Aga juhtus ime — viimasel hetkel otsustas üks pere mitte tulla ja tädi Meeri koos 5- ja 6-aastaste Ennu ja Aivoga said nimekirja.
Mina küll palju ei taibanud, aga teadsin, et midagi erilist on lahti, kui 23. septembril ema ning kahe ja poole aastaste kaksikvenna ja -õega pimedas mere poole liikuma hakkasime. Ootasime vaikselt põõsastes, kuulsime paati kaugelt tulemas ja siis paadi raginat kivide peal. Paadipõhi oli rannas kividele kinni jäänud. Paat saadi lõpuks lahti ja inimesed ronisid peale. Väike paat viis suurema juurde. Vend Madis libises kottpimedas kahe paadi vahele, kus ootas külm meri. Õnneks ema reageeris kiiresti, haaras mantlisabast ning päästis vennakese.
Paadis oli kitsas. Lastega pered jagasid kajuteid, kus iga pere sai ühe voodi. Lapsed magasid risti üksteise kõrval voodis nagu vorstid pannil. Mina rändasin koos emaga mööda paati. Suurem osa inimesi olid merehaiged, kõik kurvad. Emal ei tulnud pähegi paadis oma 29. sünnipäeva pühitseda. Aga mehed olid ettenägelikud ja terve kastitäie viina kaasa toonud.
Kui olime kolmandiku teed Rootsi poole jõudnud, nägime kaugel sõjalaeva. Paadinina keerati ümber, et sakslased näeks, et teekond on ikka Saksamaa poole. Sellega kaotasime sõjalaevad ja veel kaks päeva ning jäime tugeva tormi ja tuule kätte. Suured lained pesid parda täiesti puhtaks kõigest, mis lahtine. Mehed lausa nutsid, kui nägid viinakasti meres sulpsamas...
Lõpuks tuli Rootsimaa silmapiirile. Peagi suunati inimesed laagritesse, mehed ühte, naised/lapsed teise. Isa oli veel kohustatud paadi hoiule toimetama, enne kui ta laagrisse tagasi pääses.
Vahepeal tahtsin mina sündida. Ema teatas laagri kontorile, et on aeg, aga öeldi, et peab ootama — ei see sünnitamine nii kähku käi. Ema, kannatlik eesti naine, ootas veel, aga õhtul rootsi keele tunnis teatas, et enam ei saa oodata. Õpetaja teatas väikesest vaheajast ja ema viidi haiglasse, kus mina ilmale tulin. Anne ja Madis olid antud tädi Meeri hoolde, aga tema ja ta laste kurgus avastati difteeriapisikuid, nad saadeti haiglasse ning ülejäänud laager karantiini. Anne ja Madis läksid võõraste hoolde — ema pole iialgi teada saanud, kes need olid, kes tema laste eest nii hästi hoolitsesid.
Kui isa lõpuks nädala pärast laagrisse jõudis, ei lastud teda karantiini tõttu sisse. Ta ei teadnud, kas naine ja lapsed ikka veel selles laagris olid. Ta tegi sõprust väravavalvuritega, andes suhkrut, sigarette jm., kuni teda lubati aknast sisse ronida. Kui ta kaksikuid nägi, läks süda kergemaks. Aga oli tarvis ka naine üles otsida. Karantiini pärast ei saadetud ema tagasi laagrisse, vaid hoopis vallasemade kodusse ja veel edasi teise Stockholmi laagrisse, kus isa ta koos minuga lõpuks üles leidis.
Elu oli algul küll segane, aga lõpuks rahunes. Kolm aastat elasime Rootsis, siis viis teekond Inglismaale, siis tagasi Rootsi ja viimaks Kanadasse.
Maaja Toose Matsoo
