Aarand Roos on teinud järsu pöörde oma poeetilises kreedos. Ta on loobunud häälikutega (peamiselt tüvevokaalidega) mänglemast ja loonud endale uue isikupärase (ja küllaltki raske) väljendusvormi — riimitud haiku.
Roosi eelmistest luulekogudest meenuvad esmajoones värsid nagu:
„Kae kotimeeste karja,/ kellel motoks:/ Korja, kerja!/ Kurja küllap tunnevad,/ kuid kirja?“
Selles zhanris püüdis Roos täishääliku varieerimise teel tabada mõttekaid konsonandigruppe (karja - korja - kerja - kurja - kirja), mis antud juhul väljendaksid autori ranget moraalset hukkamõistu mingile „saamameeste“ klannile.
Uues kogus „Saar, saare, saart“ valib Roos ülimalt lakoonilise haikuvormi, millele ta omalt poolt lisab veel riimi. Näiteks kohe juba kogu avahaikus:
„Mereööst virgus/ kaisutusest soolasest,/ saareke sirgus.“
Sedalaadi värsivorm on tegelikult vastuolus haiku klassikalise mõistega. Oxfordi „Literary Terms“ defineerib haikut järgmiselt: „Üks jaapani lüürilise luule vormidest, mis jäädvustab kujutluse mõnest loodusobjektist või -stseenist teataval kindlal aastaajal 17 silbiga kolmes värsis, millest esimene on 5, teine 7 ja kolmas jälle 5 silpi.“
Haiku peab niisiis olema lõpetatud, endaküllane „pilt“, millele pole tarvis midagi lisada või millelt ei saa midagi ära võtta. Roosi haiku seevastu on jutustav ja enamasti osake pikemast, kuue- või enama salmilisest narratiivist, mitte see väike, autarkiline „omaette maailm“, mida nõuab Oxfordi kaanon. Muidugi võib kogust leida ka „ehtsaid“ haikusid nagu nt. see, millega algab seitsmesalmiline luuletus „Saare valge laev 3“: („Taevatäis sina/ jagub mitme mere jaoks./ Saareks sain mina“), mis kirjeldab autori samastumist oma saarega või avaluuletuse lõpp („Saar põlvini vees/ lähekski paradiiisi,/ kui merd poleks ees“), mida võib võtta teose peategelase, väikese Koipsi saare, apoteoosina. Kuid kuus seitsmendikku kogumiku ca 350-st haikust jutustavad saare loodusest, selle aastaaegadest, nendega seotud sündmustest ja saarel autorile heiastuvaist visioonidest, mereröövlitest, saarele peidetud aaretest ja legendaarsest Valgest Laevast.
Koipsi on pisike rannalähedane saar Ihasalu lahes, Jägala jõesuudme traaversil. Raamatu tagakaanel leiduva informatsiooni kohaselt on Aarand Roos selle saare endale „küsinud“. Koipsi on niisiis Roosile see „oma saar“, mida otsis Gustav Suits („Ma sõuan merel ja sõuan,/ üht saart mina otsin sääl...“), ainult selle suure vahega, et Roos on oma saare leidnud. Luulekogu ongi nagu poeetiline protokoll sellest suurest leidmisrõõmust — rõõmust, mis inspireerib üht eremiiti selliseks coup de force’iks, nagu seda on hakkama saamine 350 riimitud haikuga.
Täiesti erinev on kogumiku viimane, neljas tsükkel. Selles jutustab Roos ümber kristliku usutunnistuse põhilisi artikleid, nagu nt. Meie Isa palve, kusjuures ainus side eelnevaga on see, et ka siin kasutab autor riimitud haiku vormi. Nt. osa luuletusest „Piiblitund“:
„Loen Isast, Pojast/ ja usun, mida ma loen/ taevasest kojast./ Täna kui eile/ nõnda ka igavesti/ rahu jääb meile“. Kolmas ja neljas lause Meie Isa palvest („Tulgu meile Sinu riik. Sinu tahtmine sündigu nii taevas kui maa peal“) kõlavad Roosi transkriptsioonis järgmiselt:
„Kaotust või viiki/ ei talu ega taha, / vaid Sinu riiki/ Kadugu pahe/ kuni valitseb kõikjal/ vaid Sinu tahe.“ Roosi kristlusest kõlab läbi nooruki entusiasm ja valmisolek võitluseks oma usu eest.
Näib, nagu oleks see Roosi poolt valitud küllaltki komplitseeritud värsivorm, riimitud haiku, aidanud tal sõnastada just kristliku usutunde kõige lihtsamat, võibolla aga ka kõige tugevamat põhialust — lapseusku.
Aarand Roos sündis a. 1940 Tartus, kasvas üles Rootsis, omandas doktorikraadi keeleteaduse alal Lundi ülikooli juures, töötas 1970. aastail Ameerika Hääle Eesti osakonnas Washingtonis, 1992—95 EV konsulina New Yorgis ja repatrieerununa EV välisministeeriumis. Temalt on varem ilmunud kaks luulekogu ja mitu proosateost.
Uus kogumik „Saar, saare, saart“ on huvitavaks ja ainulaadseks kõrvalepõikeks eesti luuletraditsioonide peavoolust.