Laveerisime piiri peal: tohib, ei tohi
Olen kogu elu olnud õpetaja: diktor on õpetaja, reporter on õpetaja, PRinimene,
nagu ma vahepeal olin õiguskantsleri juures – jällegi õpetaja. Nüüd
juhin Salme harrastusteatrit – palun väga, jälle õpetaja.
Juhan Peegli loominguga tutvusin, kui töötasin Eesti Raadios, hakkasin
lavastajana tööle 1970-ndate lõpus. Aastal 1979, kui ilmus Juhan Peegli
raamat „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, oli see tekst sisuliselt kohe valmis
stse naarium. Minul jäi üle seda vaid lühendada ja stseenid paika panna.
Seal oli muidugi ilus teema sees: sõdur jääb sõduriks, olgu ta siis ühel või
teisel pool. Just see inimlikkuse kants sõduris endas! Tol hetkel lugesin
esimest korda materjali, mis rääkis nendest inimestest, kes sõja alguses kohe
pidid vastavasse sõjaväkke minema: siis viidi ju kõik ruttu-ruttu Venemaale,
Pihkvamaale. Sakslased tulid jõuga peale – polnud mitte midagi muud teha,
pidi kaasa minema.
Juhus viis mind Tartus kokku ka Juhan Peegli endaga. Kohtusime temaga
auditooriumi juures ja seejärel vestlesime pool tundi kohvikus. Küsisin
fragmentaariumi kohta üht-teist ja Peegel hakkas toredalt-muhedalt naerma
ning lausus: „Minu käest on palju küsitud, kas seda ei saaks filmiks ja
lavastuseks teha.” Hiljem selgus, et teosest „Ma langesin esimesel sõjasuvel” ei
ole veel filmistsenaariumi tehtud, küll aga teater Vanemuine lavastas selle.
Aastal 1984, kui lõpetas lavakunsti kateedri 11. lend, oli neil vaja ka
raadiokogemust. Lavastasin nendega suure lavastusliku raadiokuuldemängu,
lihtsalt praktika mõttes. Ja muidugi haarasin kinni Juhan Peegli teosest „Ma
langesin esimesel sõjasuvel”. Seal on palju tegelasi, enamasti mehed, sõdurid.
Kuna see 11. lend oli Mikk Mikiveri kursus, kes oli kuuldemängu jutustaja
rollis, võtsime sealt lennust palju näitlejaid. Võtsime ka Vene Draamateatrist
näitlejad kaht vene ohvitseri mängima.
Tegime näitlejatega korraliku analüüsi ja tollastest noortest, kes praegu
on vanuses 50 ja pluss, sain ma aru, et nad mõtlevad sõduri elukutsest hoopis
inimlikumalt kui need, kes meil tollases ühiskonnas olid suured ohvitserid,
sõdurid ja kolhoosides sellised suured käratsejad. Ühesõnaga, tollased noored
olidki hoopis inimlikumad – see kõik selgus nendega koos tehtud analüüsi
käigus. Seejärel panin lavastuse stsenaariumi kokku. Muidugi, eks siin
139
Raadiomajas oli ka väike tõrge selle tegemiseks ülemuste poolt. Ideoloogiliselt
pidi ettevaatlik olema. Aga õnneks ei läinud lugu nugade peale ning kui
ütlesin, et Mikk Mikiver mängib peaosa, rahunesid kõik.
Vahepeal oli selline tunne, et peaksin stsenaariumi näitama ka Peeglile.
Aga tollal ei olnud mingit operatiivset infovahetuse võimalust. Ausalt öeldes,
mul oli niivõrd kiire selle kuuldemängu valmimisega, et ma ei jõudnudki
ühendust võtta. Tegin lihtsalt valmis. Ja siis pärast kuulsin tuttavate tuttavate
kaudu, et Peegel oli seda eetrist kuulnud ja öelnud: „Oo, pole viga, oo, pole
viga.” See oli aastal 1984.
Rohkem ma Juhan Peegliga kokku ei ole saanud. Ta lahkus meie seast
aastal 2007, nii et oleksin võinud saada küll, aga lihtsalt elu sättis teistmoodi.
Nõukogude Liidu ajal, kui sattusid mõne väga hea stsenaariumi peale ja
tahtsid seda kangesti tegema hakata – olgu siis stsenaariumiks kirjutamata
teos või hea näitemäng – ja võis arvata, et sellega tekib ideoloogilisi probleeme,
pidid ennast ikka vaos hoidma. Pidid alati olema valmis, et peatoimetaja sind
spetsiaalselt välja kutsub niimoodi kahekesi laua taha vestlema. Siis pidid
olema ettevaatlik, et ei puuduta nn ideoloogilisi kohti, olgu selleks siis kriitika
valitseva süsteemi või üldiste filosoofiliste küsimuste kohta jne. Hästi, ega me
siis teinudki otseselt midagi. Näitetekstid olid suures osas ikkagi sisse loetud.
Rahvas möirgas saalis, kui tundis allteksti ära. Eetris see ei tulnud alati nii
hästi välja, saalis aitas kehakeel kaasa.
Kui aga analüüsida näitlejaid, siis nende intonatsioonides, lausete valikus
ja kõigis väljaütlemistes oli oma alltekst ikka sees – see käis ajastu lavastuste
juurde. Ometi tekkis kunstinõukogul küsimusi vaid mõnel üksikul korral.
Laveerisime kogu aeg piiri peal: tohib, ei tohi. Kui olid head tuttavad kunstinõukogus,
siis hääletasid kõik teose poolt. Aga kui oli seal mõni valvedemagoog,
siis nägid juba ta näost ära, mismoodi ta püüdis pilke vältida, vaatas kuskile
mujale, võttis taskurätiku, nühkis suud – siiamaani on selline pilt silmade
ees. Siis teadsid, et sealt võib mingi rumalus välja tulla.
Mäletan, mul oli saates ühe tuntud laulu lause „Lendab vene nii kui kuul”.
Kunstinõukogust küsiti: „Miks „vene”?” Vastasin, et „vene” on mõeldud nagu
paat – vene tõttab nagu kuul. Seejärel tekkis küsimus: „Miks venelased äkki
ära tõttavad siit?” Missugune seos! Minul ei ole iialgi sellist mõtet tulnud.
Miks ma pidasin oluliseks Peegli „Sõjasuve” lavastada?
Mul endal on paar mälestust lapsepõlvest: aastal 1941 sügisel viidi mind
lapsena Venemaale. Kui mind 1944. aasta sügisel tagasi toodi, ei osanud ma
140
eesti keelt, sest terve lapsepõlv möödus venelaste seas. Esimene sõna, mis ma
eesti keeles ära õppisin, oli „liha”, seda seepärast, et Venemaal oli nälg. Mu isa
oli lihttööline, automehaanik Tallinnas. Kui sõda hakkas, oli evakueerimine
poolsunduslik ja isale öeldi, et kas saadad oma pere kohe rongile või tekivad
probleemid. Noore mehena kõigepealt perekond ära saata ja kujutage ette,
terve Saksa okupatsiooni aja teha mehaanikutööd Eestis edasi! Loomulikult
püüdis ta Rootsi põgeneda, aga see tal ei õnnestunud. Kui 1944. aastal olime
Eestisse Narva tagasi jõudnud ja isa meile vastu tuli, juhtus ka üks naljakas
asi: kuna ta oli väga hea mehaanik, pandi ta kohe sõjaväeautosid parandama.
Sõjaväe töökoja juhatajaks oli sama mees, venelasest major, kes enne sõda
võttis Eesti Vabariigilt selle töökoja üle oma autode parandamiseks.
Meil oli kodus ka üks pruun kohver, mis seisis kapi taga – igaks juhuks.
Sinna olid esmatarbekaubad, riided ära pakitud. Et kui vaja, võtavad ema-isa
selle kaenlasse ja lähevad. Aga ei läinud vaja. Kohver seisis seal 1950. aastate
keskpaigani. Käisin juba koolis ja täiesti juhuslikult nägin seda kapi taga
nurgas. Küsisin isalt, miks see on, ja ta vastas, et mis see sinu asi on. Paar
aastat hiljem hakkas saunalaval rääkima – ega 1950-ndate keskpaigas olnud
ka päris hea veel rääkida neid vanu lugusid, eriti lapsele, kes koolis võis mine
tea mida edasi rääkida.
Kuulasin hiljuti „Ma langesin esimesel sõjasuvel” kuuldemängu salvestust
internetist ja mõtlesin, et püha jumal, pole viga, läks päris hästi, näitlejate
mäng on kenasti välja tulnud. Mikk Mikiver oli lugejana väga kõrgel tasemel.
Tema häälematerjal ja tema oskus lugeda kirjutatud teksti nii, nagu ta räägiks
seda teksti, kasvatasid sellest kuuldemängust sündmuse. Pluss veel see, et
Peegli enda tekst ongi rääkimise tekst, ta räägib mina-vormis, see ei olekski
kui kirjanikutekst. Peegli teksti oli väga hea rääkida.
Siin on omakorda taga Eesti pikk kuuldemängukultuur. Suur roll
kuuldemängude ja lastetükkide lavastajana oli Felix Mooril, kes oli näitleja,
pedagoog ja Eesti esimene raadioreporter. 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel
oli lavastamine hoopis midagi muud: see sündis kohapeal. Enne tehti küll
proovi, pandi mikrofonid üles, kuid näitlejad tegid kõik ikkagi kohapeal
valmis. Felix Moori õpetajaroll oli fantastiline – kuidas ta õpetas kogu
hääleaparaadi tööle panemist, kuidas ta lavastas. Oleks Moori ümber olnud
selline meeskond, kes oleks teda toetanud, oleks eesti keele väljenduslaad
saavutanud tõesti väga kõrge taseme. Kõik võimalused selleks olid Eestil
olemas. See ürgne andekus, mis Mooril oli: tema häälematerjal ja tema oskus
eesti keele häälikuid niimoodi täpselt välja hääldada ja veel kui sujuvalt seda
141
teha! Ja kui põhjalikult ta töötas, kõike ette valmistas, kui täpselt ta analüüsis
iga analüüsitavat lauset. Kui vaadata Felix Moori arhiivi, siis iga sõna juures
oli ta mõne märkuse teinud: intonatsioonilise märkuse või siis välted peale
pannud, mingi ühendava joone sõnade vahele jne. See on ikka fantastiline!
Ja kõige tähtsam: kuna teda oli kuulda üle kogu Eesti, siis Felix Moori õpetus,
kuidas õigesti lugeda, levis igale poole, kujundas eesti kõneldava keele lausete
struktuuri ja rütmi. Elava keele kujundamine on kõige tähtsam. Ja Felix Moor
oli ikka suur õpetaja: ta õpetas ka Moskva kõrgemas teatrikoolis eestlastest
teatrikunsti õppijatele eesti keele hääldust ja rääkimist. Tema tragöödia oli
tema elu lõpp.
24. veebruar on kuuldemängude aastapäeva tähistamine. See on nii jäänud
alates aastast 1928, kui läks eetrisse esimene kuuldemäng. Tänapäeval on
sellist suurt helide mängu raadioeetris suhteliselt vähe. Head stereofoonilist
heli kuulad teatrilavastuses. See helide maailmas mängimine võtab liiga palju
aega, enam ei viitsita mängida. Aga helide sügavus, liikumine, taustad, mis
on väga hästi tehtud, nõuavad tööd.
Vestelnud Maarja Lõhmus.
142
Kaisu Lahikainen
Pidin välja mõtlema ka sobivad
vandesõnad
Olin 24-aastane, kui mulle pakuti tõlkida Juhan Peegli romaani „Ma langesin
esimesel sõjasuvel”. Olin just alustanud diplomitöö tegemist. Mu õpingud
Helsingi ülikoolis olid mõnevõrra veninud, sest olin mitu aastat regulaarselt
kord kuus soomlaste reisijuhina Tallinnas käinud. Elasime mehega Riihimäel,
mis asus Helsingist ühe tunni rongisõidu kaugusel. Varem olin tõlkinud
Mihkel Muti novelli „Minu veetlev slumm” (soome keeles „Laitakaupunkini”).
Nüüd innustas mind võimalus teha tõlkimistööd, mis Helsingi ülikooli
eesti keele lektori Helga Laanpere tõlkimiskursustel oli tundunud mulle
ülimalt põnev ja meelepärane. Mõni ratsionaalsem inimene oleks ehk
otsustanud, et kõigepealt peaks püüdma õpingud lõpetada.
Selgus, et Peegli romaani tõlketöö pakkumise juures oli veel teine tõlkida
soovija ning meil oli omavahel võistlusolukord. Seda ma tol ajal ei teadnud,
tegin ja esitasin oma tõlketöö näite.
Minu esimene suurem soome tõlge põhjustas peavalu mõttega, et kas olen
ikka see õige inimene seda pakutud tööd vastu võtma või kas oleksin pidanud
keelduma olukorras, kui selgus, et see tõlkimine oli kellegi teise inimese mõte
ja soov selle tõlkega tuua ja anda soomlastele uusi perspektiive ja mõttesuundi.
Lähtusin sellest, et ka Juhan Peegel oli oma romaani kirjutades pidanud
läbi kaaluma ja mõtlema palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Seetõttu tajusin
olukordade teatavat sarnasust, ehkki minu oma hoopis väiksemas mõõdus
ja tühisemas asjas, aga sellise olukorra idee oli algajale tõlkijale teravalt
tajutav.
Ma ei saa kõnelda „Ma langesin esimesel sõjasuvel” tõlkimisest, ilma et
see oleks oluliselt seostunud mu omaenda eluga. Ootasin meie pere esiklast
ja kogu selle ootuse perioodi tõlkisin. Mina ootasin last, mina kandsin elu
omaenda sees – ja samal ajal mõtlesin sõjas surevatele inimestele, nende
saatustele. Laps põtkis üsas, aga mina mõtlesin, kuidas saaksin kõige täpsemalt
sõnadesse panna pilti porikärbeste tiirutamisest ümber mahalastud hobuse
143
kõhu, kust soolikad välja valguvad. Läksin sünnitama otse Peegli-tõlke
kohalt.
1980-ndate alguses ei osanud kujutleda, et humanitaarid võiksid üldse
kunagi arvutit või tekstiredaktorit kasutada. Enne sünnitama minekut tegime
pilte, kus ma rõõmsalt tõlkekäsikirja kohal naeratan. Kirjastus Weilin+Göös
soovis tõlke avaldada 1982. aastal, ent ka raamatu avaldamise nihkumine
järgmisse kevadesse ei tekitanud probleeme. Meenub, et mul polnud isegi
lepingut, milles oleks tõlke valmimistärmin – see on hea näide tollast aega
iseloomustama.
Kui märtsis sündinud poeg oli suve lõpuks parema ja pikema unega, sai
tõlke viimistlemine hoo sisse ning sügiseks sai raamat lõpuks valmis. Oma
autorieksemplarisse olen märkinud tööperioodiks 1981 novembrist 1982
oktoobrini.
Kuidas saab noor naine tõlkida sõjaraamatut? Kui see oleks olnud
tüüpiline võitlustele keskenduv action-romaan, siis ma poleks seda muidugi
suutnudki tõlkida. „Ma langesin esimesel sõjasuvel” kirjeldab aga inimsuhteid
ja selles on palju nii lüürilist kui ka humoorikaid väljendeid, nii et tõlkimine
oli ülimalt nauditav. Mäletan siiski eriti selgelt, kuidas toortõlge tundus kohati
soos ekslemisena. Ma ei suutnud kirjeldada suurtükipolgu kulgemist
maastikul, ei mõistnud relvastust ega sõdimise helimaailma. Minu isa ja vend
olid õnneks suurtükiväe reservsõjaväelased ja ka mu mehel oli sel alal hea
sõnavara ja asjatundmine.
Seega olin pidevalt neil kallal: millised soome sõjalised auastmed vastavad
raamatus esitatutele, missuguse sõnaga võiks kirjeldada šrapnelli heli.
Samuti pidin välja mõtlema sobivad vandesõnad. Eesti keeles esineb
mehise vandesõnana kõige sagedamini „kurat”, aga soome sõdur kasutas selles
tähenduses saatanat või ka põrgut, pehmematest väljenditest, nagu põrguline,
neetud, pede, rääkimata. Siis tuli konteksti järgi otsustada, mis variant kuhu
võiks sobida – ja tuli ka nõu küsida. Alguses olin hullult ettevaatlik rahvaliku
kõnepruugi ja kõnekeele vormide kasutamisel. Siin abistas Helga Laanpere,
kel palusin tõlget lugeda, ning tõlke lõppviimistlusel täpsustas sõjaterminoloogiat
veel üks ekspert.
Arvan, et Juhan Peegel nägi tõlget alles raamatuna. Tol ajal polnud tavaline
toimetada käsikiri Soomest Eestisse ülelugemiseks. Kirjana seda ei tohtinud
saata ning samas ei tahtnud kedagi panna ka riskiolukorda. Hästi kirjeldab
tolle aja olukorda Eesti Päevalehes ilmunud Peegli 85. sünnipäeva lugu.
144
Soomlastele ajalugu õpetama
Kui 25 aastat tagasi ilmus Peegli romaan „Ma langesin esimesel sõjasuvel”, siis
see tõlgiti ka soome keelde. Seal ilmus see heal paberil, oli paks ja suur raamat,
mida ei andnud võrreldagi Eestis välja antud pisikese vihuga. Soomlased olid
sinna pannud ka eessõna, kus nad rääkisid raamatu taustast, venelaste
okupatsioonist, küüditamistest. Partei ladvikule Eestis soomlaste eessõna muidugi
ei meeldinud.
Toonane ülikooli parteisekretär Advig Kiris kutsus Peegli enda juurde välja
ja ütles, et siin on selline eessõna, mis näitab vääras valguses kõike ja heidab halba
varju ka teile, seltsimees Peegel. Aga me teeme nüüd nii, jätkas Kiris, et teie
kirjutate kriitilise artikli, kus asetate asjad õigetele kohtadele ja meie võtame enda
peale selle, et artikkel tõlgitakse soome keelde ja et see ilmub Helsingin Sanomates.
Juhan Peegel ei hakanud sellist juttu ajanud tüübiga vaidlema, vaid ütles lühidalt:
„Ei ole minu asi soomlastele ajalugu õpetada!”, keeras ringi ja pani ukse väljastpoolt
kinni. Nii see asi jäigi.”
Mulle ei meenu, et oleksin olnud Peegliga kirjavahetuses tõlke tegemisel ajal.
Raamatu ilmumise järel aga sain temalt sõbraliku kirja. Olin Peegliga korra
põgusalt varem kohtunud, kui tutvustasin kultuurihuvilistele soomlastele
Tartu ülikooli, aga see oli juhtunud hulk aega enne tõlkimist. Kui Juhan
Peegel tähistas 75. sünnipäeva, saatsin talle õnnitlused, mispeale ta vastas
kauni tänukaardiga, öeldes tagasihoidlikult, et imetleb tema mäletamist veel
„nii pika aja tagant”. See oli mu meelest talle ülimalt iseloomulik. Kuigi
eluolukord ei võimaldanud neil aastail temaga lähemalt tutvuda, on „Esimese
sõjasuve” mõju minu tõlkijaks kujunemisel olnud määrav. Sellega sain töö
tuleristsed, kujundasin endale sobivad tööharjumused ja tajusin keele tohutuid
võimalusi.
Ta on jäänud minu mällu ülimalt austusväärse inimesena.
Kui romaan oli ilmunud, intervjueerisid mind nii Sirp ja Vasar kui ka
Kodumaa. Ühes nendest – ei mäleta, kummas – öeldi, et tõlkijale olid teinud
kõige rohkem peavalu sõjaterminoloogia ja teose lüürilisus.
See jäi mind vaevama, sest tegelikult ütlesin intervjuus just vastupidi, et
teose lüürilisus abistas mind töös, sedakaudu hakkasin otsima väljendusvahendeid,
et püüdsin luua soome keeles sarnast tundevälja, näiteks loodusega
liituvaid meeleolusid ja kujutluspilte.
„Ma langesin esimesel sõjasuvel” vastuvõtt Soomes oli soe, paljud lehed
avaldasid arvustusi, mis kõik olid kiitvad. Peegli teost võrreldi ka soomlase
145
Väinö Linna „Tundmatu sõduriga”, mitte sisu ja stiili poolest, aga tähenduse
poolest.
Mu ponnistused saavutada keeleliselt originaalile lähedane efekt ilmselt
õnnestus: üks kriitik väitis selgelt tajuvat, et tõlkija on tööd täiega nauti nud.
Nõnda see oligi, ent sõja ja surma tegelikkus muutsid mind väga vaikseks
ja tõsiseks.
146