Peter Sõrra Augusti keskel toimus Udoras jällegi suurepärane Kalevi Jõekääru võrkpallilaager. Peaaegu kuuskümmend eesti noort kogunesid Jõekäärule oma võrkpallioskusi arendama. Mõned osalejad olid New Brunswickist ja mõned ka Vancouverist; üks noormees oli New Jersey’st ja üks osaleja isegi Californiast. Laste arv tõusis möödunud aastaga võrreldes kõvasti, aga ka osalejate vanus oli laiema ulatusega. Arvatavasti on meie eesti laager ainukene Kanadas, kus 8—18aastastel on samaaegselt lubatud laagrist osa võtta. Enamus võrkpallilaagreid algavad 12. eluaastast.
Laagri eesmärgiks on sütitada lastes mänguhuvi juba noorelt, ja sellega kaasnevalt saavutada paremaid algseid mängulisi omadusi varakult planeeritud treeningute põhjal.
Laager kestis kuus päeva. Intensiivne treening algas igal hommikul varakult. Noored mängijad olid alati valmis hoogsalt treeningutel osalema ja õppima selleks päevaks ette planeeritud mängulisi komponente. Kui võrdleks siinjuures laagrit laste 45-minutiliste kehalise kasvatuse tundidega tavalises koolis, mis toimuvad igal teisel koolipäeval, siis võrkpallilaagri treeningutundide arv kataks klassitundide arvu septembrist kuni jaanuari lõpuni. Arvestades minu tähelepanekut peaks nimetama, et tänapäeval on noored üsna laisad. Nähes ja kogedes aga laagris osalenud mängijate entusiasmi ja lõpmatut energiat, ei suuda ma kuidagi pooldada seda eelnevat tähelepanekut.
Laste osavus nädala alguses varieerus kõvasti. Mõned nooremad polnud kunagi võrkpalli puudutanud. Kuus päeva hiljem oli kõikide laste võrkpallioskus, samuti enesekindlus märgatavalt kõrgemal tasemel.
Suureks kasuks oli „raudne“ treenerite rühm. Kuus treenerit laagris olid 1991.a. Kalevi võrkpalli Kanada turnee võistkonnast. Treenerite taset tõstis veelgi Läti tipptreener Edgars Kirss Torontost ja noormees Marek Horvath, kes mängis aastaid võrku profina Hollandis ja Slovakkias.
Omapärane trenn toimus ülipopulaarsel rannavolleplatsil. Kõrge kaliibriga treenerid nõudsid palju. Liiv aina lendas, ja lapsed teritasid lõbusalt oma silmapaistvat annet. Plaanid on juba käigus, et ehitada tulevaks aastaks teist rannavolleplatsi.
Üllatuseks kasvandikele kutsuti 1996.a. Atlanta olümpiamängude rannavolle pronksmedalivõitja Mark Heese pooleks päevaks laagrisse. Ta oli valmistanud lastele huvitava rannavolle „kliiniku“. Oma külaskäigu jooksul avaldas Mark ka detaile eliitsportlase elust ja selgitas, millised sammud on vaja astuda, et saavutada selles mängus meisterlikkus. Ta hakkas võrkpalli mängima 14aastaselt ja võttis osa vähemalt 500-st mängust, kuni taipas, et ta võiks olla hea võrkpallur. Sealjuures ta tunnistas, et kaotas enamus nendest 500-st mängust. Aga alla ta ei andnud!
Meie noored, kes laagris osalesid, on oma „esimesed sammud“ võrkpalliga teinud 8aastaselt. Mõtelge, mida meie andekas grupp lapsi võiks saavutada...
Viimasel laagripäeval toimusid mitmed eriturniirid. Ei oleks osanud ennustada niisugust mänguvõimete arengut nädala ajaga. Õhtupoolikul oli kasvatajatel kõva, kuid sõbralik mäng vanade treenerite vastu, kuni hämarik sundis mängu lõpetama. Noored lõpetasid õhtu hoogsa tantsuga.
Nii lõppes see maagiline nädal Jõekääru võrkpalliplatsidel. Ootame põnevusega tuleva aasta laagrit, mis toimub pühapäevast, 8. augustist kuni laupäeva, 14. augustini. Selle aasta laager oli fantastiline, kuid tuleva aasta laager saab olema veelgi parem! Näeme võrkpalliplatsil.
