Kui Lydia sündis, ei olnud ühte Eestit olemas. Eesti asemel olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang, mis mõlemad kuulusid Venemaa Keisririigi alla. Nii nagu praegu, elas siin ka toona palju erinevaid rahvaid, ametlikud keeled olid aga saksa ja vene keel. Lydia kaitses kogu oma elu tuliselt maarahva õigust oma keelele ja kultuurile ning oli üks laulupeo idee kandjatest.
See siin on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.“ Selline lõik ,,meie supertüdrukut“ kirjeldavast raamatust on Rahva Raamatu võrgulehel, kustkaudu seda kõikjale üle maailma tellida saab.
Samamoodi võiks kirjeldada: Elas kord tüdruk, kes sündis 25. veebruaril 1871 Novohrad-Volõnskõis ja tema nimeks sai Larissa. Ta oli aadlisoost Petro Kossatši ja kirjastaja Olga Dragomanova-Kossatši teine laps. Kodus räägiti ainult ukraina keelt ja vene keele vältimiseks ei pandud Lesjat kooli, vaid palgati koduõpetajad. Ta õppis lugema ka vene, poola, bulgaaria, kreeka, ladina, prantsuse, itaalia, saksa ja inglise keeles.
Neiu hakkas luuletusi kirjutama 8-aastaselt. Juba 13-aastasena ilmusid tema esimesed luuletused ning ema soovitusel võttis ta kasutusele pseudonüümi Lesja Ukrajinka (inglise transkriptsioonis Lesya Ukrainka), mille all teda tänini tuntakse. 1881.a haigestus ta tuberkuloosi ning pidi seetõttu viibima palju kuiva kliimaga piirkondades. Lesja tegutses aktiivselt tsaarivõimu vastu ja ühtlasi kuulus mitmesse marksistlikkusse rühmitusse. Ta oli tulihingeline feminist ja õiglusenõudja, kes hetkel hüüaks hingepõhjast: ,,Au Ukraina naistele, kes võitlevad koos meestega oma kodumaa vabaduse eest!“
Lisaks kodumaa-luulele kirjutas Lesja ka lühijutte, kriitilisi esseesid ning tõlkis ,,imeliselt“ oma emakeelde Homerost, Shakespeare’i, lord Byronit, Victor Hugod ja Ivan Turgenevit.
,,Lesja Ukrajinka luulest ilmus aastal 1971 Eesti Raamatu kirjastatud antoloogia ,,Aoeelsed tuled“, mille on koostanud Oleksandr Zavgorodni. Luuletused on vahendanud Harald Rajamets, Helvi Jürisson ja Muia Veetamm. Ain Kaalep kiidab arvustuses (Keel ja Kirjandus, 1/1972) Rajametsa tööd ning toob esile Jürissoni ja Veetamme tõlgete õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Arvustaja sõnul on Lesja Ukrajinkale eriomased tundevarjundite imeline peenus ja värsi habras musikaalsus. Tema loomingule eesti kirjanduses paralleele otsides leiab Kaalep, et ,,ajalooliselt võttes võiksime ta asetada kuhugi Koidula ja Gustav Suitsu vahele, ja tal on tõesti mõlemaga midagi ühist.““ (Tartu Postimehe kultuurikülg 8.03.2022)
Lesja Ukrajinkat on kujutatud vaba Ukraina 200-grivnasel rahatähel, mille uus kujundus ilmus s.a. 25. veebruaril, tema sünniaastapäeval, teatab Ukraina Riikliku Panga kodulehekülg (bank.gov.ua).
,,Me võidame. Meie ühtsuse tõttu. Ühtse armastuse tõttu Ukraina vastu. Au Ukrainale!“ lõpetas Ukraina esileedi Olena Zelenska 9. märtsil avaliku pöördumise maailma meediale oma Twitteri konto (olenazelenska_official) vahendusel. Lesja Ukrajinka seisis nähtamatult tema paremal käel.
Riina Kindlam, Tallinn
