Kotkajärve oli ostmisaastast 1953 kuni 1962.a. olnud malevate ja nende üksuste väike- ja suurlaagrite asukohaks. 1962.a. kutsuti Kotkajärvele kõik eesti noored ja nende juhid kogu maailmast. Ja nad tulid. Puudus ainult kodumaa noorus, kes ägas okupatsioonikammitsais.
1962.a. peeti Kotkajärvel esimene skautide maailmalaager Eesti Skautide Liidu patronaazhi all. Samaaegselt toimus seal Kanada Gaidide Maleva suurlaager Ilmakaare, mis sisuliselt oli samuti maailmalaager. Kokku võttis mõlemast laagrist osa 904 eesti noort ja juhti Kanadast, Rootsist, Saksamaalt, Ühendriikidest ja Austraaliast.
Kanada eestlased olid noorte julgest pealehakkamisest vaimustuses, toetades Kotkajärve laagrialade kordaseadmist suurürituseks majanduslikult ja tööjõuga. Laagrite külalispäeval tuli Torontost ja mujalt 200 km eemalasuvasse Eesti Noorte Vabariiki 3000 lastevanemat ja sõpra, kes elasid kaasa õhtusele suurlõkkele, pühapäevasele jumalateenistusele metsakirikus ja sellele järgnevale lõpuparaadile, mis oli väärikaks jõudemonstratsiooniks esimesele Välis-Eesti nooruse ülemaailmsele kokkutulekule.
Mõlemate laagrite õnnestumine andis juhtkondadele jõudu, tugevdas eesti noorte eneseteadvust ja rahvuslikku ühtekuuluvustunnet. Nendes laagrites külvati seeme eestlaste ülemaailmsetele kokkutulekutele, mida on jätkatud estode nime all tänapäevani. Leiti, et mis on võimalik noortele, on võimalik eesti rahvale. Kümme aastat hiljem, 1972.a. peetigi Esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad Kanadas, hiljem ümber nimetatud estodeks. Kõike seda võimaldas õhuliikluse kiire areng maailmas. Ainult kümme aastat enne 1962.a. esimest maailmalaagrit Kanadas olid eestlased ja teised immigrandid jõudnud Euroopast Uude Maailma laevadega.