Maakonnad ja Maakondliku Esinduskogu omapära

Eestlased Kanadas | 15 Feb 2007 | EWR

Maakondlikud organisatsioonid sündisid vaimsest vajadusest olla jälle oma kodukohas, oma rahvuspärandi noorusmaal.

Kui oldi siia maale saabutud, oma kodu loodud ja sõjakeeris seljataga, hakkas pagulaseestlane tundma puudust sellest, mis oli kodune, nii aineliselt kui vaimselt. Enamus eestlasi oli siis ja on nüüdki rahvuslased, kes tulid siia maale erinevatest Eesti paikadest. Igaüks soovib edasi anda tulevastele põlvedele oma sünni- ja kodukoha pärimusi ja mälestusi.

Kodumaal olid 65 aastat tagasi liikumisvõimalused üsna piiratud ja soodustasid oma kodukohtade kultuuri, kommete, keelemurde, kõnepruugi ja riietuse kujunemist. Isegi laulud ja muusika olid mõjutatud. Elu oli vaikne ja liikus aeglaselt edasi.

Neil, kes olid Teise maailmasõja ja põgenemise ajal väikesed lapsed, ei ole mälestusi oma sünnimaalt ega kodukohast. Neil ei ole ka ühiseid mälestusi kooliajast. Arusaadavalt ei tõmba maakondlikud organisatsioonid neid oma ridadesse. Kuid siiski pakuvad maakondlikud üritused ka noorematele eestlastele võimalust õppida tundma oma vanemate kodukohti. Kas teate, missugustest maakondadest on pärit näiteks mulgi korbid, Ülemiste vanake, Vargamäe Krõõt, Tiganiku poemees, Värska laager, õlgkatusega talu paarguga ja tuulik?

Maakondliku liikumise inimeste arv on kahanenud tublisti ja kahaneb veelgi, kuna „juurdekasv“ oleks ainult uustulnukate keskelt. Siiski esindab Maakondlik Esinduskogu täna ligi 500 inimest, olles seega üks suurim kogu meie eesti ühiskonnas.

Tähistame oma 25. juubelit 25. märtsil Toronto Eesti Maja suures saalis. Kuulutus ilmub varsti.

Kui vähegi võimalik, palume teie kõikide osavõttu rahvariietes või rahvariiete ainelistes rõivais.

ME JUHATUS

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT