Silja Lättemäe Maaleht

Kanadast 1990. aastail Karksi valda isatalu taastama tulnud maalikunstnik Lembit Soots tõmbab madalate teraviljahindade tõttu talupidamisele kriipsu peale.

“Mul pole mingit mõtet enam talu pidada,” teatab Leeli talu peremees Lembit Soots resoluutselt. “Sellist teraviljakasvatust ei maksa mulle keegi kinni ja mida ma siin ikka kahjumiga toodan.”

Soots, kes on tuntust kogunud ka maalikunstnikuna, peab Viljandimaal Karksi vallas Leeli talu koos poeg Toomase ja abikaasa Anna-Liisabetiga.

Ei külva enam peotäitki vilja

Peamise põhjusena, miks talupidamine nüüd Leeli talus lõpeb, nimetab peremees madalaid teravilja kokkuostuhindu ja tootmiskulude tohutut tõusu. “Kui mul on viljakasvatuse omahind 2500 krooni tonnist ja müügihinnaks pakutakse kõigest 1700 krooni, siis pole sellisel tootmisel mingit mõtet,” räägib peremees. Ligi 500 hektarit maad hariv Soots lubab kõik rendimaad omanikele tagasi anda ja mitte üht peotäit vilja enam oma põldudele külvata.

Kulude hulka arvab peremees nii kütte- kui elektrikulud, lisades, et eriti suur kulu on viljakuivatamine ja lisaks on tal kaelas veel kevadkülvi laenud ja kohustused.

Kõiki loomi laudast tapamajja Soots esialgu siiski viia ei kavatse. “Mul oli 75 lüpsilehma ja piimakarja jätan kevadeni vaatluse alla, et kas saab talust asja või ei,” teatab ta. Omandis on paarsada hektarit maad ja need lubab ta esialgu jätta rohumaadeks.

Leeli talu perenaise Anna-Liisabet Sootsi sõnul ongi osa loomi laudast juba likvideeritud. “Oleme 20–30 lehma maha müünud, 45 lehma jätame alles,” räägib naine. Lihaveiste arv on vähenenud 60 loomani, noorkari on 40pealine.

“See, et talu enam pidada ei saa, ei ole minu probleem, see on kõigi talunike-põllumeeste probleem,” nendib Leeli talu peremees mõrult.

Soots kritiseerib, et odrahinnaks pakutakse 1200 kr/t, nisu eest 1600–1700 kr/t, mis on juba peaaegu kaks korda alla omahinna. Ta toob võrdluseks, et samas kaubeldakse eurobörsil nisuhinnaga 2180 kr/t, Pariisi börsil on hind 2200 ja Londonis 2160 kr/tonnist.

Talutraditsioonide kandja murdus

Väliseestlane Lembit Soots tuli taas Eestisse 1980ndate lõpul ja on sellest ajast alates propageerinud avalikult talutraditsioonide jätkumist põlvest põlve.

2008. aasta suvel teatas Soots Maalehele, et ka võõrsil olles ei läinud tal kunagi isatalu meelest ja ta soovib oma isikliku eeskujuga näidata, et talu peab kanduma edasi põlvest põlve – isalt pojale. Isatalu Karksi vallas Viljandimaal hakkas Lembit Soots taastama 1990ndate algul, kui investeeris kogu Peoleo toiduärist saadud raha oma talu ülesehitusse.

Nüüd on aga Leeli talu peremees jõudnud seisukohale, et praegu pole Eestimaal võimalik talu pidada, sest põllumajandussaaduste turustamine on jäetud saatuse hooleks – enam pole tasuv ei teraviljakasvatus ega piimatootmine.

“Tallu jääme ikka edasi elama, ega uksi päevapealt kinni ei pane. Ka poeg jääb praegu tallu kas majapidamise jätkamise või lõpetamise juurde,” ütleb Lembit Soots.

Märkmed: