Maakondlik liikumine Kanadas, eriti Suur-Toronto piirkonnas ja Lõuna-Ontario tööstuslinnades, kus elab tuhandeid eestlasi, on unikaalne nähtus, millele pole võrdset võõrsil, kuigi organiseerimist maakondlikul alusel on toimunud ka Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. Saarlaste poolt külvatud seeme oma ühingu moodustamisega Torontos poolsada aastat tagasi on kandnud head vilja ja õhutanud teisi maakondi nende eeskuju järgima. Järgijaid on olnud palju. Nii palju, et oli vaja oma keskorganisatsiooni.

Pärast 1978 ja 1981. aastal vabas looduses peetud ja poleemikat tekitanud killamänge, oli korraldajaile selge, et edaspidiste maakondade ühisürituste korraldamisel vajatakse juhuslike toimkondade asemel kindlamat organisatsiooni. 1982.a. loodigi maakondade liit, mis sai nimeks Maakondlik Esinduskogu. Selle nime all tuntakse maakondlikku liikumist Kanadas ja mujal maailmas, kus elab eestlasi, ja ka Eestis.

Maakondliku liikumise eesmärgiks pidi olema eesti rahvuskultuuri ja tavade viljelemine ja säilitamine. See pidi olema kodukoha, kooli- ja põgenemispäevade meenutamine. Teretulnud olid kõik rahvuskaaslased, kes olid huvitatud enda või oma vanemate maakondlikust kuuluvusest kodumaal. Maakondadega on ühinenud aastate jooksul ka need, kes seda liikumist alguses pidasid eesti ühiskonna jõudude killustamiseks või koguni kolkapatriotismiks. Vastupidi, maakonnad on andnud süsti ka teistele organisatsioonidele, sest käed on pandud külge seal, kus tegijaist oli puudus.

Maakonnad on alati olnud lähedalt seotud Toronto Eesti Majaga nii moraalselt kui majanduslikult, samuti ka Eesti Etnograafia Ringiga ja mõnda aega tagasi tegevuse lõpetanud Eesti Rahvapillide Orkestriga. Kui lõpetati Toronto eestlaste suvepäevade korraldamine, astusid maakonnad asemele oma Võidupüha ja jaaniõhtuga, mille korraldamine on nüüd samuti läinud uute tegijate kätte.

22 aasta kestel toimunud Maakondliku Esinduskogu paljude ürituste hulgas on mõned eriti silmapaistvad. 1984.a. Torontos peetud Esto raamides toimus hotellis Royal York maakondade päev, mis oli kavandatud 500-le inimesele. Üle maailma Kanadasse kogunenud maakondlased täitsid aga hotelli suure söögisaali ja kõrvalruumid. Lõunaeinel ja maakondlikel kokkutulekuil osales ühtekokku 2000 inimest.

Vaatamata maakondade päeva erakordsele edule ja eestlaskonna vaimustatud osavõtule sellest, on hilisematel Estodel maakondade päevad pälvinud tagasihoidlikku tähelepanu või pole neid üldse toimunud, nagu äsja Riias lõppenud Estol. Torontos peetud Esto2000 oli erandiks, sest siin tuksub tänu Maakondlikule Esinduskogule maakondliku liikumise süda tugevamini kui kuskil mujal.

Kui kodumaal hakkasid puhumad vabamad tuuled 1980-ndate aastate lõpus, kasutasid seda maakonnad, alustades aktsiooniga „Pagulasraamat kodumaale“. Kolme aasta jooksul koguti tuhandeid paguluses ilmunud eestikeelseid teoseid ja saadeti neid kodumaa raamatukogudele. Aktsioon viis Toronto maakondade nimed Eesti meediasse.

Et säilitada ülevaadet maakondlikust tööst ja tegevusest endale ja tulevastele põlvedele, kirjastati 1993.a. koguteos „Maakondade pärandi jälgedel“, mis 344 leheküljel rohkete piltidega jutustab maakondade liidu saamisloo ja saavutused meie organisatsioonide arvukas peres Kanadas. Mõned aastad hiljem koostati fotonäitus kõikide maakonde tegevusest, mida esitati Torontos kaks korda, viimati Esto2000 ajal. Heakvaliteediline pildimaterjal suurtel papptahvlitel on praegu hoiul Eesti Keskarhiivis.

Maakondlikku Esinduskogusse kuulusid kõik Eesti ennesõjaaegse vabariigi maakonnad, lisaks Hiiumaa, mis oli sel ajal ühendatud Läänemaaga. Petserimaalastel puudus organisatsioon, kuid Maakondlik Esinduskogu ei unustanud kunagi meie Setumaad. Praegu on Eesti maakondade arv 15 ning korduvalt on räägitud haldusreformist, mis näeks ette selle arvu vähendamist, kuid sõnadest tegudeni pole veel jõutud.

Nüüd jõuame aga küsimuse juurde, mis sialdub käesoleva kirjutise pealkirjas. Mis saab edasi?

Maakondliku tegevuse aktiivsus pole raugenud, ütlevad mõned. Teised väidavad vastupidist. Tõde on kuskil vahepeal. Liitu kuulunud 12-st organisatsioonist on praegu alles üheksa. Kolm organisatsiooni on ühel või teisel põhjusel välja langenud.

Küllaltki suur arv võrreldes mõne teise liiduga. Ühisüritusi, milleks Esinduskogu moodustati, peaaegu pole, kui mitte arvestada jõulukoosviibimist kord aastas. Kuid maakondlikud organisatsioonid tegutsevad iseseisvalt edasi vastavalt võimalustele ja teevad seda üldiselt hästi. Möödunud kevadel peetud Esinduskogu peakoosolekul ei toimunud juhatuse valimisi, kuna isik, kes lubas esimehe kohale kandideerida, polnud tööülesannete tõttu kohal. Endine juhatus lubas jätkata kuni uute valimisteni, mis tõenäoselt toimuvad sügisel.

Maakondlik liikumine kuulub kahtlemata vanemale põlvkonnale ja noortetöö tuleb jätta teistele eesti organisatsioonidele. See muidugi ei tähenda, et maakondadel puuduks kontakt noortega. Tähelepanelik vaataja-kuulaja on leidnud noori esinemas maakondade üritustel. Noored on alati aidanud maakondi ja vastupidi. Eesti maakondade erinevused ei ole arusaadavad väljaspool kodumaad sündinuile. Kõik alla 60-aastased on sündinud võõrsil. Kuid ka alla 65-aastased, kes on küll Eestis sündinud, ei ole kaasa toonud nimetamisväärseid mälestusi kodumaalt. Maakondade rahva omavahelise suhtlemise üks mõte pidi olema lapse-, kooli- ja põgenemispõlve mälestuste elustamine. Nooremad teavad Eesti Vabariigist ainult oma vanemate jutustuste kaudu, nagu ka need, kes on näinud esmakordselt ilmavalgust väljaspool Maarjamaad. Vähene uustulnukate arv praegusest Eestist Kanadasse ei muuda olukorda.

Oleks liiga vara mõelda Maakondliku Esinduskogu tegevuse lõpetamisele, tuues põhjuseks liikmeskonna vananemise või huvipuuduse. Mõnel juhul võib see õige olla, kuid mitte liidus, kus üheksa organisatsiooni veel töötavad.

Märkmed: