Talle meeldis nimedega mängida
Ülikoolis on küllap läbi aegade olnud õppejõude, kes millegi välisega silma
paistsid ja kellest siis kõnelesid ka tudengid, kellel polnud nendega ühtegi
lähemat kokkupuudet. Niisuguseid isiksusi oli Tartus ka möödunud sajandi
50-ndate teisel poolel. Kes tõmbas endale tähelepanu kasvuga, kes kaaluga,
kes kõva häälega, kes koguni mingi ekstravagantsusega. Raske öelda, kui palju
oli neid, kes teadsid Paul Ariste keelteoskusest ja keeleteaduslikest töödest,
aga et Ariste talvelgi palja peaga käis, teadsid väga paljud.
Juhan Peegel ei kuulunud õppejõudude hulka, kellest laialt kõnelda teati.
Muhe ja heasüdamlik, kuid samas ääretult tagasihoidlik, ta otsekui püüdis
elada nii, et eriti tähele ei pandaks. 1954. aastal ülikooli astununa oleksin
ilmselt minagi alma mater’i seinte vahelt lahkunud temast midagi lähemalt
teadmata, kui sfääridesse, kus temagi liikus, poleks mind viinud sõna otseses
mõttes ajaleht. Nimelt hakkasin 1956. aasta sügissemestril III kursuse
füüsikatudengina välja andma kursuse ajalehte, mille nimeks panin NIHU.
See oli tol ajal üks sagedamini kasutatavaid sõnu, eriti tudengite keelepruugis.
Oli nihu, läks nihu, pani nihu, jäi nihu jne. Too käsitsi kirjutatud-joonistatud
ajaleht, loomulikult siis ainueksemplaris, liikus ringi ka ühel kursuseõhtul,
kus jäi silma meie matemaatika-loodusteaduskonna dekaanile Anatoli Mitile.
Paar päeva hiljem kutsuti mind dekanaati ning Mitt ja prodekaan Leo Tiik
teatasid rõõmuga, et neil polevat seni kuidagi õnnestunud ülikoolilehele
teaduskonnast kirjasaatjat leida, nüüd aga olevat selgunud, et ühe mehe
ajakirjandushuvi on koguni nii suur, et lubab lausa käsitsi lehte välja anda.
Seega olevat kirjasaatja mure nüüd murtud ja neil polevat enam muud lisada
kui mulle kirjasaatjana tuult tiibadesse soovida. Nii saigi minust ootamatult
ajalehe Tartu Riiklik Ülikool kirjasaatja.
Ülikoolilehe toimetus asus peahoone keemiahoonepoolses otsas 2.
korrusel suhteliselt kitsas läbikäidavas toas. Selle välisukse vastasseinast viis
uks komsomolikomiteesse, välisuksega samas seinas aga avanes uks parteisekretäri
kabinetti, nii et ideoloogiastaabid olid toimetuse otsekui pihtide
vahele võtnud. Sellesse tuppa käis sageli mitme kursuse žurnalistika tudengeid,
aeg-ajalt astus toimetusest läbi ka Juhan Peegel. Rääkis vähe, rohkem kuulas,
aga vaatas kõiki kuidagi eriliselt sooja pilguga.
79
Laupäeval, 5. oktoobril 1957 avati vastvalminud TRÜ staadion tolle aja
kohta erakordse spordisündmusega – TRÜ ja Helsingi Ülikooli matš kohtumisega
kergejõustikus. Kui järgmise nädala algupoolel ühel päeval toimetusse
astusin, lõpetas lehe sekretär Salme Kaeramaa parajasti mingi loo lugemise
ja ulatas selle mulle: „Väga hea lugu! Just natuke aega tagasi toodi.” Mõtlesin,
et kui tõesti natuke aega tagasi toodi, siis peaksin mina ju teadma, kes tooja
oli. Olin enne toimetusse sisenemist kümmekond minutit akna juures suitsu
teinud ja sõbraga juttu ajanud ning selle aja jooksul ei läinud toimetuse uksest
sisse mitte kedagi, väljus sealt aga ainult Juhan Peegel. Järelikult siis oligi
Juhan Peegel kirjutanud loo, mille all seisis:
Sel 8-ndamal viinakuu pääval 1957. PLII-ATS.
Lugu ilmus ülikoolilehe 11. oktoobri numbris rubriigis „Meie lõbus kroonika”
pealkirjaga Võidumängid, mis uuel turniplatsil imekenasti ära peetud said.
Algas see nii:
Keik, kes meie armast Tarto linna mööda on Püha Peetri kirikuni patseerinud,
on juhtunud ühte tõtelikult imevärklikku pildikuju nägema, mis vana liivaaugu
põhi kodanikkude silma ette toob. Palju kõrgekooli tudentisid olid veel kevade ja
suve läbi virgasti ametis, et üht kaunist turniplatsi, kus ihukarastlaste võidumängisid
pidada, valmis ehitada. Ja ennäh! viinakuu hakatuseks oli keik kombelikult
toimetatud, sest tudentide töö oli tululikku vilja kandnud, ja ka auväärt
prohvessorid oli mitugi kord turniplatsil nähtud, kes puid mulla rüppe istutamas,
kes liiva ja kruusasõmerat kandmas. Ja oli viinakuu hakatuseks maha tehtud, et
kui see turniplats valmis saab, siis tulevad seie võõrsile Soomemaa tudentid
Helsingvorsi kõrgekooli pealt, et otsekui nõelasilmast tulnud turniplatsil esimesi
võidumängisi meie maa tudentide vastu ära pidada.
Ülikoolilehe toimetajaks oli siis veel Aksel Tamm ja Juhan Peegel võis lasta
rahval Püha Peetri kirikuni patseerida. Ei usu, et ta oleks saanud seda teha
ka järgmise toimetaja Arnold Raua ajal. Küllap oleks Raud, sõja-aastatel Eesti
Laskurkorpuse diviisikomissar ja poliitosakonna ülem, 1946. aastast aga neli
aastat haridusministriks olnud mees, kiriku lihtsalt maha tõmmanud. Igatahes
kui toimetuse laiendatud koosolekul enne aastavahetust 1957/58 rahvaluuleteadlane
Ülo Tedre soovitas ülikoolilehes alustada mõttevahetust jõulude
mitte kui usupüha, vaid kui talvise pööripäeva tähistamise teemal ning oli
seejärel ise ka avaartikli valmis kirjutanud, tegi Raud asjale lühikese lõpu –
keelas ära.
80
Aastatel 1959–65 olin ülikoolilinnast eemal, aga sügisel 1965 asusin Tartus
tööle telereporterina ja siis hakkasime Juhan Peegliga jälle sagedamini
kohtuma. Kui mälu alt ei vea, tegin temaga esimese intervjuu aastal 1966
seoses 200 aasta möödumisega „Lühhikese öppetuse” ilmumisest.
Tihedamaks koostööks läks, kui 1974. aastal alustasin Tartu peatoimetuses
saatesarja „Nupuvõte”.
See oli viktoriinilaadne saade, milles osalesid perekonnad ja kus žürii õige
vastuse kõrval vaimukat vastust peaaegu samaväärselt hindas. Üheks žürii
liikmeks oli saates siis ka Juhan Peegel. Paraku jäi selle sarja iga õige lühikeseks
– juba teise saate järel oli ta eetrist kadunud.
14. jaanuaril 1976 tuli Eesti Televisiooni Tartu peatoimetus ekraanile uue
saatesarjaga, mille nimeks sai „Tartu tund” ja millele anti lausa ideaalne
eetriaeg – kolmapäeviti kell 21.30, seega kohe pärast „Aktuaalset kaamerat”.
Ei mäleta enam, kes tuli välja mõttega, et selles tunnipikkuses saates peaks
näitlejate esituses olema ka üks humoorikas lugu, igatahes telliti üks selline
Juhan Peeglilt. Ja kui esimene „Tartu tund” eetriküpseks oli saanud, teatas
teleleht: Ekraanile tuleb lugu „Jürgen ja Klotilde”, mis pajatab ritrite veristest
sõakäikidest ja imemagusast armastusest ning see lugu ei saa esimese saatega mitte
otsa, vaid lihtsalt jääb poolele.
Kaalukas roll selles loos oli jutustajal, kelleks lavastaja Väino Uibo kutsus
Pärnust Aarne Üksküla. Verejänuline ritter Hans von Hosenriemen oli ekraanil
Evald Aaviku kehastuses, tema kena naist Klotildet mängis Nieves Lepp.
Pärnu teatrist oli veel teinegi osatäitja – Jürgenit, kes Ants Matiiseni kõrge
häälega laulis ja Klotilde südame võitis, mängis Jüri Vlassov.
„Jürgen ja Klotilde” jäi poolele veel neli korda ja sai otsa alles kuuendas
saates 18. veebruaril 1976. Nii palju kui vaatajate reageeringuid meieni jõudis,
olid need küll tunnustavad, üks retsensioon, mis aga Tallinna telemajas ette
kanti, oli päris hävitav. Enn Eesmaa leidis, et tartlaste lavastus on üsna
külaklubi kapustniku tasemel.
Võtme selle loo lavastamiseks oli andnud Juhan Peegel ise, kui ta ühele
peategelasele pani nimeks Hosenriemen, mis tõlkes on ju püksirihm. Olgu
vahemärkusena öeldud, et Peeglile vist meeldis nimedega mängida. Mäletan,
et ühele Tallinna kolleegide meelelahutussaatele oli ta ilmselt stsenaariumi
kirjutanud ja siis olid saate tegijate nimed mitmesse keelde tõlgitud. Andres
81
Vihalemast oli saanud Andy Angerlove, Toomas Lepast Thomas Erlebaum
jne. Autor polnud ennastki unustanud, tema oli kirjas Johann Spiegelina.
Peegli „Jürgeni ja Klotilde” lavastaski Väino Uibo nii, et janti oleks parasjagu
ja keegi ei kipuks asja liiga tõsiselt võtma. Näiteks pistis käskjalga mänginud
Voldemar Paavel pea otse läbi seina, et röögatada: „Ritter Hans, sõakäigile!”
Seda oli lihtne teha, sest sein oli papist kuliss. Natuke raskem oli ritter
Hansule kirves abaluude vahele selga saada, kui ta järjekordselt veriselt
sõakäigilt tagasi jõudis. Aga kirves löödi läbi ürbi lauajupi külge, lauajupp läks
selga ja oligi asi korras.
Seda teavad ilmselt väga vähesed, et Juhan Peegel kirjutas televisioonis
lavastamiseks veel ühe tüki. See oli „Komplitseeritud juhtum Paju tänavas”
ja kujutas endast kriminaallugu kolmes vaatuses. 1978. aastal Lui Puuratsi
varjunime all kirja pandud lugu jäigi kahjuks lavastamata ja peaks varsti
jõudma Kirjandusmuuseumi.
Tartu ajaleht Edasi (Postimehe nimi aastatel 1948–1990) oli neil aastatel
Eestis kindlasti kõige loetavam leht ja et 1976. aasta maikuu esimene „Tartu
tund” oli 5. mail, mida tol ajal tähistati ajakirjanduspäevana, otsustas Eesti
TV Tartu peatoimetus selle päeva puhul teha saate Edasist ja Edasiga. Ühiselt
arutades leppisime kokku, et ajakirjanikust ning tema osast ühiskonnas
räägivad lehe toimetaja Evald Tooms ja Juhan Peegel, Olev Anton lubas
mõtiskleda maast ja mehhanisaatorist, üheks teemaks pidi olema ka ajaleht
ja tema lugeja. Mäletan, et kui Edasi toimetuse majas saadet nii-öelda paika
hakkasime panema, kõndis impulsiivne Evald Tooms ruumis ringi ja seletas
õhinal, kuidas saade tema arvates kulgema peaks. Ägedalt žestiku leerides
jõudis ta lõpuks Peegli ette: „Ja sina, Juhan, räägid siis, kuidas saada heaks
ajakirjanikuks!” Peegel lõi otsekui lootusetust väljendades käega ja ütles
kusagile lakke vaadates: „Oi-oi, no kes seda teab!”
1978. aasta juunis tähistas korrespondendipunktina asutatud Tartu peatoimetus
oma 15. sünnipäeva.
Nagu niisugustel puhkudel ikka, korraldati pidu, ja loomulikult oli sinna
kutsutud ka Juhan Peegel. Pidu oli juba üsna kenakese hoo sisse saanud, kui
juhtusin mööduma lauast, kus koos Peegliga istusid tema õpilased ETV juht
Enn Anupõld ja programmi peadirektor Voldemar Lindström. Üks tool oli
seal vaba ja mind peatas Anupõld: „Kuule, ega sul tuleb ametikõrgenduse
82
puhul nüüd korralikult välja teha!” Mind oli tähtpäeva puhul viidud kommentaatori
ametikohale ja see tähendas ka kõrgemat palka. Anupõld aga jätkas:
„Tule istu ka siia, näed, siin kõik Juhan Peegli õpilased.” Istusin ja ütlesin
Anupõllule: „Nojah, aga mina ei ole ju Peegli õpilane,” pöörasin siis pilgu
Peeglile ja lisasin: „Kahjuks!” Juhan Peegel, mõnusa muigega nagu tavaliselt,
pani käe hetkeks mu käsivarrele ja ütles vaikselt: „Õnneks ikka!”
Ega neid kordi palju olegi, kui mul Juhan Peeglit intervjueerida on tulnud.
Esimesest oli juba juttu, viimast mäletan hoopis paremini. See oli 26. juunil
1994, kui Tartu uuestisündinud lauluväljakul juubelipeoga tähistati
üldlaulupidude 125. aastapäeva. Ilus soe ilm oli, seisime Tartu lauluväljaku
tornis ja rääkisime jälle ajakirjanduse osast elus, eriti aga kultuuris. Eesti
üldlaulupeod said ju sündida vaid tänu sellele, et ajalehed ilmusid ja rahvas
üle maa lugeda oskas.
Hiljem kohtusin Peegliga mõned korrad Vanemuise Seltsis, mille liige ta oli,
ja võisin siiralt ning tugevasti aplodeerida, kui talle aastal 2000 seltsi auliikme
tunnistus üle anti. Tema oli seda väärt.
Viinakuul 1957 oli ta võidumängidest kirjutatud loo, millest eespool juttu oli,
lõpetanud nii:
Sellepärast tahaksime küll, et need võõrsile tulijad ep oleks mitte need viimsed,
vaid et neid tuleks siia ja et meid läheks Soomemaale palju sagedamini, kui see
praegu pruugiks on.
Selle südame põhjast väljamineva sõbraduse ning kalli rahu soovimisega olgu
sellel jutul ka ots.
Viimasel ajal on meid Soomemaale läinud rohkemgi, kui Juhan Peegel
soovinud oleks, ja paljud on sinna väga kauaks jäänud. Mis teha!
83