Mis asi on see LUULELUMM? Millega teda süüakse või tuleb teda hoopis lüüa? Seletan lühidalt, ikka nii nagu asjast aru saan.

Istus üks mees, Eerik Purje nimeks, kirjutuspuldi ees ja tal oli tuline tahtmine kirjutada midagi suurt, ilusat ja igavest. Sügas sulevarrega kuklatagust ja mõistis, et paljast tahtmisest on vähe. Ja siis tuli äratus: kus häda suur, seal abi lähedal!

Eerik sirutas käe vakka, kus on koos lausa hindamatud aarded – eesti luule ajas ja ruumis, Soomes ja saares. Ole aga mees ja vali, vali kohe isiklikku maitset mööda! Unusta senised arusaamad: temaatika, ajastu või suundumused, võta omaks mõte – need laulud on mulle mokka mööda.

Nii sündis ühe mehe eesti luule antoloogia.

Meile peaks see tegu huviväärne olema: saame piiluda ühe mehe vesti vahele. Ehk mõistame enam tema hingegi?

Tulevasele publikule kodutööks – autoritest on antoloogias: Ave Alavainu, Doris Kareva, Kersti Merilaas, Helgi Michelson, Urve Tinnuri, Leelo Tungal ja
Artur Alliksaar, Ivar Grünthal, Bernard Kangro, Jyri Kork, Arvo Mägi, Karl Ristikivi, Hando Runnel, Arno Vihalemm, Juhan Viiding, Arved Viirlaid.

Nimede üle pole siin joriseda midagi: tuntud, tasemel ja kõrgesti hinnatud seltskond. Maitse üle vaieldakse, aga siin vast pole vaidlemiseks põhjust.

Laiema üldsuse tarvis on vast üks erand: Helgi Michelson. Vaevalt et keegi Torontos seda nime teab: see daam on trükis avaldanud vist 3 (kolm!) luuletust. Eerikul on õnne olnud ja tema käes on kogujagu poetessi luulet.

Küsime nüüd: miks selle poetessi (ei häbene kirjutada!) sädelev talent pole meieni ulatunud? Vastus on kurvalt lihtne: raske õnnetus isiklikus elus viis ta meie (tavainimeste) maailmast eemale. Sensatsioonijanustele niipalju: hulluks ta ei läinud, hakkas lihtsalt erakuks. Inimene sulgus iseendasse Tegelikult lihtne ja loogiline.

Olen seda meelt, et peaksime Eerikul rinnust kinni haarama, talle raha tasku toppima ja käratama: „Vot, Karla! Asjad on sedapsi: kui elada soovid, siis anna Helgi kogu välja!“
Et Eerik ongi julge mees ja annabki kogu välja, siis on juba rinnusthaarajate ülesanne see raamatuke eestlasteni viia.

Ja eesti rahval Soomes, saares ja Kanadamaal on hea meel: tõime jälle ühe värsivähi kivi alt välja. Meie suurantoloogia SÕNARINE saab taastrükki ühe unustet nime juurde.
Jah, paljusõnaliseks ja pisarniiskeks kipun minema. Vast oleks parem lõpetada poetessi paari värsireaga, siis tabate ise, et tegemist on suure luulega:
Ma armastan neid, kelle pilkudes / on kaugemat valgust kui päike, / ja kes virvatulede vilkudes / käivad ohtlikke eksikäike …
või teisalt –
Ja sinu päevad olgu nagu sellel, / kes lauldes läbi laane raiub teed; / või nagu muistsel meresõitjal, kellel / on ainult julgus, laev ja võõrad veed…
Vägev!
Tunnen häbi viletsate juttude, romaanide ja poeemide kirjutajate, armetute piltide maalijate, identiteedi kaotanute, üksnes päevast-päeva elavate inimeste pärast. Tegelik elu on ju peidus neis paariski salmis.

Võiksin LUULELUMMA antoloogiat veelgi kiita. Leide seal on.
Palun, inimesed, tulge etendusele!

Kultuur

TRENDING