Ostsin hiljuti suure piltplakati. Muidugi pole selles midagi erilist, aga on ka. Plakatil avaneb nimelt vaade süvaruumi, mis on pildistatud Maa orbiidis lendava Hubble teleskoobi poolt. Artiklile lisatud pildi ülalnurgas näete spiraalharudega valget laiku, millest pikk saba jookseb pildi alumise nurgani välja. See pole mingi udupilv, vaid teie ees laiub nn Tadpole’i (Konnapoja) galaktika. Valge „udu“ on tegelikult sajad miljardid tähed, mille valgus sulab kokku üheks valkjaks massiks. Kujult näeb too galaktika tõepoolest välja nagu konnapoeg laulus „Sauna taga, tiigi ääres“ – ovaalne pea ja pikk saba. Oleme selliseid elukaid kevaditi küllalt kraavivees näinud.
Vahest kehitate õlgu, et eks universumis ole mõndagi imelikku. Aga vaatleme asja lähemalt. „Konnapoja“ pea läbimõõt on ca 125.000 valgusaastat. On mõttetu seda kaugust miilides väljendada. Ütleme parem, et kui Maalt Kuule lendab valgus 1,3 sekundiga, siis eelmainitud galaktika läbimiseks kuluks tal 125.000 aastat! Helendava saba pikkus on koguni 280.000 valgusaastat. Kui kaugel meist asub siis Tadpole’i galaktika? Hoidke lauaservast kinni, sest vastus on – 420 miljonit valgusaastat… Teisisõnu, valgus mis teleskoobi fotoplaadil pildi jäädvustas, lahkus galaktikalt enne, kui Maal tekkisid esimesed puud (rääkimata dinosaurustest, kes tulid üle 200 miljoni aasta hiljem!). Nii. Need arvud ületavad inimliku arusaama. See pole aga veel kõik. Peale esiplaanil domineeriva Tadpole’i galaktika võib plakatil loendada ligi 1000 suuremat või väiksemat galaktikat, mõni ilmse spiraalstruktuuriga, teised vaid udused laigud või koguni punktid – seega veelgi kaugemal kui Tadpole. Ja sealjuures on plakatil toodud foto vaateväli vaid tilluke osa taevast.
Teeme nüüd kainestava kokkuvõtte. Meile nii suurena tunduv maakera on vaid üks tühine planeet Päikese ümber. Sellega võib veel leppida. Rohkem paneb mõtlema, et Päike on vaid üks tühine täht ligi 100 miljardi Linnutee tähe hulgas. Kui viimaks arvesse võtame, et Linnutee ise (läbimõõt u. 130.000 valgusaastat) on tühine galaktika 50-100 miljardi ülejäänud galaktika hulgas, siis mõistame täie tõsidusega inimese positsiooni universumis.
Tihti imetlen astrofotodel kaugete galaktikate keerukaid, kuid sürrealistlikult kauneid struktuure. Teleskoobis näivad nad abstraktsete uduviirastustena, kuid igaüks neist on sadade miljardite tähtede kogu, iga täht vähemalt sama hele kui Päike. Ja siit kerkib lõplik küsimus: kui paljude nende tähtede ümber tiirlevad eluks sobivad planeedid? See arv võiks juba ainsa galaktika kohta olla väga suur. Olen seepärast kindel, et elu – arengu poolest meist kas taga või koguni kaugel ees – pole universumis mingi haruldus.
Kui nii, siis miks pole need olendid endast märku andnud? Jah, aga mis vahenditega saaksid nad signaliseerida? Selleks sobib vaid valgus või raadiolained, mis levivad kiirusega 300.000 km/sekundis. Loodusseaduste järgi ei saa kiiremini liikuda ei mateeria ega energia. Seega, isegi meile kõige lähema, 2,7 miljoni valgusaasta kaugusel oleva Andromeeda galaktika puhul on olukord lootusetu. Edasi-tagasi signaal nõuaks 5,4 miljonit aastat. Kuna samad loodusseadused valitsevad kogu meile nähtavat universumit, siis pole ka hüpoteetilistel, kaugetel olenditel kiiremaid sidevahendeid.
Aga kuidas oleks meie oma Linnutee tähtedega, need on ju hoopis lähemal? On jah, kuid siingi pole asi parem, sest senini avastatud planeetidega tähed (ligi 200 juba) asuvad meist vähemalt 30-40 valgusaastat eemal. Võiks ju raadiosignaali igas suunas laiali saata, et „ehk keegi kuuleb“. See nõuaks utoopilist energiahulka. Teine võimalus on kasutada suundantenni, s.t. koondada kogu saateenergia teatud suunas. Siis aga peab täpselt teadma, kuhu sihtida. Vähe on sellestki abi, sest tohutu kauguse peale hajub ka tugevaima raadiosignaali energia.
Oleme esialgu näiliselt üksi, ehkki galaktikate pilte vaadates ei saa lahti mõttest, et miljonid „nemad“ seal kaugel vaatlevad samal ajal udust Linnuteed ja – just nagu meie – otsivad endasarnaseid olendeid.
Viimaks üks filosoofiline mõte. Kui erinevad oleksid inimkonna usulised arusaamad, kui Piibli autorid (Moosese raamatud näiteks) oleksid tundnud universumi tõelist struktuuri?
Maailm ja inimene
Arvamus
TRENDING
