Peeter Olesk
Alguses on teadmatus
Järgneva jutu teemaks on ühe inimese teekond Juhan Peegli ja tema loomingu
juurde. Pisut sarnaneb see teekond mälestustega, kuid nendel mälestustel on
ka oma eellugu, mis omakorda sarnaneb väga lugeja biograafiaga. Tavaliselt
jäetakse see ära, millest on alati kahju. Lõpuni ammendav ehk tühjendav
niisugune biograafia üldiselt ei ole ning nii jätan ka mina alamal mõned
episoodid välja, ehkki ükski neist pole inetu või uskumatu. Küll aga võin kohe
ette kinnitada, et mind ei ole keegi õpetanud Juhan Peeglit kui kirjanikku
lugema ja kui tekib küsimus, miks, siis vastusest sellele küsimusele tulebki
alustada.
Advokaadil ja ministril Lui Oleskil (1876–1932) ning Eesti naisliikumise
ning sotsiaaldemokraatia ühel rajajal Minni Kurs-Oleskil (1879–1940) oli
neli tütart. 1944. aastal oleksid nad kõik võinud Eestist lahkuda, kuid ära
pidi minema ainult noorim, Minni-Dagmar Viirman (1911–1964), sest tema
mees, Särevere vesiveski tehniline juht Siegfried Viirman (1908–1986), kelle
vend koos oma perega ja õde koos abikaasaga küüditati Siberisse 1941, juhtis
kaitseliitlasena küüditamise järel Järvamaal karistusoperatsioone. Nõukogude
okupatsiooniga 1940–1941 oli ta pidanud leppima, küüditamisega ta ei
leppinud. Selle eest tunnistati ta tagaselja Nõukogude Liidu suhtes „kodumaareeturiks”
ning sõjakurjategijaks, nii et ta jäi koos perega ja teenija Leenaga
ellu ainult tänu paadis Rootsi põgenemisele. Samas paadis oli koht kinni ka
minu emal, Maja-Helmi Oleskil (1909–2000), kes läks noorema õe perele
Türile appi hiljemalt 1944 varakevadel. Ema keeldus põgenemast, sest ei
tahtnud lahkuda vanematest õdedest ja võib-olla ka juba haigest vanast perekonnasõbrast
Karl-August Hindreyst (1875–1947). Nõnda jäi ta Säreverre
maja hoidma ning põetama Siegfried Viirmani voodihaiget ema. Säreverest
saatis ta mitme inimese vahendusel Hindrey jaoks toidupakke, ent leidus
keegi naine, kellele ümbruskaudne rahvas oli pannud põlastavalt nimeks Pardi
Mann, ja tema kinnitas NKVD-le, et Maja Olesk viib süüa oma metsas
redutava õe perele.
Ema arreteeriti ja ta istus sanatooriumis, nagu tollal eeluurimisvangistust
kutsuti, kinni pool aastat. Vabanenuna loobus ta oma kutsumusest olla
kooliõpetaja ja asus silmkoetoodete käsikudujana tööle ETKVL-i Tööstus133
kontoris, mis asus siis Tallinnas Narva maantee algul õuepealses majas. Sealt
sai ta lõngakerad ja sinna viis ta kootud esemed – algul kampsunid, lõpuks
labakindad ehk käpikud. Kududa võis ta kodus, mida aastani 1948 aga
polnud, nii et kuigi ta polnud töötu, oli ta hulkur, kes teadis, et õemehe tõttu
teda jälitati. See lõpetati alles 1988.
Võib siis isegi arvata, kuidas aastatel 1945–1957 polnud meie peres,
lihased tädid kaasa arvatud, Loomingu tellimiseks ega ostmisekski raha.
Olga-Desideria (1906–1988) ehk enne sõda advokaat Olli Olesk töötas
juristina lastekaitse alal, dr Juta-Pia Olesk ehk tädi Tutt (1907–1970) aga
oli lastearst pisut vastu unelmaid, sest ta oli tahtnud saada kirurgiks, ent
saatuslikuks sai pikkus: ta oli väikest kasvu. Aastal 1957 määrati tädi Tutt
Tallinna Kiirabijaama peaarsti kohusetäitjaks. Tema palk tõusis, kuid kasvasid
ka kulutused õdedele ja õelastele, sest Mähele muretseti putkakrunt, millega
eelmine valdaja ei osanud midagi peale hakata ja kus polnud algul kaevugi,
minu õele üüriti ühelt kiirabijaama telefonistilt tiibklaver ning kuna mõlemad
tädid elasid koos aadressil Luise 11, kus neil oli kasutada kaks köögita ja
veevärgita tuba, mis olid vormistatud korteritena 1 ning 2, jäi tädi Tuti
hooleks ilmselt ka suurem osa majapidamiskulusid, sest Olli Olesk läks
pensionile juba 1961. Tädi Tuti palgast telliti Luise tänavale Looming, meie
ema omalt poolt tellis Männikule Loomingu Raamatukogu. Lisaks sai minu
õde kuni keskkooli lõpetamiseni kord kuus viis rubla raamatute ostmiseks.
Kõik õed olid mitmekeelsed ja põhjalikud lugejad, aga suurim lugemus
oli kindlasti tädi Ollil, kes jälgis ka vene nõukogude uusimat kirjanduslikku
perioodikat. See käis ilmselt külakorda, mistõttu seda sai arutada küllalt
suures ringis, kuhu vahel lisandus ka tuttavaid Tartust. Värske Looming tolles
ringis lugemuse põhjaks olla ei saanud, sest ta ei jõudnud kõigi kätte korraga.
Põhi oli ikkagi Sirp. Nii ma ei mäletagi, kellega Olli Oleski tuttavaist me
sattusime ühel ja samal ajal Mähele, kus ta siis tuntava õhinaga luges tuttavale
ette üksikuid kohti Juhan Peegli pajatusest „Kuidas me Mihkliga siga tapsime”
(Looming 1969, nr 9). Aeg oli tädi jaoks raske, sest dr Juta Oleskit oli ajukasvaja
kahtlustuse tõttu korra juba opereeritud, kuid ilma patoloogilise
leiuta. Ometi ei tajunud ma, et ta oleks Peeglit lugenud lohutuseks või nagu
teise inimese kogemust samast maailmast. Olli Olesk ei tundnud maaelu.
Kõige paremini tundis seda meie ema nii erinevatest kohtadest, nagu Pühajärve,
Restu, Käsmu, Paldiski, Mustvee, Särevere, Miiduranna ja Lehtse. Ema
aga Juhan Peeglit ei lugenud, sest ta luges algupärast eesti kirjandust üldse
võrdlemisi vähe. Tädi Ollit seevastu võis võluda Juhan Peegli sundimatus ehk
134
loomulikkus ilma naturalismita. Elus ei olnud Juhan Peegel minu jaoks vaba
nagu Paul Ariste, kes elas oma, aga ka paljude teiste elu õppetooli ruumides
või kohvikus või tänavalgi kõigi nähes. Ma ei söanda väita, kas Juhan Peegel
oskas millelegi joont nii alla tõmmata, et see oleks tähendanud lõpparvet.
Inimene on vaba siis, kui arve on tehtud – või kui arvet polegi. Just see viimane
ongi Juhan Peegli mitme pajatuse alus.
Mina polnud Juhan Peeglit kui kirjanikku üldse lugenud. Teadsin teda
kui regivärsiliste rahvalaulude keele ja sõnavara, niisiis ajaloolise morfoloogia
ja leksikoloogia asjatundjat nende meie koju jõudnud tööde põhjal, mis ta
tolleks ajaks oli avaldanud. Need olid lingvistiline kommentaarium raamatule
„Fr. R. Kreutzwald. Kalevipoeg. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommentaaride
ja muude lisadega” I (1961), õppevahend „Eesti regivärsilise rahvalaulu keelest”
2. tr 1966 (3. tr tema raamatus „Eesti vanade rahvalaulude keel” (2006)) ja
artikkel „Nimisõna poeetilisest sünonüümikast eesti regivärssides” (1969).
See teadmine aga ei rakendunud mul laulude ja nende töötluste mõistmisse,
kuna nende ettekandmist ning lugemist polnud keegi õpetanud ja puudus ka
koolipoisile jõukohane antoloogia koos selgitustega hädavajalike mõistete (nt
tüüp) kohta. Herbert Tampere „Eesti rahvalaule viisidega” I–V (1956–1965)
meil kodus puudus ning põhikoolis seda ei kasutatud. Ülo Tedre jt koostatud
„Eesti rahvalaulud. Antoloogia” I–IV (1969–1974), kuhu Juhan Peegel
kirjutas keelelise osa, oli hakanud äsja ilmuma ning ma ostsin selle tervikuna,
ent temast arusaamise peatas kohe alguses seegi, et ma ei tundnud eesti
murdeid ega nende ajalugu. Hakkasin regivärsilise rahvalaulu maailmas
pisutki orienteeruma alles 1980. aastail, üheks teejuhiks muide ka Juhan
Peegli sõnastiku „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides”
esmatrükk 1982–1991. See ei ole sõnavaraline konkordants ja kui ma temalt
küsisin, mismoodi ta jaksas kogu ainese läbi töötada, näitas Juhan Peegel
kätega, kui palju tuli kõrvale tõsta. Just Juhan Peegli töödest õppisin, kui
oluline on tema tähelepanek, et regilauludes on sünonüüme alussõnale „naine”
ja selle variantidele nagu „ema” jt vististi kõige rohkem.
Tulin – ega ole niisugusena kaugeltki mitte ainus – Juhan Peegli loomingu
juurde niisiis selle keskelt. Teisiti ei võinud see ollagi, sest esimesed laastud
„Saaremaa motiividest” ilmusid ammu enne minu sündi, 1946. Raamatukesest
„Saaremaa motiive” (1964) läksin ma tookordsete huvide (aatomifüüsika ja
saksa kirjandus!) valitsedes mööda ega tundnud ma ainsatki saarlast, kes
oleks olnud meile perekonnasõber või kelle juurde oleks mul endal asja olnud.
Männikul olid meie naabriteks setud, tatarlased ja venelased, kellest keegi ei
135
rõhutanud oma rahvuslikke juuri. Hiljem lülitas Juhan Peegel nood motiivid
oma raamatusse „Lühikesed lood” (1970), mille eeltiitli ülaservale kirjutas
Olli Olesk pühenduse „Peetrile jõuludeks 1970. Tädi Olli”, ent lugenud ma
seda ei ole. Minu sissejuhatus lokaalainelisse kunsti algas Kristjan Raua
söejoonistustega Põhjarannikult (raamatuna 1961), August Sanga koguga
„Võileib suudlusega” (1963), Mart Raua luuletusega „Laul kaugustest” (1964),
Erni Krusteni „Vana võrukaelaga” (1964) ja Juhan Smuuli „Muhu monoloogidega”
(1964–1967), seega 1960. aastate keskel. Lokaalainelise kunsti
sisuks on nn väikese inimese olemine suurtest keskustest eemal, rannainimese
jaoks karmim, põllurahvale tsüklilisem, metsarahvale peamiselt talvine. Mulle
olid kõik need parameetrid veelgi kitsama piluga, sest põldu ei haritud üheski
nondes majapidamises, kuhu ma jõmpsikana olin oodatud: Aadu talu
Miiduranna lõpus oli ühelehmatalu ilma hobuseta ja Lehtse oli turbatööstuse
keskus, milles tähtsaimaks ehitiseks oli töökoda. Oma metsa polnud
kummaski kohas ja Aadule jõudis värsket kala sedavõrd, kuivõrd teda
rannapüüdjatel üle jäi.
Ent oldi üldiselt sissepoole pöördunud inimesed ning nii, nagu ma õppisin
Juhan Peeglilt, et Saaremaal antakse võõrale esmalt süüa ja alles seejärel
küsitakse, mis siis ka asja on, õpetas elu ise mulle seda, et me Aadul köögis
istudes võtsime ükshaaval läbi kogu Einstruckide suguvõsa ja Miiduranna
elanikud alates Kalbergi Ottost, kelle maja asus kohe bussi lõpppeatuse taga.
See komme on mulle loomulik tänaseni. Saladusi ei küsitud ega räägitudki,
aga inimesi iseloomustati selle järgi, mis nendega oli juhtunud. Kui välismaalt
tuli mõni omaste kiri, loeti see ette ja nii oli enam-vähem kõik teada.
Pärast Paul Kuusbergi romaani „Südasuvel” (1966; lugesin seda raamatuna)
polnud Juhan Peegli romaanil „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979)
öelda mulle õieti midagi uut, sest aastate 1939–1945 sisu kuulus minu
kasvatusse algusest peale. Sain Juhan Peegli romaanist aru nõnda, et ennekõike
oli teda vaja autorile endale, ja kindlasti oli romaani vorm teistele lugejatele
atraktiivsem kui mälestused. Kuid ma ei osanudki tookord uut oodata.
5. kursuse sügissemestril loeti Tartus eesti filoloogide kirjanduse eriharu
tudengitele tollal (1976 jj) erikursust kirjanduskriitika ajaloost. Juhan Peegel
õpetas seda meile ilma erilise õhinata, sest see oli tema jaoks kõrvalaine
mittežurnalistidele, kellest peaaegu kõik olid alati suunatud kooli õpetajaks.
Arvestus toimus selleaegse eesti keele kateedri tagatoas, kus igaüks sai kätte
lehekese mõne ajalehe või ajakirja nimega, ülesandeks iseloomustada seal
avaldatud artikleid kirjanduse, eeskätt muidugi raamatute kohta. Oli õhtune
136
aeg ja Juhan Peeglil puudus vähimgi kavatsus hakata meid pinnima. Peaaegu
et kõige rohkem võttis tal aega õpinguraamatusse ning arvestuslehele sissekirjutamine.
Alates järgmise aasta septembrist luges sama ainet kirjandusmuuseumi
teaduslik sekretär Rein Veidemann, kelle filosoofiadoktori väitekirja
teemaks oli kirjanduskriitika vorm ja kelle aktuaalne lugemus oli
nähtavalt intensiivne. Ta oli materjali sees, ent ei rahuldunud sellega.
Kolinud aastal 1980 Tallinna, võinuks Rein Veidemann kord nädalas
Tartus oma kursust jätkata, aga see tähendanuks, et tema väitekirja lõpetamine
oleks olnud määratud venima. Aine jäi vabaks. Saksa filoloogidele pakkus
dotsent Juhan Tuldava seda kursust Ain Kaalepile, kes loobus, pakkudes
mind. Muuseumi juhtkond lubas seda ja nii ma alustasingi, asendades
kirjanduskriitika kirjanduse mõistmisega ning piirates sedagi saksa kirjandusteaduse
ajalooga. Talvel oli üliõpilastel arvestus juba sooritatud, kui
minult nõuti aineprogrammi. Seda kogunes mitu lehekülge, mida oli dotsent
Asta Luigase arvates liiga palju, sest, nagu ta oli veendunud, „niikuinii nad ei
loe seda”. Programmi tohtis olla ülimalt kaks lehekülge poole A4 formaadist.
Võib-olla oli professor Harald-Heino Peep see, kes soovitas küsida Juhan
Peeglilt tema programmi ja kirjutada sealt vajalikud osad lihtsalt maha.
Jäin peahoone fuajees vastu tollast 140. auditooriumi Juhan Peeglit
ootama. Oli teada, et ta ei jää pärast loengute lõppu oma teisel korrusel
asunud kateedrisse aega veetma, nii et kui ta lõpetas kolmveerand, jõudis ta
alla hiljemalt täistunniks. Kui ta tuli, astusin ligi ning palusin talt tema
programmi kirjanduskriitika ajaloo kohta. Milleks teile seda tarvis on, küsis
ta pisut kahtlustavalt. Vastasin siis, et loen seda ainet saksa filoloogidele ja
mult nõutakse programmi esitamist, kuid ma ei oska seda ilma eeskujuta
kokku kirjutada. Pole mul mingit programmi, tunnistas Juhan Peegel ja üldse
– miks te loete seda ainult saksa filoloogidele? Seletasin edasi, et minu
õppeülesanne on tehtud ainult tolle kateedri üliõpilastele ning küsida seda
juurde justkui ei sobi. „Mina tean kirjanduskriitikast sama palju kui kits
kirikupühast,” ütles ta enda kohta. „Te olete noor mees, teete oma programmi
ise ja ma räägin professor Karl Muruga kohe, et ta annaks kogu selle aine teie
kätte.” Veel enne, kui ma aru sain, mida see tähendab, lausus Juhan Peegel
rõõmsalt, et tal läks horisont kohe helgemaks, jättis hüvasti ning oligi uksest
väljas.
Paar päeva hiljem ütles Karl Muru mulle Elva-Tartu töölisrongis, et minu
pealt on tolmu pühitud ehk see aine tulebki minu kätte. Ilma pikema jututa,
seega täiesti ootamatult olin saanud oma õppejõudude kolleegiks, kelle
137
koormus kasvas niisuguseks, et mingiks pikemaks jutuajamiseks ühist huvi
pakkuval teemal puudus vaba aeg. Teemasid oli, näiteks kuidas regivärsside
sünonüümika uurimist jätkata. Kadri Peebo (abielus Tamm) valis jätkamiseks
võrdluste poeetika, aga ei leidnud probleemi avamiseks sobivat võtit. Juhan
Peegel oli mõtetega mujal ja ajas kinni ning Kadri Peebo jäi juhendajata.
Pakkusin talle siis erinevaid mooduseid, millest ta ühe valiski ja sai
kogemustega folkloristidelt kõvasti kiita – nii kõvasti, et seda jätkus Juhan
Peeglilegi, kellest öeldi, et ta on leidnud täiesti uue suuna. Paar päeva pärast
Kadri esinemist tuli minu juurde PhD Ottilie Kõiva vabandama: folkloristid
olid tõsiselt arvanud, et see, millest Kadri kõneles, oligi Juhan Peegli leid.
Kadri oli seejärel rääkinud, kuidas asjalugu tegelikult käis.
Vastasin Ottilie Kõivale siiralt, et mul ei saa olla vähimatki selle vastu, kui
Juhan Peegel kiita saab. Hiljem jäi paraku küsimata, mismoodi ta täpselt
regivärsini jõudis. Küsimata jäi paljugi, eriti kuna minu mulje järgi ta ei
armastanud dotseerida ega pidanud nägema vaeva selleks, et end tagasi
hoida.

Märkmed: