Sain liiga hilja teada, et kolmapäev, 9. veebruar, oli luuvalupäev. Käisin kahes trennis! Vanarahvas uskus (olen ise ka juba piisavalt vana), et see on puhkepäev – ,,tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luude ja liikmete koormamisest, et need oleksid terved ega valutaks“. Seetõttu on öeldud, et luuvalupäeval pole mõtet tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha. Ai, sa raks! (Tegi puus.)
Nüüd läks küll väga nihu. Ise olin sedavõrd uhke, et hommikune ja veel õhtune trenn, millal viimati nõnda?! Ei mäletagi. Oskasin ikka valida päeva ja saatust narrida. Õnneks mingi seitsmes meel suunas vahepeal ka sauna. See võis olla võtmetähtsusega lüke!
TRENNiks nimetatakse igasugust sportlikku treeningut ehk füüsilist koormust ja sarnast niivõrd laiahaardelist üldmõistet inglise keeles nagu polegi. Laps läheb näiteks suusatrenni, kus tema treener ootab ja annab juhiseid – mida ja kuidas ja kui palju teha. Ilma treenerita minnakse ka trenni, näiteks spordiklubisse. Minul oli luuvalupäeva hommikul grupi rühitrenn Signega, kes juhib Rühikliinikut. RÜHT on posture ja hea rüht oleneb suuresti selja- ja kõhulihaste tugevusest. Tugevad lihased on nagu korsett, mis selgroogu ja kogu keha toetavad. Vanasti tehti korsette naiste ,,keha piirjoonte ohjamiseks“ vaalaluust, hiljem ka ortopeedilise abivahendina. Inimeste enda tugev LUUSTIK ja lihaskond on mõistagi parim, millele toetuda ja sport tugevdab luid. Talviti kulub põhjamaades kindlasti ära ka lisa D- ehk päikesevitamiin, mis aitab kehal paremini omandada kaltsiumi ja fosforit. Need on kriitilise tähtsusega luude ja hammaste heaoluks. Ja millele mõtlemegi luuvalupäeval. Loodetavasti mitte seetõttu, et juba valutavad, vaid et nad püsiksid tugevad.
Luuvaluvaigisti Vaigistama on vaikseks tegema. Muusikat võib vaigistada, aga ka valu võib vähendada ehk vaigistada. Painkiller on eesti keeles valuvaigisti. Luuvalu võib ka sooja või külma panemisega vahel leevendada, näiteks kui oled varba korralikult ära löönud. Seda kipsi ei pane. Luu võib jääda painama elupäevade lõpuni. Sõna luuvalu meenutab prantsuskeelset libahundi nimetust loup-garou. P tähte lõpus ei hääldata, vaid päris tuttavlikult ,,luu karu(u)“. LUUPAINAJA on öösel magajat segav üleloomulik (supernatural) olend, kes painab, piinab. See võib olla halb unennägu või nägemus, näiteks libahunt või luu karu, äkki karu luukere? Libapõder on mind uneilmas kimbutanud ja talvisel Kotkajärvel taga ajanud. Noori võivad öösiti painata kasvuvalud, eelkõige sääreluudes. Mäletate voodis vähkremist?
Kujutage ette, kui jõuate Nõmme spordikeskusesse ja lint on tõmmatud suusaradadele ette ning silt teatab: SUUSARAJAD LUUVALUPÄEVA PUHUL SULETUD. Kui uskumus olekski nõnda juurdunud! Kirjutasin esialgu kogemata ,,sulatud“. Ei, siiski mitte sulatatud ega õnneks ka mitte sulanud, kuigi temperatuur oli paar kraadi plusspoolel. Sellist silti muidugi ei olnud. Kas kellelgi oli meeles, et on luuvalupäev? Minust törtsuke vanem treener Mati väitis, et oli juba oma kehalise kasvatuse õpilastega oma kilomeetrid maha sõitnud. (Äkki vassis?!) Mina siis asusin hea meelega tütre sõbralikuks suusasaatjaks rajal. Tuju oli kohati mõru, sest noorsportlased muudkui möödusid vuhinal, nagu oleksin post. Jonn tuli peale ja uljalt mäest alla laskumise tuju kadus. Küllap oli see alateadvusest ja rahvapühaga põimunud aegade hämarusest pärinev ohutunne.
Nõmmel on lumekahurid ja suur mägi varutud lund, liustiku (glacier) sarnane moodustis, mille abil on võimalik radasid heas korras hoida. Kui kiirus allamäge läheb liiga suureks ja kõhtu ilmub LIBLIKAS (inglise keeles on neid korraga rohkem, eestlastel ilmub tihtilugu vaid üks suur), siis aitab, kui suusaotsad eest kokku suunata ehk teha SAHKA. Sahk puhastab tänavaid lumest eesoleva teraga, mida igaüks võib oma suuskadega matkida. Kui oled nõlvapidi laskudes suuskadega sügava raja sees, siis on muidugi saha tegemine välistatud ja pead lihtsalt olema igas mõttes tugev! Või tõstma ühe suusa rajast välja paksemasse lumme. Ka taguots ehk istmik on varuvariant.
On olemas ka LUMEVAAL. Ei, ma ei pea silmas inimeste poolt lumest tehtud skulptuuri. Üldtuntuim on muidugi lumeVALL. Seda lükkab kokku sahk, südi lumerookija või tuul. LumeVAAL on sarnane, ,,pinnatuisuga pikka kuhjatisse kandunud lumi“, mis näebki välja nagu vaal ja mille kunstnikuks on tuul ja tuisk. Raju, rado ja radu.
Praegu on teistele kuunimetustele lisaks käsil RADOkuu – sõnast, mis tähendab tuisk ja torm võro keeles. Võro ,,radoaig, -ao, -aigo“ on huntide jooksuaeg veebruaris.
Masinaga niidetud muru võib jääda ka vaalu, kuhjatud viirgu, ning sahk võib lükata lume vaaludesse. N.B. käänamise vahe: vaal, vaalu (lumevaalu) ja meres elav loom vaal, vaala (sinivaala loivad).
Avastus! Praegu toimus allakirjutanul täiesti uue mõiste ja sõna leid. Fenomen nimega lumeVAALIMINE, mida oleme kõik näinud – ,,enamasti noorte puude paindumine (kuni maapinnani), kui puuvõradesse koguneb märg ja raske lumi“. Taas on tegemist vaala kujuga, täpsemini KÜÜRvaala, humpback whale.
Oleme otsaga jälle sirgeselgsuse püüdluse ehk luude ja rühi juures tagasi. Vanarahvas oleks itsitanud kuuldes raha eest rühitrennis käimisest, aga LUUavars, rühitrenni põhilisem abivahend, oli mõistlike talupoegade ja -tütarde igapäevaseks luuvaluvaigistavaks rohuks. Iidne homöopaatia – sarnast ravitakse sarnasega, luud luudele toeks.
