Juba ennesõjaaegses Eestis prooviti ühiskonnas organiseerimist maakondlikul alusel, kuid väheste tulemustega. Pealinna mulgid katsetasid sellega, samuti Tartusse kui ülikoolilinna kogunenud õpihimulised noored kaugematest maakondadest hoidsid omavahel kokku, kuid kindlakujuliste organisatsioonideni tavaliselt ei jõutud. Sama on tehtud välismaal pärast suurt põgenemislainet kodumaalt. Omakandi inimesed on soovinud jagada ühiseid mälestusi kooli- või nooruspõlvest. Maakondlikul alusel tegutsevaid seltse loodi Rootsis ja USA-s. Kuskil pole aga maakondlik liikumine saavutanud selliseid mõõtmeid kui Kanadas. Miks just siin? Põhjuseks on kindlasti Eesti ühteistkümnest maakonnast pärinevate inimeste koondumine ühte kohta. Selleks kohaks oli Lõuna-Ontario või täpsemalt öeldud Toronto linn. Maakondlikke seltse ja ühinguid asutati üksteise võidu. Kui saarlastel on, siis peab olema ka hiidlasel ja mulkidel ja virulastel ja kõikidel teistel: harjumaalastel, järvalastel, läänlastel, pärnumaalastel, võrulastel, valgamaalastel, tartlastel. Ainult petserimaalased ei saanud rattaid veerema, neid oli liiga vähe. Teised maakonnad ei unustanud kunagi meilt okupatsioonivõimude poolt röövitud maakonda. Setumaa esindaja oli alati kambas. Maakondade liidule, kuhu kuuluvad üksteist maakondlikku organisatsiooni pluss Petserimaa esindaja, pandi alus 25. märtsil 1982.a., seega 20 aastat tagasi. Nimeks valiti Maakondlik Esinduskogu, kuhu iga organisatsioon saadab kaks esindajat. Asutamisel valitud 5-liikmeline juhatus — esimees Johannes Vihma, Salme Vesi, Ervin Aleve, Kalju Leis, Ärni Käärid juhtisid seda suurt organisatsiooni 18 aastat, välja arvatud Ä. Käärid, kes lahkus 1989.a. elukoha vahetuse tõttu. Tema asemele valiti juhatusse Evi Kilu. Kuid oli ka kõhklejaid, kes pidasid eestlaste organiseerimist maakondlikul alusel asjatuks ühiskonna killustamiseks või äärmisel juhul kolkapatriotismiks. Oli meil ju seltse ja ühinguid niikuinii ülikülluses. Tõsi, oleme üks eesti rahvas, kuid tihti erineva kodukultuuriga, olenevalt millisest Eestimaa nurgast tuleme. Mõtleme ainult: mitmed keelemurded, kombed, rahvarõivad, muusika ja laul. Kõike on väärt säilitada. Kui enne Maakondliku Esinduskogu moodustamist olid toimunud ühisüritused juhuslike toimkondadega, siis pärast püsiva organisatsiooni loomist jätkus kavakohane maakondlik tegevus. Uusi organisatsioone tuli juurde. Tänapäeval tegutsevad Torontos kõiki eelsõjaaegse Eesti maakondi esindavad ühingud või seltsid enam kui tuhandelise liikmeskonnaga, olles seega suurimaks seltskondlikuks eestlaste liiduks Kanadas. Okupatsiooniaastail on Eesti maakondade arvu suurendatud ja nende piire muudetud. Kahekümne aasta jooksul on ME korraldanud suuri üritusi, mis jätnud püsiva jälje meie kogukonna ajaloolehekülgedele, materjali arhiividesse ja mälestusi inimhinge. Olgu mainitud neist mõningaid. Killapeod ja maakondade päevad. Nädalaid kestnud rahvustoitude valmistamise kursus, mis lõppes suure söömaajaga Eesti Maja suures saalis, kus serveeriti kapsa- ja oasuppi härjalihaga, maarahva rukkileiba, küpsetatud seapraadi, magustoiduks roosamannat. 1987.a. toimus üheteistkümnepäevane reis Torontost Vancouverisse Lääneranniku Eesti Päevadele 136 osavõtjaga. Aastate viisi korraldati Võidupüha ja jaaniõhtu tähistamist Eesti Majas pärast seda, kui Toronto eestlaste suvepäevade korraldamine oli mitmel põhjusel soikunud. Suurim ühisüritus oli kahtlemata 1984.a. Torontos peetud Esto 84 maakondade päev, mis tõi kokku maakondlasi tervest maailmast kesklinnas asuvasse Royal York'i hotelli. Üksnes lõunaeinel oli 1300 inimest. Omaette peatüki moodustab pagulasraamatute saatmine kodumaale, mis sai võimalikuks seal kaheksakümnendate aastate lõpus lahedamaks muutunud poliitiliste olukordade tõttu enne taasiseseisvumist 1991.a. Korraldati kaks aktsiooni, neist esimene kestis kolm aastat. Et jäädvustada maakondliku liikumise ajalugu Torontos tulevastele põlvedele anti 1993.a. välja koguteos „Maakondade pärandi jälgedel“. 344-leheküljelist pildirikast raamatut on kingitud paljudele Torontot külastanud Eesti riigi- ja kultuuritegelastele, saadetud kodumaa raamatukogudele ja sealsetele juhtisikuile kõigis Eesti maakondades. Pea alati on kingi saaja esimeseks või hilisemaks reaktsiooniks: „Meie ei teadnud kodumaal, et väliseestlaskond on organiseeritud maakondlikul alusel.“ Suurürituste kõrval on korraldatud omavahelisi kokkutulekuid, põhikirjas ettenähtud koosolekuid ja koosviibimisi. Viimased on olnud peamiselt ühenduses jõulupühadega. Majanduslikult on toetatud aastate jooksul suurte summadega Toronto Eesti Maja, mis on saadud ürituste puhastulust. On töötatud koos Eesti Etnograafia Ringiga Kanadas ja Eesti Rahvapillide Orkestriga. Viimasel Torontos peetud Estol aastal 2000 korraldati maakondade päev ja näitus maakondlikust tegevusest, mis oli õieti kordusnäitus samast näitusest Eesti Majas. Pärast elavat maakondlikku tegevust 18 aasta jooksul soovis algaastaist peale vankrit vedanud juhatus vahetust värskete jõudude vastu, et saada uusi ideid, mis alati kasuks igale organisatsioonile. ME aastakoosolekul aastal 2000 leitigi kogemustega maakondlased, kes olid nõus astuma oma eelkäijate jälgedesse, et viia edasi maakondlikku liikumist Kanadas. Praegu on ME esimees Leida Helde, abiesimehed Jaan Vares ja Leida Tõsine, sekretär Boris Kull. Organisatsiooni kuuluvad Harjumaa Koondis, Hiidlaste Selts, Järvalaste Kogu, Läänlaste Selts, Pärnumaalaste Selts, Saarlaste Ühing Torontos, Tartlaste Selts, Valgamaalaste Selts, Mulkide Selts Torontos, Virulaste Koondis ja Võrulaste Koondis Torontos. ME hindab oma liikmete tegevust, vääristades auhinnaga neid, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi maakondlikus liikumises rohkem kui ühe maakonna ulatuses. Auhinnaks on kunstnik Otto Rannamäe poolt kujundatud ja alabasterist käsitsi voolitud stiliseeritud eesti rahvapill kannel. Auhinna saajat kutsutakse maakondade laureaadiks. Maakondlikud organisatsioonid Kanadas kasutavad sümbolitena maakondade vappe ja lippe, mis kinnitati Eesti Vabariigi valitsuse poolt 1937.a. lühikest aega enne pealetulevat okupatsiooni ja ei jõutud tol ajal laialdaselt kasutusele võtta. Seda on tehtud nüüd kodumaal. Lipud on lihtsuse ja tootmise mõttes tehtud kõikidele maakondadele sarnased. Eesti maakonna lipp on 1 korda 2 kangas, mille ülemine pool on valge ja alumine erkroheline. Valge poole keskosas asub maakonna vapp.

Eestlased Kanadas

TRENDING