Kodumaa luuleteoste külv on viimastel aastatel olnud ülirohke. Kui eelmistel aastatel on mõni ülevaate tegija katsunud neid loetleda nimepidi, siis tänavune kriitik Tiit Hennoste (Looming nr. 3) on oma ülesande lahendanud omaette jaotustega, pidades „amoraalseks kõiki väärtustada“. Kõikide luuleteoste vaatlemine pole enam võimalikki rohkete kirjastuste ja autoriväljaannete tõttu.

Autor on alustanud vana luule, klassika ja kaubaga, kuhu ta on lahterdanud klassikute kogumikud, nagu Arne Merilai „Eesti ballaad“, Fr. R.Kreutzwaldi „Lembitu“, Jaan Oksa, Kersti Merilaasi, August Sanga ja Uku Masingu teosed. Viimaselt on ilmunud neli paksu köidet. Samasse rühma paneb autor ka Tiit Lehtmetsa koondkogu Hellar Grabbi järelsõnaga, Karl Ristikivi „Inimese teekond“, mis on mõneti täiendatud uustrükk. Uustrükk on ka Marie Underi „Õnnevarjutus“.

Luule, millest kõneleda ei tahaks: siia kuulub almanahhide ja ajakirjade luule. Siia kuuluksid Oigem Valemi „Enam vähem“, Jan Kausi, Siim Kruusa, Juku-Kalle Raidi ja Fagiora D. Morti luule. See moodustab sõpruskonna, keda ühendab värsside kirjutamine. Siia tsüklisse on võetud ka tõlkeluule, Allan Ginsbergi „Ameerika“ Hasso Krulli koostatuna, Margaret Atwoodi „Moondatute laulud“; üldiselt on tõlkeluule jäänud väljaspoole eesti luuleruumi.

Kolmas suurem grupp on uusluule amatööridelt elavate klassikuteni ja tagasi. Siin ta vaatleb esmalt vanu algajaid, kes on aastakümneid luule pinnal tegutsenud, nagu Eha Lättemäe, Aarand Roos, Peeter Ilus, Arvo Valton, Mats Traat, Hando Runnel. Parimaks peab neist Andres Vanapa „Päti vile“; mõjuvamaks Ilona Laamani „Maakulgur on maandunud“, Ly Seppeli „Ajasära“, H. Runneli „Õpetussõnad“ ja Indrek Hirve „Ülemlaulu“.

Uuest põlvkonnast märgib Sven Kivisildniku „Päike, mida sa õhtul teed“ aasta parimaks koguks oma äärmiselt nüüdisaegse luulega. Samalt põlvkonnalt on teiseks koguks Kauksi Ülle „Käänüpäiv“ (200 lk.), mida Langemets on nimetanud „mehevaluluuleks“, mida keelelisest küljest peab kriitik raskeks eestikeelseks luulekoguks oma setu keele tõttu. Selle grupi järelväes on eesti luules Kirsti Oidekivi „Pinsel“, Elo Viidingu „Teatud erandid“, Jürgen Rooste „Rõõm ühest koledast päevast“, Asko Künnapu „Ja sisalikud vaatasid“. Nende juurde Piret Bristoli „Kaotsiminemise loitsud“, Kristiina Ehini „Simunapäev“, Mathura „Sõstramesi“. Siia kuuluvad ka algajad Olev Olematu „Ederlezi“ ilus armastusluule, kelle nimes on avastatud Mihkel Kaevats ja Villem Valme „Artur Tõhu unenägu“.

Kokkuvõtlik pilt eesti luule maailmast on killunenud, selles räägivad suured eelkäijad Jüri Üdi, Ehin, Kaplinski ja Runnel, edasi minnakse Sinijärvest Keskkülani. Kogu luuleaasta iseloomustuseks ütleb kriitik (lk. 405), et „on kesise luulekogu aasta“. Luulet ilmub mitmelt põlvkonnalt, kes jätavad tunde, et luule tipu moodustab endiselt uuendajate tuumik 1990. aastaist ja veidi ka järglased, vanad kipuvad olema väsinud, jättes selge piiri alustajate ja edasijõudnute vahel, kes valdavad tehnikat. Algajad otsivad, vanad meistrid töötavad nagu masinad, kuigi näitavad mõnikord loidumise märke.

Aastaid taheti luule aastaülevaates näidata, kui määratuks on eesti luulemaailm vabaduse saabumisel kasvanud. Nüüd on selle suurus püsiv, kuid see, mida õigeks luuleks peetakse, on jäämäe tipp, ülejäänust jõuab lugejaini vaid väike osa ja teinekord nähakse sellestki üle selle väärtusastme tõttu. Looming on siiski jätkunud oma tava kohaselt; kuna artiklis on kompositsioon veidi erinev, kus üleslugemise asemel neid tõsiselt hinnatakse ja kaalutakse, siis leiame, et sel viisil suudame saada sügavama tõdemusega nähtud luulepilti.

Märkmed: