tervele inimelu arengule.
Kas fotoga lähenetakse haigusele või selle ravile, tervisele jäägu vaataja otsustada. Kuid kindlalt „the human condition” pole enam ravitav — see on fotograafi hüüumärgina esitatud arvamus.
Jyrki Parantainen mängib rahulduse müstikaga. Temalt on neli fotot sarjas „The Mystery of Satisfaction”. Parantaisele meeldivad triibud — mustade, kollaste triipudega lambikuplist foto võtab variobjektiivi abil teise näo, mis võiks olla magava tiigri selg. Aga tiiger on ka päriselt olemas, Siberi lumes metskitsele turja kargav tiiger on võimas. Triibuseerias on ka teised loomad olemas, rahuldust saavutavad kaks teineteise embuses sebrat.
Northern Spell väärib külastamist, sellist kõrgetasemelist fotonäitust ja Soome kunstnike tutvustust näeb siin linnas harva.
Lummav fotonäitus
Kultuur
TRENDING
