Erich Roodus asub Pärnusse elamaJuba mitmendat korda on Pärnumaalaste Selts korraldanud maakondlike organisatsioonide jõulueelseid kokkutulekuid. Kuna osalejaid on palju, tuleb selleks nüüd üürida suur saal.
Pärnumaalaste Seltsi juhatuseliikmed on nädala või isegi rohkem tegelnud toidu valmistamisega. Nii on neil mitme aasta jooksul kujunenud oma vorstitegemise, praeküpsetamise ja muude erialade meistrid, kes on taganud pakutavate toitude kvaliteedi.
Avamisel tervitas Marju Säägi arvukat osalejaskonda ja andis siis kava juhtimise üle Andres Raudsepale,.
kes ütles, et see rahvas, kes end kord vabaks laulis, ei saa täna enne siin süüa, kui on laululehel olevad laulud läbi laulnud ja alustas siis lauluga „Et tulge, oh lapsed“, mida kuulajaskond rõõmsalt kaasa laulis. Kuna laval oli suur küünlasäras jõulupuu, siis lauldi selle auks „Oh kuusepuu, oh kuusepuu“ jt. laule, misjärel A. Raudsepp esitas soolo, huroni suguharu laulu eestipärase versiooni „Huron Christmas Carol“. Veel paar jõululaulu ja Jyri Korgi tõlgitud Irving Berlini „Valged jõulud“, „Miks nii hilja“ ja „Püha öö“, kus laulumees saatis end kitarril.
Siis ütles Viljandi praost Jaan Tammsalu söögipalve,
misjärel asuti jõulueine juurde. Õp. Tammsalu pidas ka jõuluteemalise kõne, rääkides sellest, kuidas halvad asjad muutuvad heaks, kui austria muusik pidi riknenud oreli asemel kasutama kitarri, komponeerides maailma kuulsaima jõululaulu „Püha öö“. Õpetaja tutvustas end, öeldes, et ta on saarlane, kel on Pärnumaal Ikla kandis talu; ta töötab aga Viljandi praostina ja ka Tallinnas, kirikuvalitsuses liikmena.
Midagi on alati tulemas, inimestel on alati mitmesuguseid lootusi, advendiaeg on ettevalmistus jõuludeks. Ära kiru pimedust, parem süüta küünal, on üks nõuanne. Advendiaeg ongi küünalde süütamise aeg, paljud tulevad siis ka jumalateenistusele. Tutvudes siinsete eestlaste elu puudutavate materjalidega ja rääkides inimestega on õp. Tammsalu imestusega märganud, kui palju on siin tehtud ilusat tööd ja kui palju on palutud palveid kodumaa eest.
Täna mõtleme jõuludele. Küsides kodumaal lasteaia lastelt, kelle sünnipäev jõulud on, sain mitmesuguseid vastuseid, mõned väiksemad lapsed ütlesid, et nende; paljud teised arvasid, et jõuluvana sünnipäev. Küsides ühes maakoolis, mis teeb jõuludest tõelised jõulud, vastati, et kuusk ja küünlad, kingitused, kirikuskäimine ja jõululaulude laulmine ja loomulikult jõuluvana. Üks pisike tüdruk, kuuldes, et nii paljusid olulisi asju oli juba nimetatud, jäi sügavalt mõttesse ja lõpuks, kui õpetaja oma jutuga juba päris muude asjadeni oli jõudnud, hüüatas tema: "Hapukapsad!"
Jõulud on imeline aeg, kus taevas ja maa kohtuvad ja toovad meelde möödunud hetki. Tõnis Mägi on laulnud Siberisse küüditatud eesti tütarlapse loodud laulu, milles palutakse külmade väljade vahel Jumalat, et see annaks veel vähemalt ühe võimaluse olla jõulude ajal oma kodus ja oma kodumaal.
Okupatsioonivõimud sundisid rahvale peale jõulude asemele näärid. Alles 26. detsembril alustati jõulupuude müügiga, mõnel tuli isegi minna oma endisesse metsa kuusevargile.
Jõulupuu valgus peideti kardinate taha. Kirikus käijate arv oli jõuluõhtul aga jätkuvalt suur, nii vajati näiteks Tallinna Jaani kirikus 10.000 Püha Jõuluõhtu laululehte. Selline arv on neid tellitud ka eelolevateks pühadeks.
Jõulud näitavad armastuse võitu vihkamise üle. Eesti on vaba, kuid mitte kõik eestlased pole veel selle sõna kõige paremas mõttes inimesteks saanud.
Jõulujumalateenistusi peetakse enam kui paarisajas kirikus.
Lõpuks soovitas õp. Tammsalu Toronto eestlastel jõulude ajal kodumaale oma lähedastele helistada, sest kõne ja ilusad soovid siit võivad inimestele seal palju rõõmu valmistada. „Aitäh selle eest, mida olete teinud eesti rahvale,“ lõpetas õpetaja oma sõnavõtu ja lisas sellele vanade keltide palve, mis ilmus jõuludeks kodumaal tema toimetusel raamatuna.
A. Raudsepp esitas veel Rene Uferi talvelaulu „Sõida, sõida saanikene“.
Skulptor Otto Rannamäe andis Pärnumaalaste Seltsi juhatuseliikmele Marju Säägile üle skulptuuri „Kaks pardikest“, milleks ta oli inspiratsiooni saanud Pärnu suursillalt jõele vaadates.
Seejärel saabus kohvi- ja kringliaeg. Endine esimees Erich Roodus ütles küünlavalguse kohta, et igas inimeses on eluküünal. Kui laseme selle vajuda väga väikeseks, siis võib see tuuletõmbuses kustuda. 230 inimesega koosviibimine ei jää viimaseks maakonnaürituseks. Tuleb vaadata tulevikku, võib olla tuleb aeg, kus kõik koos hakkame seda korraldama. Enese kohta ütles, et temal on raskem, kuna pole enam osaline Pärnumaalaste Seltsi juhatuses. Kui ollakse Kanadast lahkumas, siis pole enam võimalust olla sel ametikohal. Ta tänas kõiki, eriti Udo Leppikut, kes oli kauaaegne abiline ürituste ettevalmistamisel. Siis soovis kõigile osalenutele häid jõulupühi ja head uut aastat. Kuna see oli tema ja ta abikaasa Kanadast lahkumise sõnavõtt, mõjus see kuulajatele ilmselt emotsionaalselt, aga lõpuks kutsus hr. Roodus kõiki tuleval aastal Pärnusse.
Udo Leppik ütles veel tänusõnu Ülle Veltmannile, kes alati on neid hädast välja aidanud.
Maakondlasi on siiski veel nii palju, et nad suutsid Eesti Maja täita jõululaulude laulmiseks.
