„Ma lõpetan selle jama ära.”
Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist
Sissujuhatus

Kui kaks kevadet tagasi ilmus meenutustekogumik „Alguses oli Juhan”, sai
kinnitust selle koostajate tõdemus, et järgnema peab ka teine. Muidu jääksime
võlgu Juhan Peeglile ja lugejale. Too kogumik andis 45 vilistlase mälu, silmade
ja sõnade varal ajakirjanike Õpetaja koondportree. Paeluva, kuid ühest vaatepunktist
vaadatuna paratamatult üheplaanilise. Aga mitmekülgselt talendika
inimesena oli Juhan Peegel säravalt tegev paljudes valdkondades ja rollides.
Me ei võta ette lootusetut katset kõiki neid üles lugeda, jätame lugejale rõõmu
suure osa üles leida järgnevast 41 meenutusloost. Arusaadavalt on meenutajate
kogu sedapuhku väga kirev: akadeemikutest masinakirjutajani, Juhani põlvkonnakaaslastest
tema lapselasteni. Igaühel on oma Peegel. Nii kõlas kogumiku
koostamise juhtmõte.
Eelöeldust johtuvalt oli meenutajatel vaba voli ise valida, mida meenutada
ja kuidas meenutada. Mõned valisid ühe või paar-kolm eredat, mällu talletunud
seika kohtumistest Juhan Peegliga; mõnedes lugudes sisaldub detailsemalt
ka keeruline-kääruline ajastu, milles suurmees pidi elama ja oma rikka
elutöö tegema; mõnedes meenutustes põimuvad tihedalt Peegli ja meenutaja
elukäigud. Loodetavasti see mitmetahksus, mõnetised paratamatud kordumised,
ühe sündmuse erinevad esitused lugejat ei häiri, samuti lindis tatud
meenutustele loomulik suurem kõnekeelsus.
Sisukorda vaadates mõikab Juhan Peegli loomingut tundev lugeja küllap
kohe, et raamatu osade pealkirjad on laenatud tema teostest. Lugude järjestus
osade piires lähtub eeskätt ajast, mil meenutaja Juhan Peegliga esmalt kohtus.
Ära rääkida tuleb ka raamatu pealkirja saamislugu. Esialgne, tavapärasem ei
kõnetanud kaane kujundajat Andrus Peeglit. Teisest mälestusraamatust
kuuldes oli tal tulnud hirm, et nüüd hakatakse müüti looma. Tema aga mäletab
isa huumorimeelse inimesena, kes armastas jutu sisse ikka väikseid
vimkasid visata ja nõmedust kohates sellele pihta anda. Praegune pealkiri
küllap kutsunuks esile tema saarlasliku muheluse.
Ehkki Juhan Peegliga läks nii nagu suurmeestega ikka ja ta muutus juba
oma eluajal legendiks nendele, kes teda ei tundnud, on see raamat inimesest
inimestele. Koos tänuga kõigile, kes selle sünnis mõtte või teoga osalesid,
saadame teise meenutuskogumiku heatahtliku lugeja silme ette, jäädvustamaks
(koos esimese meenutusteraamatuga) terviklikumat pilti mehest, kelle eesti
rahvas valis tormilise XX sajandi saja suurkuju sekka.




ESIMENE OSA
Teed ja ristteed




Huno Rätsep
Kus on kirja pandud, et inimese elu
peab kerge olema

Nõnda oli Juhanil tavaks lausuda, kui meie jutuajamine kippus mõnikord
liiga tõsiseks või nukraks minema.
Tõepoolest, kui Juhan Peegel tuli 1946. aasta sügisel Tartu ülikooli eesti
filoloogiat õppima ja meist said kursusekaaslased, siis oli tal seljataga kuus
ränkrasket aastat. Ülikoolipäevist peale on meie elurajad tükati kõrvu
loogelnud: koos olime aspirantuuris, tema eesti keele, mina soomeugri keelte
alal, seejärel töötasime vanemõpetajatena, natuke hiljem dotsentidena
Johannes Voldemar Veski ja Arnold Kase juhatuse all eesti keele kateedris,
veelgi hiljem Heino Ahvena käealustena Emakeele Seltsis. Siis oli Juhan
dekaanina minu ülemus ja seejärel mina natuke aega ametlikult tema oma,
ent mingisugust ülemuse-alluva vahekorda meie vahele ei saanud sugeneda,
olime lihtsalt sõbrad, tema vanem, mina noorem. Ja nõnda me käisime aastaid
Tallinnas keele ja kirjanduse instituudi nõukogus Tartut esindamas ja lõpuks
kolmapäeviti bussis pinginaabritena Vanemuise alumisest parklast Toompeale
Toomkiriku juurde ja pärast akadeemia koosolekut sealtsamast Tartusse
tagasi.
Kui hakkasin ühiseid hetki meelde tuletama, kerkisid mu vanaks jäänud
mälu soppidest silmade ette mõned pildid. Imestan isegi, miks just need.
1946. aastal ülikooli astunud eesti filoloogid olid üpris kirju seltskond.
Enamik meist oli äsja keskkoolipingist tulnud napi sõjaaegse keskharidusega.
Hoopis teistsugust elu olid elanud sõjast või sõjavangist tulnud vanemad noormehed,
mõnedel neist nagu Juhanilgi Eesti Vabariigi aegne gümnaasiumiharidus,
mitmed olid oma teadmisi värskendanud või täiendanud ettevalmistuskursustel.
Sõjast tulnud mehed mõlgutasid naisevõtu ja oma kodu loomise mõtteid.
Iseasi muidugi, kui kähku neid teoks muuta õnnestus. Võib arvata, et kursuse
tütarlastel oli põhjust tähelepanelik olla. Juhanil õnnestusid abieluplaanid
küllaltki ruttu: ta leidis endale abikaasa kursusekaaslaste seast. Stipendiumist
oli raske ära elada. Juhan läks tööle Edasi toimetusse. Tol ajal töötasid
õppimise kõrvalt paljud, kes kirjastuses, kes instituudis.
9
Esimesed kolm aastat õpiti koos põhiaineid. Neljanda kursuse algul
hargneti eriharudesse (eesti keel, eesti kirjandus, soomeugri keeled, eesti
rahvaluule). Kahel viimasel aastal lisandus uusi põhiaineid, kuid nende kõrval
kuulati erikursusi, kirjutati erialal kursusetöö ja viimasel kursusel diplomitöö.
Kui me kolmanda kursuse lõpul valisime kitsama eriala, imestasid mitmed,
et kirjanikuteed alustanud Juhan Peegel valis hoopis eesti keele eriharu.
Muidugi mõjutasid meid tolleaegne olukord kirjanduses ja eesti kirjanduse
õpetamises. Kuid mitte ainult see. Juhan oli elu lõpuni tõsimeelne saarlane,
kes elas oma kodumurde maailmas. Tema jutu järgi pidi Lääne-Saaremaa ö
ja Ida-Saaremaa õ piir kulgema Pöides just läbi nende talu karjamaa. Üksvahe
oli tema hobiks koguda saarlastelt õllepruulimise retsepte, neid olevat tal
kogunenud üle neljakümne. Aga veel. Juba esimesel kursusel oli ta võitnud
Emakeele Seltsi poolt üliõpilastele väljakuulutatud keeleainese kogumise
võistluse tööga „Kaardiväe Eesti Laskurkorpuse erikeelt”. Osaliselt oli ta
sõdurislängi juba sõja ajal taskuraamatusse kirja pannud. Ise ta leidis, et
küllap töö oleks põhjalikum saanud, kui oleks sõdurina osanud rohkem
talletada. Sellisenagi oli tema töö uudne ja tol ajal kõige ulatuslikum ühe
slängi kirjeldus. Ilmselt kirjutas ta oma tööd mõnuga, Juhani loomuses oli
juba võime näha naljakat keeles ja kasutada seda igapäevases vestluses ja oma
kirjatöödes. Olgu selle illustratsiooniks kas või ühe pseudonüümi sünd. Juhan
Peegli eestvõttel hakkas eesti keele kateeder 1960. aastail avaldama rotaprinttrükisena
sarja „Sõnasõel”. Kirjutasin selle esimesse numbrisse sõna ajaloolisi
marginaale, mida olin kuulnud Johannes Voldemar Veski käest. Muu
hulgas seletas akadeemik mulle, et sõna „kahur” moodustas I maailmasõja
ajal Päevalehe toimetuse liige luuletaja Rosenstrauch. See lilleline pere konnanimi
pälvis „Sõnasõela” toimetaja Juhan Peegli tähelepanu. Ja „Rosenstrauch”
(roosipõõsas) leidis kasutamist. 1972. aasta Sirp ja Vasar avaldas oma
veergudel järjejuttudena H. D. Rosenstrauchi „Elumere laenetel” ja „Verine
John ehk Sarapiku Juhan”. Mõni aeg hiljem tegi Rein Kull mulle selgeks, et
Johannes Voldemar Veski mälu pettis teda. Päevalehe toimetuse liige ja
„kahuri” väljamõtleja oli hoopis Weidenstrauch (pajupõõsas). Kui ma sellest
Juhanile rääkisin, siis ta ainult muigas. Nimedel on oma saatus.
Juba üliõpilasena hakkas Juhan Peegel tegelema rahvalaulude omapärase
arhailise keelega. Arvatavasti suunas teda tolleaegne dotsent Arnold Kask,
kes pidas loenguid eesti keele ajaloolisest morfoloogiast ja juhendas eesti keele
eriharu kursuse- ning diplomitöid. Nõnda kaitseski 1951. aasta kevadel Juhan
10
Peegel oma diplomitööd „Lõuna-Eesti rahvalaulude morfoloogiast”. Kõigiti
edukas üliõpilane jäeti pärast ülikoolikursuse lõpetamist eesti keele kateedri
juurde aspirandiks tegema kandidaaditööd, teemaks „Eesti vanade rahvalaulude
keele morfoloogia”. Probleem oli ametliku juhendaja leidmisega, sest
dotsent Arnold Kasel polnud nõukogude võimude poolt aktsepteeritud
teaduskraadi. Ta oli oma magistritööd kaitsnud Saksa okupatsiooni ajal, aga
sel ajal saadud kraade Moskva atestatsioonikomisjon ei tunnistanud, Eesti
Vabariigi päevil kaitstud tööd enamasti atesteeriti.
Nii saigi Juhan Peegli ametlikuks juhendajaks akadeemik Johannes
Voldemar Veski, kuigi keeleajalugu polnud tema ala. Aga ta oli 1946. aastal
valitud akadeemikuks ja 1938. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks. Hoolimata
sellest, et tal oli ülikoolis õppimine noorpõlves raha puudusel pooleli jäänud,
oli ta eesti keele kateedri juhataja, professor. Luges see, mis mees oma pika
elu vältel eesti keele heaks oli korda saatnud.
Just aspirantuuripäevil hakkasimegi Juhaniga lähemalt suhtlema. Kuigi
mina olin soome-ugri keelte kateedri aspirant, kuulusime siiski ühte kollektiivi,
sest tol ajal polnud eesti keele kateedri ja soome-ugri keelte kateedri
vahel erilist piirjoont. Ruumid olid ühised, kateedri koosolekud olid ühised,
isegi üheainsa protokolliraamatuga. Ülikooli 1951. aasta aspirantidele oli
kõigile kohustuslik filosoofiaeksam ja sellele eelnev filosoofiaseminar, mis
toimus vene keeles, sest ülikoolil puudusid oma filosoofid. Seepärast imporditi
Venemaalt gastarbeiter’eid, keda tol ajal nimetati varjaagideks. Nende kva-


11
lifikatsioon oli küsitav. Tol 1951. aastal oli Tartusse saabunud otse Hiinast
professor Sapošnikov, kes olevat saanud seal teeneliseks teadlaseks. Ta
toaseinal olevat olnud Hiina RV lippki.
Seminari teemaks oli Friedrich Engelsi raamat „Anti-Dühring”. Selle
põhjal jagas õppejõud meile ka seminaritöö venekeelsed teemad. Oli nüüd
kõnelemisega, kuidas oli, aga meie filosoofiaalane vene keel oli üpris nigel.
Eks need referaadikesed siis kättesaadavate venekeelsete artiklite põhjal
kompileeriti. Õppejõu üldine hinnang oli hs[kst ja hinded kaldusid kolme
või kolme miinuse kanti. Ent Juhan Peegel sai referaadi eest nelja miinuse,
sest tema töös oli, nagu Sapošnikov ütles, üks „helge laik”. Nimelt oli Juhan
hoomanud, et Engels kritiseerib saksa XVIII sajandi rahvaraamatuid, millele
tuginesid eesti tolleaegsed rahvaraamatud.
Oma juhendajasse Johannes Voldemar Veskisse suhtus Juhan Peegel suure
lugupidamisega, ta on hiljem mitmel puhul temast ja tema tegevusest
kirjutanud.
Kui Emakeele Seltsi juhatus otsustas lindistada juba üheksakümnenda
eluaasta lähedal oleva akadeemiku mälestusi (korralikke magnetofone neil
varem polnud) ülikooli helistuudios, siis tehti Juhan Peeglile ja minule
ülesandeks olla vanahärra vestluskaaslasteks ja aidata küsimustega jutujärge
hoida. Suur oli meie mõlema üllatus, kui akadeemik istus rahulikult mikrofoni
ette, võttis taskust mõned pisikesed sedelid (selliseid kasutas ta muide ka
oma loenguil), seadis need enda ette, hakkas rääkima ja kõneles korralikult
väljapeetud lausetega ja ilma pausideta ühtesoodu ligemale kaks tundi. Meist
said kuulajad. Nii kordus kõigil lindistusseanssidel. Hiljem kirjutati tekst
lindilt käsikirjaks. Elli Riikoja tegi hoolsa toimetustöö, kontrollides ka
12
aastaarve ja nimesid. Nõnda sündis Johannes Voldemar Veski mälestuste
raamat.
Eelnevaga ühenduses meenub sündmusteahel, mille osaliseks sai ka Juhan
Peegel. Üheksakümneaastane akadeemik Veski kirjutas artikli teda häirivatest
õigekeelsusküsimustest ja läkitas selle ajakirjale Keel ja Kirjandus. Kirjutises
oli arvustatud muuhulgas ka tolleaegse juhtiva keelemehe Ernst Nurme
seisukohti. Ilmselt teda informeeriti. Mis Tallinnas täpselt toimus, ei tea, aga
keeleosakonna juhataja saadeti Tartusse Veski juurde sooviga, et autor teatud
lõigud artiklist välja jätaks. Enamasti äärmiselt rahulik ja tasakaalukas
akadeemik oli sel korral järeleandmatu ja keeldus artiklit kärpimast, mille
peale Keele ja Kirjanduse toimetaja keeldus seda avaldamast.
Emakeele Seltsi sekretäri Heino Ahvenani jõudis akadeemiku tütrelt
teade, et pärast neid ebameeldivaid sündmusi tunneb seltsi esimees end
kehvasti, ei maga korralikult. Heino Ahvena eestvõttel arutas seltsi juhtkond
omavahel, mida peaks tegema. See oli Heino Ahven, kes tegi ettepaneku luua
Emakeele Seltsi juurde lisaks juba ilmuvale „Kodumurdele” uus sariväljaanne
„Kirjakeel” ja avaldada selle esimeses vihikus muuhulgas ka seltsi esimehe
artikkel muutmata kujul. Nii ka tehti. Pöördusin Juhani poole palvega toetada
ettevõtet kaastööga. Mõne päeva pärast andis Juhan mulle paberilehe
följetoniga „Lähemale kaasaja keeletarvitusele”. See sisaldas Mihkel Veske
rahvalauluks muutunud luuletuse „Kas tunned maad” modernse variandi.
Küllap seostusid siin nimed Veski ja Veske.
Olgu siinkohal see följeton veel kord esitatud.
Lp. „Kirjakeele” toimetus!
Kui organiseerida meie pulbitseva tänapäeva ajalehe-, kantselei- ja käibekeele
detailse läbivaatuse teostamist ning võrrelda saadud konkreetseid
näitajaid, siis torkab silma rida eredaid fakte, mis tõestavad kaasaegse keele
tohutu kõrget arengutaset. Sellele tasemele on ennastsalgavate jõupingutustega
jõudnud ka meie tubli noorsugu, kes innukalt teostab lugemist. Selle fakti
baasil ei ole mingit põhjust eitada, et meie koolinoorsool on rida raskestiületatavaid
raskusi klassikute keeleliste vahendite lahtimõtestamisel. Lähtudes
mainitud faktorist julgen teha ettepaneku varustada kõik kirjanduslikes lugemikes
toodud palad ajakohase reaaluse tõlkega, et sisu viia iga õpilaseni ning
soodustada klassikute teoste massilist omandamist (õpikute eneste tekst ongi
suures osas juba kaasaegses keeles; klassikute tõlked aitaksid praegu olemasolevat
ebakõla mineviku ja kaasaja keele vahel järsult ning otsustavalt likvideerida).
13
Et mitte ebakonkreetsuse pinnale jääda ja omalt poolt anda panus sellesse
suure kultuuriloolise tähtsusega üritusse, esitan katsenäidisena ühe Mihkel
Veske luulematerjali reaaluses tõlkes, mis vastab tänapäeva eesti keele tasemele
(vanem põlvkond ehk mäletab veel ka iganenud keeles originaali, mille
ruumipuudusel ära jätan):
Kas tunned ala, mis Peipsi basseinist
Kulgeb Balti mere basseinini?
Ja Kanatoote kõrgendiku haljasalalt
Siirdub helgele Soome lahele?
Siin tervitavad metsamassiivid
Nii palavalt siseveekogusid, haljassöödamaid,
Siin sademete toimel teraviljakultuur juurdub
Ja päike on tihedas kontaktis kõrreliste ülaosaga.
Siin areneb eesti rahvusest meestöötaja
Ja astub konkreetseid samme vabadusele.
Siin kasvab mainitud rahvusse kuuluv naistöötaja
Ja valmistab ette abielu registreerimisele.
Siin tõstavad massid kõlvikute viljakust*
Ja ületavad otsustavalt mahajäämust,
Siin laiendavad töötajad edukalt teadmisi
Ja saavutavad selles osas järsu murrangu.
Oh võtkem vastu konkreetne otsus
Meie edasise meheksoleku kohta!
Ja laulu käigus avaldagem veendumust:
Sa saavuta suurepäraseid näitajaid, kodumaa!
Refrään oleks:
See on territoorium,
Kus minu ja eelkäijate kiigutamisagregaat
Oli rakendamist leidnud.
Sest väljendugem vokaalses esituses:
Sa arene edukalt, kallis kodumaa!
14
Nagu ülaltoodust selgub, jõuab seesugune tekst ilma igasuguse üleliigse
mõtlemis- ja ajabüdžeti raiskamiseta eranditult iga lugeja teadvuseni. Kui
arvestada seda, et meie ametlik käibekeel võib kord omaksvõetud suunas
edasi areneda mitte jõnksukaupa, vaid massilise täiseduga ja et selle keelepruugi
on omandanud ka valdav osa meie keskealisi toetajaid, siis osutub
varsti ülimalt vajalikuks mitte ainult Veske, Liivi, Haava ja Vilde, vaid ka
Hindi, Sirge ja Smuuli teoste tõlkimine sellesse keelde. Loodan siiralt, et ka
lugupeetud „Kirjakeele” toimetus ei jää selles ürituses ükskõikseks kõrvaltvaatajaks,
vaid siin jõudu säästmata kaasa lööb – laia üldsuse, aga eeskätt
meie kasvava noorsoo huvides.
Lugupidamisega teie
PLII-ATS
* Siin võib originaali sõnastust „Siin tõstab rahvas põllurammu” tõlgendada ka „Siin organiseerib
rahvas intensiivselt orgaaniliste väetiste väljavedamist”.
Kui „Kirjakeel” 1964. aastal ilmus, äratas Juhani kaastöö vähemalt kirja meeste
ja -naiste ringkonnas tähelepanu. Nii mõnigi kohtumine olevat alanud
pärimisega: „Kas sa oled lugenud?” Ernst Nurm nõudis „Kirjakeele” toimetuselt,
et tema vastusartikkel avaldataks järgmises numbris. Seda minu teada
ka tehti.
Tulgem tagasi Juhan Peegli aspirantuuriaega.
See võis olla meie aspirantuuri teise aasta sügisel. Üliõpilased saadeti
septembrikuus kolhoosidesse ja sovhoosidesse kartuleid võtma. Algul päev
korraga, hiljem pikemaks ajaks. Äsja ülikooli astunud eesti filoloogid sõitsid
ühel sellisel septembripäeval veoautoga kuhugi Vara kanti kartuleid noppima.
Nendega olid kaasas väliskirjanduse õppejõud Villem Alttoa ja kaks aspiranti
– Juhan Peegel ja Udo Kolk. Tagasiteel Tartusse jäi Kõrveküla lähedal järsul
teekäänakul veoauto ette hobuvanker. Vältimaks otsasõitu, pidurdas juht
järsult. Veoauto oli lahtine, ilma presentkatuseta ja lennutas autokastis
istunud kartulivõtjad asfaldile. Kes kuidas kukkus. Paljud said raskelt viga.
Läks tükk aega, enne kui Tartust arstiabi kohale jõudis ja vigastatud kraavipervelt
linna toimetas. Oli luumurde, peaga või näoga vastu asfalti kukkumisi.
Räägiti, et dotsent Alttoal olnud peas soni, mis minema lendas ja mees mööda
asfalti libisedes peanahka rebestas. Ta polevat kaotanud talle omast kõnepruuki
ja palunud medõde, et see katsuks nahka tagasi nihutada, sest see
15
segavat nägemist. Udo Kolk sai peapõrutuse ja põdes tükk aega. Juhan Peegel
kõikenäinud ettevaatliku mehena oli pähe pannud talvemütsi, mis pehmendas
sedavõrd lööki, et ta pääses nahaaluse verimuhuga ja oli nädala pärast tööl.
Üks esimese kursuse noormees, kes teisi aitas, pesi ühiselamus õhtul porist
pead kuuma veega. Tal hakkas väga paha, ta viidi haiglasse ja ülikoolis
õppimine jäigi pooleli.
Kõik eelnev on minuni jõudnud juttudena. Mingit ametlikku avalikku
selgitust ei järgnenud. Räägiti, et rektor Klement käinud viga saanud üliõpilasi
haiglas vaatamas.
Juhanil oli kandidaadiväitekirja valik tõesti õnnestunud. Rahvalaulude
grammatilisi vorme oli seni üpris pinnapealselt ja tükati uuritud. Pealegi
paiknes uurimisvaldkond kahe teadusala (lingvistika ja folkloristika) piirimail,
mis pakkus mitmeid vaatlusvõimalusi. Kuid tööd raskendas olemasoleva
materjali tohutu hulk, eesti rahva uhkus – vanade regivärsside võimas kogu,
mille trükki toimetamisega on ametis olnud mitu põlvkonda folkloriste.
Olulisema osa sellest varamust pidi Juhan rida-realt läbi vaatama paari-kolme
aasta jooksul. Ta ütles, et neil aastail sai tast kirjandusmuuseumi omainimene.
Ent ta suutis veel rohkemgi, nimelt sedeldas ta põhitöö kõrvalt rahvalauludest
ka huvipakkuvat sõnavara, eriti poeetilisi sünonüüme. Töö lõppedes ütles ta,
et seda lisamaterjali on tal voodi all paar saapakarbitäit.
Olime juba kümmekond aastat eesti keele kateedris õppejõududena
töötanud. Juhan oli arendamas enda rajatud ajakirjanduse eriharu iseseisva
üksuse suunas, mina olin mõned aastad tegelnud strukturaallingvistikaga ja
loomas eraldi uurimisrühma, kui 1965. aasta suve lõpul toimus Helsingis
teine rahvusvaheline fennougristide kongress. Esimene oli olnud Budapestis
viis aastat varem, aga sinna polnud eestlastel veel asja. Nüüd aga sai rühm
eesti filolooge Helsingisse esinema sõita. Näis, et järgmine kongress võiks
viie aasta pärast toimuda Nõukogude Liidus ja võib-olla isegi Tallinnas. Nii
muide juhtuski.
Pääsesime Helsingisse. Ettevõte oli võimude jaoks esmakordne ja ebatavaline.
Hiljem tavaks saanud mitmepäevast instrueerimist Moskvas veel ei
toimunud; meid eestlasi pandi Leningradis otse Moskva-Helsingi rongile ja
õpetussõnad loeti peale Tallinnas Teaduste Akadeemias küllaltki põgusalt,
nii et sellest on meelde jäänud üksnes akadeemia presidendi Eichfeldi
lõpunõue „Olge saliidsed!”, mida me mõnuga Soomes sobival hetkel
kordasime.
16
Juhanil oli ettekanne kongressi folkloristikasektsioonis eesti vanade
rahvalaulude keele uurimisest, niisiis kokkuvõte sellest, mis ta üle kümne
aastaga oli sel alal saavutanud, ja see leidis tähelepanelikku kuulamist ning
arvestatavat vastuvõttu.
Olime esimest korda välismaal ja otsekohe osavõtjaterohkel ülemaailmsel
kongressil. Suhted kujunesid teatud määral ettekannete aluselt, aga mitte
ainult. Oli ka varasemaid sidemeid.
Kongressi kuluaaride sagiv rahvasumm ehmatas esimesel päeval ära meile
Moskvast kaasa antud giidid, kaks noormeest, ülevaatajad, kes olid harjunud
nähtavasti, et lambukeste kari liigub nende juhtimisel üheskoos. Siin aga oli
kogu seltskond korraga laiali ja kadunud. Ent silma pealhoidjaid oli teisigi.
Väljajagatud osavõtjate loendis oli kirjas selliseid eesti fennougriste, kellest
keegi polnud midagi kuulnud, peale selle olid veel ülemused Tallinnast ja
Moskvast.
Kohtusime väliseestlastega. Mäletan vestlusi Alo Rauna, Ilse Lehiste,
Fanny de Siversi, Bernard Kangroga. Mul oli siiski rohkem tegemist soome
strukturalistidega, eriti Kalevi Wiigi ja äsja Londonist naasnud Auli Hakulisega.
Kui me õhtuti muljeid vahetasime, rääkis Juhan, et tal oli olnud pikem
vestlus Saaremaa mehe Gustav Rängaga, mis avaldas sedavõrd mõju, et ta
jättis kaasa võtta lubatud valge viina pudeli ja omakuivatatud Saaremaa lestad
hotelli informatsiooni Gustav Rängale edasiandmiseks. Hiljem sai vastuseks
kaardikese, kus tänati saarlase kombel „hää ja parama eest”.
Õhtuti olid kongressist osavõtjaile tavakohased vastuvõtud. Ühel sellisel
oldi külas soome fennougristide kodudes. Mina läksin koos Valdek Palliga
äsja professoriks saanud Terho Itkose poole, kellega olin lähemalt tuttavaks
saanud tema Tartus-käigu ajal paar aastat varem. Juhan oli kutsutud minu
mäletamist mööda „Kalevala” uurija Väino Kaukose juurde. Seal sattunud ta
kõrvuti istuma jaapani fennougristiga, kes oma küsimustega jättis temale
unustamatu mulje. Mees olevat palunud, et Juhan selgitaks talle mõnd
segaseks jäänud seika Paul Ariste doktoritöös „Hiiu murrete häälikud” (1939)
ja Jakob Hurda „Setukeste lauludes” (1904–1907). Takkajärele targana võin
kinnitada, et Juhani lauanaaber oli Tamotsu Koizumi (1928–2009), kes
tegeles tõsiselt soome keele ja folklooriga. Kaheksa aastat pärast nende
kohtumist ilmus talt Jaapanis „Kalevala” jaapanikeelne tõlge.
Õhtusi vastuvõtte oli teisigi, nende kutsed olid juba kongressi materjalide
hulgas. Erandiks oli seekord Nõukogude saatkond, kes ilmselt esialgu mingit
vastuvõttu korraldada ei kavatsenud. Aga kui soomlased ja Ungari saatkond
17
sellise korraldasid, siis tuli otsus: korraldada. Seepärast jagati Nõukogude
saatkonna vastuvõtukutsed paar päeva hiljem eraldi.
Mäletan, et sammusime teiste seltsis suurest valgest paraadtrepist
järjekorras aeglaselt teisele korrusele. Natuke meist eespool läks Valmar
Adams ja seletas naabritele erutatult midagi. Trepi lõpumademel seisid
külalisi kätlev suursaadik ning akadeemik Kustaa Vilkuna ja Endel Sõgel,
kes tutvustasid saadikule külalisi.
Äkki jäi järjekord seisma. Saadiku ette oli jõudnud Valmar Adams, kes
midagi vene keeles valjusti õiendas. Nagu hiljem kuulsime, oli kutse kirjutaja
teinud Adamsi kutse puhul vea ja kirjutanud Adams Valmar, vahetanud ära
ees- ja perekonnanime. Asjaosaline paistis olevat hingepõhjani solvunud.
Kippus nagu tüliks minema. Lõpuks kutsus Endel Sõgel Valmar Adamsi
natuke eemale ja külalised said edasi liikuda. Kui meie trepimademele
jõudsime, kuulsime, kuidas Adams Sõglale valjusti eesti keeles ütles: „See
mees oli veel …, kui mina käisin juba Tallinnas Nõukogude saatkonnas
vastuvõtul.” Tülitsemine Endel Sõglaga jätkus hiljem, kui me ööbimispaigas
lifti ootasime. Oli kuulda repliike nagu „Küll sa oled vastik vanamees”.
Saatkonna saal oli juba rahvast täis. Jäime seisma välisseina äärde akna
alla. Joogiks pakuti muu hulgas ka vene vodkat ja selle laua juurde oli siginenud
järjekord. Natukese aja pärast tuli Juhan valge viina klaasidega, lausudes
„Selle nalja peale kõlbab ainult valge viin”. Järgmisel hommikul levis uudis, et
Valmar Adams on hommikuse laevaga Tallinna sõitnud. Soomlastele olevat
räägitud mingist PEN-klubi kokkutulekust Jugoslaavias. Ega see neid eriti
üllatanud. Millegipärast dotsent Paula Palmeos ei saanud Soome-sõiduks
luba. Soom lastele seletati, et ta jäi haigeks või jäi haigeks tema ema, täpselt
enam ei mäleta.
Kongressi lõpul korraldati osavõtjaile laevareis mööda Soome järvestikku.
Sinna polnud Nõukogude Liidust tulnutel asja. Eks kardeti ja Inturist hoidis
raha kokku. Meid pandi turismibussidesse ja sõidutati Hämeenlinna kaudu
Tamperesse ja sealt edasi Turu linna. Kui me peatusime kuskil Hämeenlinna
kandis kõrgendikul ja imetlesime all helkivaid käänuliste randadega järvi,
tonksas Juhan mind küünarnukiga ja ütles vaikselt „Vaata!”, viidates peaga
vastassuunas. Maanteekraavi kaldal istus Moskva akadeemik Boriss Serebrennikov,
poolkomi, keda meie kutsusime „Präänikuks”, ja silmitses heldinult
mingit sinist õiekest sõrmede vahel. Pilt oli seda kummalisem, et see mees
polnud sugugi sentimentaalne haritlane, otse vastupidi, isegi Endel Sõgel
poetas kunagi tema kohta arvamuse, et kõige hullemad on poluvernikud, ei
18
liha ega kala. Juhan oleks selle peale lisanud leebelt: „Aga kes teise inimese
sisse näeb.”
Tamperes näidati meile linna ja ülikooli. Pärastlõuna oli vaba, õhtul pidi
meid viidama sauna. Peatusime Emmause hotellis südalinnas. Läksime
Juhaniga kahekesi linna peale jalutama. Kõndisime Hämeenkatul ja uudistasime
poodide vaateaknaid. Raha anti meile 46 marka, tol ajal 5-6 kohvitassi
raha kongressi einelauas. Meie aga tahtsime midagi kodustele külakostiks
kaasa võtta. Kui me nõnda mööda päikesesombust peatänavat lonkisime, jäi
Juhan ühe vaateakna juurde seisma ja ütles, et ta pidavat abikaasale käekoti
ostma. Läksime poodi sisse, see oli pisike kotipood ühe müüjannaga. Me
olime seal ainsad. Mõne minuti pärast oli Juhani ees letil igasuguseid käekotte
ja pakkumise lõppu ei paistnud tulevat. Polnud ka ime, kui tööpäeva
õhtupoolikul astub naistepoodi kaks noorepoolset meesterahvast mustades
ülikondades, valgetes särkides, nimesildid rinnas.
Juhan muutus sellest meile tundmatust teenindusvalmidusest kohmetuks,
vaatas nii üht kui teist ja ütles vaikselt: „Katsume siit kuidagi minema saada.”
Saimegi. Edasi jalutades kiikasin mina ikka veel vaateaknaid, aga Juhanil
polnud tahtmist. Ta ütles: „Mis sa tühja vahid, vaesed nagu me oleme, lähme
parem oma Emmausse tagasi, seal oli igal öökapil soomekeelne piibel.
Heidame pikali ja hakkame parem seda lugema.” Nii me tegimegi. Hiljem
kuulsime, kuidas Harald Peep kurtis, et ta pidi oma mustas härrasmehe
mundris kuskil pargis peaaegu kolki saama. Pursui niisugune! Me olime ju
Tamperes, Soome töölislinnas.
Õhtul sõitsime Tampere lähedale ühe kena järve äärde, mille keskel oli
saar. Selle kaldal oli Nõukogude-Soome sõprusühingu suvemaja koos saunaga
päris järve rannas. Meile seletati, et järve keskel olev saar on eravaldus ja
võõrad sellel randuda ei tohi, mis meid, hoopis teistsugusest miljööst
tulnukaid, natuke üllatas. Saunaskäik oli nagu saunaskäik ikka, vesteldi, joodi
lahjat saunaõlut, „kalja”, nagu soomlased ise ütlesid. Kui me õhtupimedas,
roidunud ja väsinud nagu turistid ikka, oma Emmause poole loksusime, kostis
äkki bussi tagaosast Valmen Hallapi hele lauluhääl „Harassoo strana Finlandija-
a, a Rassija lutše vsehh!” Selle peale oli taas vaikus, kes muigas omaette, kes
tonksas naabrit, kes ei saanud aru. Mõni sõitjatest mõtles arvatavasti, et
jumala õige.
Midagi viimase lähedast arusaamist kuulsime Juhaniga järgmisel päeval
Turus. Meid viidi Turu kuulsasse vabaõhumuuseumi, 19. sajandi käsitööliste
linnaossa. Mõnedes majakestes töötasid turistide tarvis isegi kingsepad,
19
pottsepad. Tulime kingsepa töökoja tagauksest õue, kus majast natuke
kaugemal aia veeres seisis kingsepa suitsusaun. Meie kõrval seisis ilmselt
Volga kandist pärit vuntsidega tatari näojoontega kongreslane, Belomor
hambus. Vaatas tähelepanelikult saja-aastast sauna ja sõnas: „Plohho strojat.
U nas tak ne strojat.” Olime natuke hämmastunud ja arutasime pärast
omavahel, kuidas sellest aru saada. Äkki polnud mehele päris selgeks saanud,
kus ta on.
Õhtu üllatas meid sellega, et kogu reisiseltskond jagati kaheks. Eestlased
lubati soomlaste juurde külaskäike tegema. Ülejäänud aga said linnakeelu.
Päeval oli Turu ülikoolis ühe tagakarpaatlasega juhtunud mingi segane
pahandus, mida olevat isegi koosolekul arutatud, muidugi ilma eestlasteta.
Läksin koos Valmen Hallapiga külla Kalevi Wiigile. Oli mugav õhtu, nagu
Kalevi juures ikka on olnud.
Kirjapandu lõpetuseks olgu mälupilt palju hilisemast ajast, aastat ei
mäleta. See juhtus siis, kui Tartu ülikooli rektoriks oli Arnold Koop ja ajalookeeleteaduskonna
dekaaniks Ago Künnap. Juhan Peegel oli ajakirjanduse
kateedri juhataja, professor. Teaduskonna kuluaarides levis uudis, et rektori
korraldusel viiakse teaduskonna seminariraamatukogu, seminarka, nagu
tavaliselt öeldi, peahoone kolmandalt korruselt aula rõdu naabrusest ära.
Kuhu, polnud selge, vahest ülejõe ühiselamute lähedal olevasse sööklasse.
Rektoraadi kantselei paisus vastavalt Parkinsoni seadusele ja vajas uusi
kabinette, tööruume. Juba siis arvati, et ülikooli südamest, ajaloolisest
peahoonest lahkuvad viimastena ametnikud, muidugi siis, kui see maja neile
kitsaks jääb.
Seminarka oli meie üliõpilastele päevane kodu. Aga see polnud sugugi
üksnes õpperaamatukogu. Eesti Vabariigi päevil oli siia hangitud uuemat
teaduslikku ja välismaist ilukirjandust õppejõududele eriala seminaride
pidamise tarvis ja üliõpilastele seminaritööde kirjutamise jaoks. Näiteks
soome ilukirjandust oli terve kapi jagu veel viiekümnendatel aastatel. Lugesin
siis mõnuga Veikko Antero Koskenniemi kogutud teoseid. Ainult poeemi
„Nuori Anssi” olid pearaamatukogu eriosakonna kratid köitest välja
rebinud.
Pole siis ime, et uudis seminarka kolimisest tekitas üliõpilaste hulgas
ägedat pahameelt. Oli kuulda, et vene keele ja kirjanduse osakonna üliõpilased
liikunud peahoone koridorides isegi plakatitega.
Teaduskonna nõukogu koosolekul kerkis see küsimus iseenesest
päevakorda. Võeti tuliselt sõna ja nenditi, et rektori poolt mingit ametlikku
20
teavet, rääkimata selgitustest, pole. Ma ei tea, kelle ettepanekul, aga nõukogu
otsustas saata rektorile järelepärimise, sest õppejõud ei osanud üliõpilastele
midagi kindlat vastata. Dekaan esitas nõukogu kirja rektorile. Arnold Koop
olevat saanud väga pahaseks, kuidas mingi nõuandev organ julgeb temalt aru
pärida. Nõudnud dekaanilt nende professorite nimed, kes nõukogus sõna
võtsid. Need olid Juhan Peegel, Harald Peep, Huno Rätsep ja Savvati Smirnov.
Saime korralduse ilmuda sel ja sel kuupäeval rektori juurde. Tund aega hiljem
pidi aulas toimuma koosolek, kes rektor selgitab üliõpilastele asja.
Eks me siis astusime patuoinastena rektori kabineti uksest sisse. Saime
vaevalt istet võtta, kui algas rektori vihane monoloog. Meilt ei päritud midagi,
üks tige sõnavaling järgnes teisele. Ja nõnda tund aega. Juhan minu kõrval
suutis vahele korraks öelda vaid „Seltsimees rektor”, kaugemale ta ei
jõudnud.
Kell hakkas täistunnile lähenema, kui jutuajamine lõppes. Läksime
Juhaniga nördinult aulasse selgitust kuulama. Istusime tagaseina äärde
viimase rea keskele. Ega suurt ettepoole poleks saanudki, sest aula oli üliõpilasi
peaaegu täis ja mitte ainult meie teaduskonna omi. Paistis, et üliõpilased
pidasid seda koosolekut oluliseks sündmuseks.
Rektor tuli aulasse ja läks kohe kõnepulti, hakkas ise koosolekut juhatama.
Kõneles küllaltki pikalt ja siis järgnesid üliõpilaste küsimused, millele vastates
muutus rektor üha närvilisemaks. Küsimused ei saanud ega saanud otsa.
Koosolek näis kujunevat jõuprooviks. Rektori ees oli rahvahulk, keda ta ei
tundnud. Lõpetada ja ära minna ka ei saanud, see paistis talle ilmselt
allajäämisena.
Äkki lausus Juhan minu kõrval vaikselt: „Ma lõpetan selle jama ära.” Tõstis
käe ja palus rektorilt sõna, mis talle ka kohe anti. Juhan kõndis rahulikult
tooliridade vahekäiku mööda päris ette, tänas rektorit selgituste ja küsimustele
vastamise eest ja lausus: „Lõpetan koosoleku.” Kõnetoolist pääsenud rektor
lahkus kiiresti saalist.
See oleks paras koht mälus sorimine lõpetada, kuid sel laineid löönud lool
oli veel epiloog, mis kuulub eelneva juurde. Tüki aja pärast saime rektoraadist
kutse tulla ajaloo-keeleteaduskonna õpperaamatukogu avamisele. See oli
paigutatud endise ülikooli kiriku teisele korrusele. Kiriku lööv oli
betoonlagedega korrusteks jagatud. Juba nimetus osutas, et tegemist polnud
vana seminarkaga. Kui palju seminarka raamatutest pearaamatukogu
fondidesse rändas, ei tea.
21
Otsustasime vaatama minna. Ilmselt ettevaatuse mõttes olid seal vaid
kutsutud külalised. Avalikku kuulutust polnud. Kui me kohale jõudsime, oli
õppesaali kogunenud hulgake rahvast. Ka rektor isiklikult. Nihutasime end
tänavapoolse akna alla palmi varju. Algul kulges kõik kavakohaselt, kuni jõuti
üliõpilase sõnavõtuni. Professor Herbert Ligi rääkis hiljem, et rektor oli
palunud tal leida sobiv sõnavõtjast üliõpilane ja tema valis ajalooringi esimehe.
Noormees astus julgelt ette ja hakkas asjatundlikult arutama kiriku saamislugu:
millal ehitati, millal kinni pandi, kuhu kiriku vara kadus jne, jne. Juhan
viitas peaga ettepoole, seal seisis rektor, käed seljal, ja jälgis toimuvat.
Üliõpilase kõne ajal hakkasid sõrmed ta seljal närviliselt tõmblema. Ilmselt
ta sellist sõnavõttu ei oodanud. Üliõpilane lõpetas. Raamatukogu avati. Oli
teatatud, et järgneb koosviibimine pearaamatukogu kohvikus. Rektor keeldus
minemast ja läks pahaselt koju. Seekord sai peapesu professor Ligi.
Nõnda lõppes seminarka ajajärk ja algas ülikooli peahoone kantseleistamine.
Ega Parkinsoni seaduse vastu saa keegi, olgu missugune kord
tahes.
Pidasime aru, kas minna koosviibimisele, ja otsustasime, et lähme ikka –
seminarka peiedele.


JÄTKUB..................

Märkmed: