Äinoh, seda'p maksa na tösiselt vötta. Pole ma Saaremaale saand ühti. Mandrirott nagu ma ole eluaeg olnd, ole ma Saaremaad vaadand ikka rohkem maakaardi pealt ning mette paadist kiikriga, nagu laulusalm käsib. Aga pidu kuulutati välja ning seitungirahvale anti köva käsk, et olgu üks kirjasolkija kohale saadetud. Et nemad vötavad vasta ning kohtlevad väärikalt. Aga muidugid tingimusel, et pärast olgu lehes koa jutt mis jutt ning aparaadiga tehtud atestaadid kenasti körval.

No ma siis mötlesi, et saarlastest tuleb ikka kirjutada nende emakeeles, et saaksid pärast isi kah aru, mis nende kohta oo ööldud. Mool oo ses punktis muidugid möningad puudujäägid, sest möne nädalaga äi öpi vöörast keelt mette selgeks. Öpperaamatuid linna pealt äi leidand ja körgaridusega öpetajat palgata lehemehe äbarik onuraar äi vöimalda. Äi jäänd muud üle kut vötta tuttavalt silgulaeva admiraalilt möned eratunnid ning tasuda vedelas vääringus. Ta oli kena mees ning ütles, et pidusse mineku puhul pole mette küllalt, et keelt oskad, et pead saarlase mötlemise viisi koa selgeks öppima. Andis moole selles osas paar lisatundi ilma maksuta, ning omavahel öölda, äga ta, elatand inime, rohkem juua äi jöudand koa.

Nönda kut ma neljandama veebruari öhta Eesti Maja suurde saali jöudsi, tegigid üks asjamees moole ukse peal kena kummarduse ning lahke näitsik viis mind kääkörval lauda kut ministri. Sellega oli mönus akatus tehtud ning ma jähi omaga päris rahule. Aga mooga samas laudas istus üks söbralik saarlane ning see akkas küsima, et kostkandi mehi. Et kas kuressaarlane vei oopis orissaarlane? Ma'p tahtand oma mandrimehe staatusele kohe täket peale teha ning kostsi, et olen savisaarlane. Ma nägi kohe ta näust, et tal äi puhund klaariks ja siis ma lisasi selgituseks, et see paik oo Vättast kaks kilumeetrit südvesti, otse Abruka saare suunas. No sellega ta jähi nöusse ning me akkasime ühiselt söbralikku kooeksistentsi arrastama.

Aga siis töusis könepulti üks lipsu ja maniskiga mees, kes kavatses akata könet pidama. Ma mötlesi, et see oo Saaremaa kuning ning jähi vagusi. Aga tuli välja, et oli ainult Saarlaste Ühingu esimees, Johannes Pahapill nimi, ning rääkis asjalikku juttu arusaadavas eesti keeles. Ning ma pea teite kurvastuseks teatama, et just sellessamas eesti keeles tuleb minu ülevaade juubelipeost.

Just juubeliga on tegemist, nagu Johannes Pahapill oma avasõnas rõhutas. Saarlaste Ühing Torontos, vanim maakondlik organisatsioon, on saanud 50 aastat vanaks. Kokkutulnute arv ei ulatunud küll enam tuhandeni nagu algpäevadel, kuid enam kui veerandtuhat oli kokku tulnud ja see on tänapäeva miljöös harukordne. Esimees tutvustas külalisi peokavaga ja andis lühiülevaate ühingu asutamisest. Küünlapäeva pidusid on järjekindlalt peetud sest ajast peale ja selle sümbolina oli lavaservale reastatud 50 küünalt, mida süütama kutsuti kõik kohalviibivad esimesest küünlapäevapeost osavõtjad. See lisas peole tugeva annuse pidulikkust ja nende küünalde sära jäi kaunistama kõike järgnevat. Veel teatas esimees, et müügilaual on saadaval juubelitrükis „Nii see algas“, mis kajastab olulisemat ühingu senises tegevuses. Trükise toimetajaks on varasem esinaine Leida Helde.

Järgnes õhtu „nael“, milleks oli prof. dr. Jüri Danieli sõnavõtt. Dr. Danieli tutvustamise protsessis sattus esimees Johannes Pahapill kimbatusse, üritades anda kõnelejast lühiülevaadet, mis osutus läbiviidamatuks, sest kõigi saavutuste esiletoomine oleks tutvustamise viinud pikemaks kui kõne. Tuli teha vägivaldseid kärpeid ja mina kustutan lugeja lahke loaga needki, sest dr. Daniel on meile kõigile hästi tuntud. Kohe tema sõnavõtu alguses tuli ilmsiks, et „naelal“ oli omakorda nael varuks poeg Omari ja tema elukaaslase Erica Raum'i näol, ka mõlemad professorid. Omaril oli valminud helitöö, mis kujutas endast kolme üldtuntud saare viisi töötlust. Selle kandsid nad ette, Erica viiulil ja heliloojast abikaasa klaveril. Viimistletud ja kohati temperamentne ettekanne kutsus esile marulised ovatsioonid, mille nii helitöö kui ettekanne olid kuhjaga ära teeninud.

Oma sõnavõtus dr. Jüri Daniel kui stressipsühholoog rõhutas positiivse ellusuhtumise tähtsust. Saarlased, kes alati on eluraskuste ja loodusjõududega sülitsi koos olnud, on omandanud õige elufilosoofia. See on neid ka võõrsil elades õpetanud vastu võtma uusi väärtusi ja säilitama neid, mis igipõlised. Selle tulemusena on neid krooninud edu kõigis eluavaldustes.

Juubeli juurde kuuluvad ka tervitused. Isiklikult tervitasid Eesti Vabariigi aupeakonsul Laas Leivat ja Maakondliku Esinduskogu esinaine Anne Orunuk. Kirjalikud tervitused olid saatnud Saare maavanema kohustetäitja Hans Teiv ning Tallinna Saarlaste Ühenduse eestseisus. Kunagine kohalik saarlane Raja Himmist, kes oli San Franciscost kohale sõitnud, üllatas aga 50 punase roosiga, millistest iga juhatuse liige sai ühe ja ülejäänu jaotati laudade vahel.

Ka õpetaja Kalle Kadakas oma söögipalves rõhutas dr. Danieli poolt esile toodud elemente. Saarlased on usklik rahvas. Lakkamatus heitluses merega tunnetab inimene oma võimete piiratust ja otsib abi kõrgematelt jõududelt.

Piduliku õhtusöögi kvaliteedi eest oli hoolt kandnud Raivo Männama ja tema perekond Hillside Cafe'st. Varmad ettekandjad tõid toidu ja veini lauale ja sooviti head isu.

Järgnes rikkalik eeskava, mille oli koostanud Andres Raudsepp, kelles esimehe sõnutsi olevat üks kaheksandik saarlast. Teda assisteeris tütar Järvi, kes isa jutu järgi olevat veerand saarlast. Kuigi see matemaatika võis nii mõnegi külalise jaoks olla üle pea, ei takistanud see ettekannet nautimast. Kaheksandik ja neljandik musitseerisid koos vahvalt. Kuigi loodeti Järvit näha tantsimas, tõestas ta seekord, et tal on ka laulutalent olemas. Kuid baleriinisamm, millega ta lavale libises, jõudis siiski ka silmale midagi pakkuda.

Nullprotsendiga saarlane Peeter Kopvillem oli ilmselt otsustanud Andrese üle trumbata, ilmudes publiku ette kohe kahe tütre saatel — Leiki ja Keila. Peetri kadunud isa kaasaegsena olin harjunud temast mõtlema kui noorest Kopvillemist, kes isalt üht-teist pärinud. Ettekanne tõestas, et tegemist on vana Kopvillemiga, kes mitmes punktis isast ette läinud ja nüüd omakorda tütardele perekonna traditsioone ja talenti pärandab. Esmaklassiline ansambel, kus üldtuntud palade kõrval ei puudunud ka Peetri enda looming.

Ei puudunud ka ühislaulud, mida Andrese juhendamisel ja eestvedamisel üürati. Ja ka tantsumuusika taustal, mida pakkusid Lembit Nieländer akordionil ja Raoul Langvee trummidel, kõlas aeg-ajalt Andrese laul. Peol osales ka küllalt nooremat rahvast, igatahes oli tantsupõrand täis. Helimeister Allan Eistrat oli hoolitsenud selle eest, et kõik pakutu, olgu sõnaline või muusikaline, jõudis piduliste kõrvu loomulikult ning arusaadavalt.

Oli väärikas ja uhke juubelipidu. Jätsin ma midagi/kedagi olulist märkimata? Küllap selles saginas jäi, kuid saarlased andestavad, olen kindel. Lahkuma asudes ja mantlisabas seistes torkaski meelde, et riidehoid oli seekord Rajaleidja lipkonna neidude käes. Olgu nendegi nimed kirja pandud: Ingrid Kütt, Eliis Voksepp, Katrin Altosaar ja Tiina Paluoja.

Ning siis ma läksi kodusse ning rääkisi kallimale tött, et tulin Saaremaalt ning...

Märkmed: