Ljubov Kisseljova
Kutsusime teda Lev Tigrovitšiks
Põlistartlasena võin kinnitada, et Tartus elades oli võimatu Juhan Peeglit
mitte märgata. Isegi neil, kes temast kuulnudki polnud, jäi pilk tahtmatult
pidama tema rahulikult liikuval pikal, tüüakal figuuril tiheda lokkisjuukselise
lakaga. Ise oli ta ikka uhke selle üle, et on saarlane, kuigi suurema osa oma
pikast ja helgest elust elas ta Tartus. Siia ilmus ta küll juba enne minu sündi,
kuid hiljem elasime palju aastaid ühes linnaosas – tema Väike-Tähe, mina
Tolstoi tänaval. Siis ma juba teadsin, kes ta on, kuna kohtasin teda sageli
ülikooli peahoones, kus asus eesti keele kateeder. Kummaline, et ta osutas
meile, vene filoloogidele, tähelepanu (tollal toimusid peahoones veel loengud!).
Polnud võimalik teda mitte tervitada, kuigi minu üliõpilaspõlves ta vene
filoloogidele loenguid ei pidanud. Tervitamise tava sisendasid nii kodune
kasvatus kui ka ülikooli traditsioonid. Meie professor Juri Mihhailovitš
Lotman ei kergitanud kübarat mitte ainult kolleegide-õppejõudude, vaid ka
meie, üliõpilaste ja koristaja ees. Samuti toimis ka meie armastatud latinist
Richard Kleis. Seega, kohates koridoris soliidset, selgelt professori välimusega
inimest, me muidugi tervitasime. Sellel, et professoriks sai ta umbes kümme
aastat hiljem, ei olnud meie jaoks mingit tähtsust, meie silmis ta oli juba
professor. Tagasihoidlikule „terele” ei saanud me mitte ainult viisaka vastuse,
vaid ka naeratuse, mõnikord tema suurte tähelepanelike silmade kelmikavõitu
muige.
Kui ma 1970. aastal veel üliõpilasena asusin tööle vene kirjanduse kateedri
laborandina, hakkasime tihemini kohtuma. Ta töötas tollal eesti ajakirjanduse
varasemat perioodi käsitleva doktoridissertatsiooni kallal ning astus sagedasti
kateedrisse mingi küsimusega kas Juri Lotmanile, vene žurnalistika ajaloo
spetsialistile Pavel Reifmanile või eesti allikate tundjale Sergei Issakovile.
Mõnikord oli tal vaja midagi vene keeles trükkida või artiklit korrigeerida.
Siin osutusime tema abilisteks Vladimir Kilk ning mina.
Lotmani, Reifmani ja Kilgiga oli ta samast põlvkonnast, kõik olid sõja
rindel läbi teinud. Ei saa öelda, et nad oleksid sellest rääkinud, kuid neid,
Teise maailmasõja rindemehi, ühendas mingi nähtamatu side. Issakoviga
sidus neid ühine üliõpilasnoorus ning represseeritud „rahvavaenlaste”
järeltulija saatus. Sellestki tollal ei räägitud, kuid see teadmine hõljus õhus.
130
Lotmaniga ühendas teda ilmselge vastastikune sümpaatia. Nende
kohtumisega kaasnes alati soe käepigistus. Nad mõistsid teineteist poolelt
sõnalt, aga mõnikord piisas vaid kulmude kergitamisest või ilmekast muigest
(mõlemal oli väljendusrikas miimika).
Minu osaks langes tema doktoriväitekirja autoreferaadi teksti redigeerida
ja korrigeerida. Seda trükiti ülikooli rotaprindil, seega tuli kõik trükivead
käsitsi üle kleepida. Selles käsitöös, võiks isegi öelda kunstis, olime me
kateedris (mille trükiste maht oli suurimaid ülikoolis) omandanud tõelise
meisterlikkuse, kuna kleebised tuli täpselt sobitada, et nad oleksid trükituna
märkamatud. Mäletan, kuidas ta tõi kõigile kateedri liikmetele oma autoreferaadi
eksemplari, sealhulgas ka minule tänuliku autoripühendusega. See
on minu jaoks tänaseni hinnaline mälestus suurepärasest inimesest. Pärast
ootasime kõik koos temaga doktorikraadi kinnitamist kurva kuulsusega
VAK-is (Kõrgem Atestatsioonikomisjon Moskvas). Juhan Peegli jaoks venis
see protsess kaks aastat (1973–1975), aga Zara Mintsil tuli oodata viis aastat
(1972–1977).
Kateedri vanem põlvkond, samuti Juhan Peegel, olid NLKP liikmed. Meie
rindemehed astusid parteisse sõja ajal, Juhan Peegel 1966. aastal. Seda sammu
võivad halvustada vaid need, kes pole elanud Nõukogude Liidus. Seda ei
tehtud mitte isiklikust huvist, vaid rahvuslikest ning ülikooli huvidest
lähtudes. Juhan Peegel tahtis luua eesti ajakirjanduse kateedrit, ja see tal ka
õnnestus. Ta tahtis rajada uut koolkonda, aidata noortel talentidel elus edasi
jõuda, ning seda ta tegigi. Ta tahtis tegelda teaduse ning loominguga, tahtis
avaldada raamatuid. Kõik see õnnestus tal parimal määral. Pärast 1968. aasta
sündmusi Tšehhoslovakkias polnud enam kellelgi mingeid illusioone nõukogude
süsteemi liberaliseerimise võimaluste suhtes. Nad pidid oma liikmesust
taluma, mida nad kõik tegidki, varjamata kibedust ja irooniat, ning
raputasid selle taaga kergendusega maha esimesel võimalusel, 1989. aastal.
Ei mäleta, kust tulenes Juhan Peegli hüüdnimi meie kateedris. Selle
käibelelaskjaks oli igatahes Vladimir Kilk, kes oli Peegliga seotud ülikooliaastatest
saadik (võimalik, et juba Eesti Laskurkorpusest, kuigi viimases pole
ma väga kindel). Igatahes mitte ainult Kilk, vaid ka teised nimetasid teda aegajalt
Lev Tigrovitšiks (Lõvi Tiigripojaks). Ta teadis seda ning mängis mõnuga
kaasa, ja ilmudes meie kateedrisse vanas keeltemajas (Ülikooli 18a–302),
andis endast märku valju möirgamisega. Huumoritunne ja mängulisus olid
talle kaasa sündinud.
131
Juhan Peegel sarnanes oma kuningliku välimuse poolest tõesti lõviga.
Ta oli tark, heasüdamlik ja teravmeelne lõvi, kes pakatas energiast ning
rõõmsameelsusest. Ainult tema silmade sügavuses peitus mingi tõsidus ja
nukrus.

132

Märkmed: