Andrei Piontkovski, sõltumatu analüütik
Aasta 2004 kujuneb Venemaa jaoks edu ja võidu aastaks. Saabunud aasta on kui triumfimäe tipp, mida kuldab uue vene poliitideoloogia - putinismi - õitseng. Putinism on aga eelmiste jeltsinlike mudelite loomulik ja loogiline mutatsioon.

Putinism, see on sandarmlik-bürokraatlik kapitalism rahva isaga hierarhia tipus. See on Jeltsini-aegse oligarhide põlvkonna asendamine uute, «patriootiliselt orienteerunud» ja eriteenistustest tulnud oligarhidega. Ennekõike tähendab see aga hiiglasliku kollektiivoligarhi sündi. Seda juba bürokraatia ja selle relvastatud väesalga, jõustruktuuride ühisel pürgimusel.

Vähe sellest, et säärane mudel jahmatab oma esteetilise ja intellektuaalse tühisusega - sellega oleks võimalik ju veel kuidagi leppida. Õnnetus on aga selles, et see on täiesti ebaefektiivne. See ei leevenda, vaid hoopis süvendab kõiki vene kapitalismi sünnipahesid.

See mudel ei suuda kindlustada kasvutempot, peatada lõhenemist ega käivitada läbimurret postindustriaalsesse ühiskonda. Selline kolkakapitalismi mudel määrab Venemaa majanduslikule degradatsioonile ja marginaliseerumisele. Selle lõpptulemuseks saab olla ainult lagunemine. See mudel ei jaksa püsida aastakümneid, nagu püsisid Stalini või Brežnevi mudelid. Kuigi pole päriselt võimatu, et just selles Putini põiktänavas kaotabki Venemaa oma viimsed ajavarud Ajaloo kui sellise ressurssidest.

Kuid kordan siiski üle - 2004. aasta on selle armetu mudeli triumfihetk. Eelmisest aastast püsivalt kõrged naftahinnad lubavad veel säilitada illusiooni suhteliselt soodsast majandusolukorrast. Kevadel saab riik uue peaministri, Aleksei Kudrini. Teiste pretendentide seas demonstreeris Kudrin innukalt ustavust ja valmidust endisi patroone reeta. Pealegi sobib selle mehe liberaaltehnokraatlik imago kenasti legendi «reformikursi jätkamisest».

Kudrini triumf

Peaminister Kudrini juhtimisel püsib 2004. aastal suhteliselt kõrge majanduskasvu tempo (6-7 protsenti), tüsenevad kullavaluuta reservid, eriti ei muutu ka suhteliselt madalad inflatsiooninäidud. Rubla tugevneb. Aga just viimane asjaolu koos naftahinna langusega muutub 2005. aastal majandusliku kriisi põhjuseks.

Vladimir Putini triumfaalne valimisvõit märtsikuistel presidendivalimistel kirstumeistri German Sterligovi üle lõpetab riigi poliitmaastiku suurpuhastuse tehnilise külje. Sellest hetkest jääb Vene riiki alles vaid üksainus poliitik. Senine silmakirjalik «suunatud demokraatia» suubub oma seaduspärasesse sängi, ja selleks saab olla vaid avameelselt autoritaarne režiim.

Tegelikult lõppes suurpuhastus juba 2003, olles otsekui parafraas kunagisele Suure Murrangu Aastale. Venemaa uue poliitilise ajastu sümboliks, tähistamaks kümmet aastat liberaalseid reforme, tõusis kinofilmilik parafraas NLK(b)P lõplikult stalinlikule 17. kongressile. See oli ajalooline ovatsioon paremjõudude kongressil. Kogunesid ju sellele kokku kapitalismiehituse liidrid. Aga nägime ekraanil vaid endale krabatud külluse all kookus hirmust värisevate lakeide punti.

Müstiline mees

2004. aasta märgistab meie ühiskonna poliitilist ja vaimset konsolideerumist. Viiakse läbi selleteemalised kultuurimeistrite, poliittehnoloogide ja teiste iidsete ametite esindajate kongressid. Sealset pateetikatulva on võimatu peatada. Taas kiriku rüppe langenud rahvalt ei nõuta mitte ainult suurt presidendiarmastust, vaid ka tõelisi kodanikutundmusi. Inimesed hakkavad maha käima kümneid kilomeetreid, et seista tundide kaupa väljas külma käes. Selleks, et osaleda telesillas ja esitada presidendile murelik küsimus tema koera tervise kohta, nagu juhtus parlamendivalimiste päeval. On ju korduvalt väidetud, et Putinil on «müstiline side rahvamassidega».

Putini müstiline side relvastatud massidega ehk sõjaväelastega hakkab aeg-ajalt väljenduma televisiooniraportite vormis, kus poliitilised reamehed kannavad ülemjuhatajale ette ameeriklaste paratamatust katastroofist Iraagis. Kogu välispoliitiline aasta möödubki selle katastroofi kättemaksuhimulises ootuses.

Ameeriklaste jaoks on see aasta Iraagis tõesti väga raske. Kuid ära nad sealt ei lähe. Ja aeglaselt hakkab seal asi isegi laabuma. Iraak ei jää peateemaks USA presidendivalimistel. Bush võidab need kergelt.

Peale meie «strateegilise partneri võitluses rahvusvahelise terrorismiga USA» krahhi ootamise hakkab Venemaa diplomaatia kindlustama positsioone postsovetlikel aladel. Neoimperialismi-palavik on nüüd ühesugune kõigil Venemaa poliitikutel Rogozinist Tshubaisini, kõik nad asuvad liivakastis impeeriumimänge mängima.

Gruusias presidendiks saanud Saakashvili kuulutatakse Venemaa vastaseks. Vene-vastaseks kuulutatakse ka Ukraina presidendikandidaat Jushtshenko, Moskva teeb meeleheitlikke pingutusi, et segada tal võitmast. Kuid just nimelt need tarbetud pingutused toovadki Jushtshenkole võidu.

Elagu jalgpall!

2004. aasta lõpul muutuvad Venemaa suhted USA, Euroopa Liidu ja lähinaabritega kõige külmemaks kogu postsovetliku perioodi lõikes. Ametlikult ristitakse seda impeeriumipoosi aga teisiti - see olevat põlvedelt tõusev Venemaa. Plaan 15 aastaga Portugalile järele jõuda heidetakse kõrvale kui tühine ja suurriiki mõnitav. Eesmärgiks on ju Liberaalne Impeerium!

Märkmed: