Luterliku Maailmaliidu Assamblee ehk täiskogu 10. kongress, mis esindas 136 luteriusu kirikut maailma 76-st riigist, 64,4 miljoni liikmega, toimus seekord Winnipegis, Manitobas. Kongressist võttis osa üle 800 isiku, sh. 357 otsese hääleõigusega delegaati.

Luterlik Maailmaliit loodi a. 1947 Lundis, Rootsis, kus asutajaliikmeteks olid paarkümmend luteriusu kirikut, sh. ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, tol ajal veel loomulikult eksiilis. E.E.L.K. delegatsiooni juhtis asutamiskoosolekutel peapiiskop Johan Kõpp. Seal lepiti ka kokku, et tuleviku LML kongressid toimuvad iga kuue aasta järel. Seega oli käesolev LML Kongress kümnes.

Winnipegi kongress algas teatud rahvusvahelise vahejuhtumiga, kus tõsteti protesti selle vastu, et Kanada ei andnud külastusviisat 52-le LML poolt kutsutud osavõtjale, nende hulgas 38-le ametlikule delegaadile. Kõik isikud, kelledele viisasid keelduti andmast, olid pärit Aasiast ja Aafrikast; seejuures keelduti viisat andmast 27-le India delegaadile. Viisasid ei antud ka 12 Aafrika riigi esindajatele. Hiljem selgus, et viisade andmisest keeldumise põhjuseks olid peamiselt kutsutute endi asukohamaade süüdistused viisataotlejate vastu. Kõnealused isikud olid nimelt tembeldatud „kriminaalkurjategijateks“, „aferistideks“ või isegi „mõrvariteks“. Tõsiasi on, et neli aastat tagasi mõrvati Indias üks piiskop, mida kinnitas ainuke kongressil viibinud India esindaja, piiskop Mannava. Nimetatud vahejuhtumit käsitleti ka Kanada ajakirjanduses.

LML Winnipegi kongress tuli kokku juhtmõtte all: „Haavade parandamiseks maailmas“ (For the Healing of the World), mis loomulikult pidi katma kõike negatiivset maailmas. Kuna aga delegaate oli 76-st riigist, nendest pea kaks kolmandikku mitte Lääne maailmast, siis paratamatult kulus peamine osa kongressist rahvusvahelise ülekohtu, terrori, vägivalla ja ebaõigluse esiletoomisele: alates suhtumisest naistesse perekondades kuni suguvõsade vaheliste võitlusteni Aafrikas. Kõne all olid loomulikult ka mitmed lahkhelid, kus näiteks Aafrika esindaja palus relvastatud sekkumist ÜRO-lt ja/või USA-lt, teine aga nõudis, et vaheleastumine peab olema ilma relvadeta. Kongressi resolutsioon jäi pooldama ka relvastatud sekkumist, eriti Libeerias kujunenud olukorras. Samas nõuti, et LML võtaks põhjaliku uurimise alla „õigustatud sõja doktriini“ tänapäeval väljakujunenud globaliseerumise olukorras, kus esineb palju ühepoolset sõjalist tegevust. Seejuures viidati otseselt ja väga kritiseerivalt viimasele Iraagi sõjale, kus oleks tulnud ära oodata ÜRO ühine seisukoht sõjalise tegevuse vajalikkuse otsustamiseks.

Üldiselt kritiseeriti väga teravalt USA välispoliitikat, globaalset majandust ja keskkonnahoidu. Samas aga toetab ja tunnustab enamik Aafrika riike USA-d.
Vägagi põhjaliku vaatluse alla võeti ka toitlustamise- ja tervishoiuolukord maailmas, eriti Aafrika ja Aasia riikides, kus LML tahab veelgi suurendada oma panust, mis juba praegu ulatub mitmekümnetesse miljonitesse dollaritesse. Suur osa sellest abist kulub joogivee puhastamisele, külade ülesehitamisele ja põllutööriistadele; samuti ka väiksemate tehaste ajakohastamisele. Suuri pingutusi on tehtud tervishoiu alal arstimitega varustamises ja ka meditsiinipersonali kohalesaatmises. Tervishoius on esimesel kohal võitlus aidsi ja HIV-ga.

Käsitleti ka Kesk-Idas jätkuvat võitlust Iisraeli ja Palestiina vahel, kusjuures huvitaval kombel ühineti seekord täiesti USA presidendi esitatud rahutoova protsessiga „Teekond rahule“ (Roadway to Peace).

Paljudele kongressist osavõtjatele oli ebameeldivaks päevakorrapunktiks Taani Luterliku Kiriku resolutsioon-ettepanek aktsepteerida homoseksuaalsust kui loomulikku eluviisi. Jällegi huvitaval kombel astusid just Aafrika esindajad ühiselt selle vastu, kuna homoseksuaalsus on seal isegi kõneainena tabuks.

Läänemaailma delegaatide hulgas leidis see kontroversiaalne küsimus aga siiski teatud poolehoidu. See küsimus kerkis esile just viimasel kongressi istungil ja kutsus esile vägagi ägeda sõnavahetuse, nii et viimast istungit pikendati pea kolm tunni võrra hilise õhtuni. Siiski ei leitud lahendust küsimusele, ja see „kuum kartul“ anti edasi uurimiseks järgnevale LML konsiiliumile ning otsuste tegemiseks kuue aasta pärast järgmisel kongressil.

Oli loomulikult veel suur hulk muid küsimusi, mis puudutasid eriti vahekordi teiste kirikutega väljaspool LML-i. Leiti, et eesmärgiks peab olema koostöö kristlikus vaimus oikumeenilisuse poole, et ristikirikud suudaksid ühiselt pakkuda lõhede ja haavade parandamist maailmas. See ülesanne jäi uuele LML konsiiliumile, kelle presidendiks valiti Ameerika Luterliku Kiriku (Evangelical Lutheran Church in America) piiskop Mark Hanson.

Märkmed: