Loreida (Lorri) Oha
Ma töötasin Postimehes/Edasis 38 aastat

Mul tuleb jälle keegi silma ette, pole kaua näinud, mõtlen jälle, ja nii terve
selle pika elu. Ikka mõtlen inimeste peale.
Omal ajal tööl Postimehes ja Edasis ei olnud väga viga – meil oli väga hea
seltskond, laulsime Juhaniga koos „Kui kaljas kahe mastiga” ja kõiki neid teisi
buršilaule alati pidudel, Juhan oli suur seltskonnainimene.
Mina käisin Kroonuaia tänavas 1. algkoolis. Kaks aastat sain käia Fortuuna
tänavas ja kaks aastat käisin Karlovas, see oli tõesti ilus koolimaja, teist sellist
ei ole Tartus vastu panna. Masinakirjaklass ja raamatupidamisklass olid ühes
ruumis.
Keskkooli lõpetasin 1941. aastal. Siis sain lihakombinaadi ärisse tööle.
Niikaua olin seal, kui venelane välja läks ja sakslane sisse tuli. Seejärel olin
vahepeal Tallinnas. Siis olin kuu Matteuse juures masinakirjutaja.
1942. aastal abiellusin, aga mees läks sõja aegu kaduma – mees töötas mul
politseis ja mängis jalgpalli. Kaupmees Mart Jänes pidas jalgpallimeeskonda
üleval.
Elasin Laias tänavas. Laia–Kloostri nurga peal oli mu emal-isal toiduainetekauplus.
Üks proua, kes käis meil alati poes, läks dekreeti ja ütles, et
tule minu asemel tööle. Nii ma läksingi Postimehesse tööle 1945 jaanuarikuus.
Ma ise ka imestan, et ma nii kaua seal vastu pidasin. Väga tore seltskond,
tagarääkimisi ei olnud. See oli ilus aeg! See on mul ka ainus pikem töökoht.
Tartu pommitamine, mäletate, kui botaanikaaias professor Lippmaa
surma sai? See pommitus purustas veel mitu maja ära, meie kaupluse ka. See
oli saksa preili maja, need olidki sakslaste majad, ja nad käisid meie poes kõik
see aeg.
See oli 1948, kui lehe nimeks pandi Edasi – siis oli see lehenumber kuldtrükiga
ja puha, see on mul kusagil siin alles.
Minu töötamise ajal vahetus üheksa toimetajat – ükskord lugesin üle. Kui
läksin, siis oli just toimetaja vahetamine ja Erni Hiir tuli toimetajaks. Hiir
oli natuke aega, siis tuli Eduard Värav, Nikolai Duplevsky oli pikalt. Vahe39
peal oli ka Elmar Mustmets toimetaja, siis Meinhard Teder, pärast Tetre
tuli Eduard Vajakas, tema suri paar aastat tagasi. Evald Tooms oli 11 aastat,
tema oli kõige toredam toimetaja, abistas inimesi, kui oli vaja, ja muretses
kortereid meie töötajatele. Ta lasi kolmanda korruse peale ehitada. Oli tore
mees. Siis tuli Ilmar Rattus ja lõpuks Mart Kadastik. Vaat kui palju on mul
toimetajaid olnud.
Juhan tuli toimetusse 1947, tema, Juhan Kahk ja Kalju Kääri tulid kõik
kolmekesi korraga.
Ja kui tal siis sünnipäev oli, hiilisime talle Oskar Lutsu majja sünnipäevale
ning hiljem, kui ta kolis Linda tänavale Kalju Kääri juurde, tegime seal ka
ühe sünnipäeva ära.
Me pidasime pidusid, alati olid naistepäev ja maipühad, Juhan võttis alati
pidudest osa. Ta oli väga tore mees, 100 mehe seast ei leidu sellist inimest,
nagu tema oli.
Ta töötas kultuuriosakonnas. Kui ta toimetusest ära läks ja tal juubelid
olid, siis käisin alati ta juubelisünnipäevadel.
Ega ta väga kaevanud oma elu üle, meilt küsis ikka vahetevahel, kuidas
läheb. Ükskord tulime koos töölt, sadas vihma. Tema kõndis ikka jala sealt
Lutsu majast.
Edasi toimetuse lauluansambel 1970ndatel: paremalt Ivi Leben,
Loreida Oha, Ruth Pung, Juhan Peegli kasvandikud Nasta Pino, Silvia
Vissak, Helgi Brand ja Ivi Drikkit, meeskolleege esindab Kalju Lomp.

Ta sõbrad olid Juhan Kahk, Kalju Kääri, Asta Schulzenberg. Käisime
jalutamas ja juttu ajamas. Kalju Kääriga oli Juhan palju koos. Kalju Kääri oli
ka minu koolivend, ta oli kaubanduse osakonnas, mina olin ärinduse
osakonnas. Kahk oli väga tore poiss, lõbus ja seltsiv. Kalju Kääri abikaasa oli
ka mu kooliõde, pärast oli lastearst. Siis käis ta mu poissi vaatamas, kui midagi
viga oli. Nüüd on poeg surnud, juba 16 aastat, olen päris üksipäini maailmas.
Meil käis palju inimesi toimetusest läbi, tulid ja läksid jälle, vaheldusid.
Palju oli selliseid ajakirjanikke, kes TAHTSID olla ajakirjanikud. Mõni aga
tuli sisse ja ütles, et ta kannatas, et ta oli sakslaste laagris, ja siis sellised võeti
toimetusse tööle. Aga kaua nad polnud. Kui me pidasime Edasi juubelit
Pühajärve restoranis, siis oli seal koos hulk tegelasi.
Mõnikord jäin pärast tööd ka Edasisse istuma, kui aega oli, tegime
kõrvaltöid. Kõige rohkem sain ümber kirjutada diplomitöid. Ma olen ka palju
Juhan Peegli raamatuid ümber trükkinud. Lõpuks hakkas tal abikaasa seda
tegema.
Käisin teatris „Ma langesin esimesel sõjasuvel” esietendusel, Juhan oli ka
kohal.
Raamatusse „Saaremaa motiivid” on ta kirjutanud mulle: Kirjanduslik
huligaan 1964. Kirjanduslik huligaan – ei mäleta enam, miks Juhan enda
kohta nii ütles. Palju nüüd ongi sellest ajast? 50 aastat!
Juhanil oli ilus käekiri, kerge oli lugeda.
Juhan oli väga sõbralik, tal oli alati midagi head ja lahket lausuda.
Kui ta tuppa tuli, ta ütles alati midagi naljakat, mul läks tuju palju paremaks.
Saaremaa inimesed on toredad inimesed.
Seda masinakirjatööd olen elus nii palju teinud, käed hakkavad juba tunda
andma. Öeldakse, et masinakirjutaja töö on niikui sepa töö. Käed ja kaelasooned
annavad tunda, pead ei saa keerata, sest pidin hommikust õhtuni seda
tööd tegema.
Ma töötasin kuni pensionini, olin toimetuses tööl 38 aastat. Mu eesnimigi
muutus kolleegide jaoks lühemaks ja suupärasemaks: olin ja olen neile
Lorri.
Vestelnud Maarja Lõhmus.


Ants Järv
Ajatagust
Aeg ei pea meie tahtest kinni, käib meist üle ja ümber. Mällu jätab aeg ikka
vaid kübemeid, eriti veel ajas kauguste taha jäänud üksikasjadest. Puruvanakesena
olen seda kogenud, pean tunnistama.
Aga, jah!
Juhan Peegel oli J. V. Veski aspirant (1951–1954), kui siinkirjutaja oli
eesti filoloogia üliõpilane (1949–1954). Ülikooli peahoone alumise korruse
parempoolne koridorisopp oli toona filoloogidele loengute vahel suitsunurgaks.
Sealtkaudu viis tee foneetikasse, käisid läbi juristid, füüsikud, keemikud jt.
Jutud ja arutlused seal olid omamoodi piirdes, aga noorematele ometi laiemalt
harivad ja õpetavadki. See oli n-ö kolmas ülikool (teiseks ülikooliks oli ja on
veel aastakümneid hiljemgi Werneri kohvik) oma vaba auditooriumiga. Sealt
vilksas läbi Juhan Peegelgi, ütles mõnelgi korral ka sõna sekka. Sealne
suupruukimine olenes muidugi ajast ja inimestest, sest märtsiküüditamisest
Stalini surmani tundsid pikematagi ajategijate mõjuvälja nende kõikvõimalike
„ussi urguminemise või väljatulemise” pühade reklaamide vahuga.
Muidugi ja kõigest hoolimata käis tollalgi üliõpilaste hulgas inimlike
suhete ning püsikontaktide loomine, mis hilisemas tegevuses olulisi arenguid
aitasid tagada.
Teise kursuse järel toimus hargnemine (keel, kirjandus, rahvaluule jm)
Saatuse tahtel sai minu peaaineks rahvaluule ja „leivaisaks” dotsent Eduard
Laugaste. Takka järele vaadates pole ma viimase suunatud teel käimist kordagi
kahetsenud, sest iseenda huvidest johtuvalt sain seejuures olulise põhja
kirjanduse, keele, teatri, lastekirjanduse jt teedel julgeks käimiseks.
Rahvaluulega seostub ka minu esimene otsene ja asjalik kontakt Juhan
Peegliga. Juba neljanda kursuse eriseminaris leppisime Eduard Laugastega
kokku, et minu diplomitöö teema on „„Kalevipoeg” kriitikas”, mis oli aega
arvestades kõigiti huviväärne ja huvipakkuv teema, ning sundis paratamatult
tegelema eesti keele, kirjandusloo ja kirjanduskriitika, tekstoloogia jm probleemidega.
Tööd alustades ei osanud ma arvata, et tuleb hakata ka seiklema
ja seilama mitmesuguste ühiskondlik-poliitiliste (kodanlik natsio nalism jm)
karide vahel.

Diplomitööd kirjutades ja eepost korduvalt lugedes kogunes omajagu
värsiridu ja üksiksõnu, mille täpsem sisu ja tähendus minule kui elupõlisele
tartlasele polnud päris selge. Pärisin loomulikult Eduard Laugastelt. Tema
vastas: „Otsi kontakti Veski aspirandi Juhan Peegliga. Tema tegeleb just
regivärsilise rahvalaulu keelega.” Panin seejärel paberile mõned sõnad ja värsid
eepose kuueteistkümnendast loost, mis parajasti oli töölaual. Vastused sain
kohe, tähendused ja selgitused takka järele. Nüüd juba 60 aasta tahajääva
detaile ei mäletagi enam täpselt. Hetkel meenus vaid paar värsirida:
– „Lennuk aeti lahedale” (Kuhu aeti Lennuk?)
– Ilmjärv jäi Kalevipojal
„Haude kohtelt arvamata,
Sügavusel süldamata.”
(Selge – tegemist polnud haudumise või küttepuude süllaga.)

Juhan Peegel žurnalistide koolitajana on meie kultuuriloo tähendusrikkamaid
lugusid, mida nüüdseks on tema õpilased ja õpilaste õpilased sügavuti
valgustanud. Meie ajakirjanduse uurimisega seoses oli Juhan Peegel pea
igapäevane külaline kirjandusmuuseumis, ees ajalehtede suured kaustad. Oma
leivatöö huvide tõttu olin minagi väga tihti kirjandusmuuseumis. Minu huvi
keskendus meie teatri- ja draamaloo ning lastekirjanduse probleemidele. Ja
nii olid minugi ees ajalehtede-kirjade aastakäigud. Taas olin mina küsija, kui
ei osanud mõne juhtkirja tagamaid arvata või mõnda pseudonüümi avada.
Millalgi 1970. aastate teisel poolel tegelesin kirjandusmuuseumis lastekirjanduse
valdkonda arvatavate luuletuskogudega. Laual oli paras virn. Juhan
tuli oma tavalisele paigale. Samas osatas talle omase kelmikusega, et olen
teatriteedelt hoopis laste laulumaadele läinud. Ja küsis seejärel, kas ma „Teatre
laulikut” tean. Olin bibliograafiates sellenimelist märganud, aga näppu polnud
see veel sattunud. Juba olles arhiivraamatukogus sai see välja tellitud ja
omajagu lustitud. See oli A. Hamanni raamat „Teatre laulik. Kenad kentsakad
laulud, näitemängu etenduste vaheaegadel klaveri saatusel laulda” (Tartus
1887). „Kenad” külateatritele mõeldud ja oma arusaamisi peegeldavad värsid
kutsusid „trallima”:
„Üks peiu ütles: neiuke,
Ma tulen täna wististe,
Seepärast ust ä´ lukuta,
Et sisse ma wõin peaseda.

Tutt, tutt, tutt, tutt, tule minu Truuta!”

Tänastel tuju tõstvatel kui ka rikkuvatel teatriharrastajatel tasuks märgata
sajanditetagust raamatukest, mis annab aimu kunagisest teatri – ilmast.
Minu aspirantuuriaeg sai otsa, väitekiri kaitstud ning küsimuseks oli
töökoht. Olin küll juba 1950. aastate teisest poolest õppeülesandelisena
kaugõppesüsteemis õpetanud, aga see polnud see. Juhan Peegel oli tollal TRÜ
ajaloo-keeleteaduskonna dekaaniks ja tal tuli aspirantidegagi arvestada. 1966.
aasta sügisel võttis ta mul nööbist kinni ja ütles tõsise näoga: „Nüüd läheme
rektori juurde.” Rektoriks oli tollal Feodor Klement. Käik oli väga hästi ette
valmistatud, vestlus asjalik ja heatahtlik. Tulemuseks rektori käskkiri, millega
määrati mind eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri õpetaja kohale.
Koolikogemustest johtuvalt tuli mul edaspidi olla ülikooli vastu võtukomisjonis
ning regulaarselt ka ainekomisjoni juht. Dekaanina tuli Juhan
Peeglil seda kontrollida, kirjandeid šifreerida jne. Meeles on püsinud üks seik
Vanemuise tänava suurest auditooriumist. Dekaan ilmus parajal ajal oma
ülesandeid täitma. Šifriks oli tavaliselt mingi kirjatäht ning number, mis
järjekorda märkis. Tol korral oli ühe rühma puhul kirjatäheks `P`. Seisin
sealsamas tema kõrval, kui kuulen: „Eh, pehmeks läks!” `P` asemele oli `B`
tulnud. Kirjandiga asi lahenes pikematagi. Kõnekas alltekst seejuures on aga
siiani püsima jäänud, peegeldades mõndagi huumorimeelse Juhan Peegli
keelekasutusest.
Ammusel sõbral ja kolleegil Kalju Kääril on Juhanile paljugi öelda.

Tol perioodil oli Juhan Peegel tuntuks saanud oma „Kaunite jutu- ja
õpetuseraamatutega”, lisaks muudki ilukirjanduslikud teosed. Toona oli Tartu
kirjarahva „klubiline tegevus” koondunud „Käärkambrisse” Õpetaja tänaval,
kus asus Eesti NSV Kirjanike Liidu Tartu osakond, mille sekretäriks oli
Kalju Kääri. Tema eestvedamisel oli pea igal nädalal mingi üritus (uudis kirjanduse
arutelu, referaate jm). Elasin pikemat aega Tartu veetornis ja käisin üle
tänava „Käärkambri istjatsetel” sageli. Regulaarselt oli kohal ka Juhan Peegel
ning tihti sattusime istuma kõrvuti sohvanurgas ning vajadusel sõna sekka
ütlema. Kindlasti olid meil omavahel jutuks Vanemuise uuslavastused. Teatris
kohtusime sageli hiljemgi.
Kui Juhan Peegel Annelinna kolis, olin mina oma perega sealne asukas
olnud juba õige mitu aastat. Toona oli keskseks Sõpruse pood, mis pakkus,
kui oli, hädavajalikku toidukraami. Poeteel kohtusid Peegli paar ja Järve paar
üsna tihti. Siis olid jutud aga juba teised, pensionäridele omased maailma
parandamised.

Märkmed: