Suurem hulk maailma hädadest on põhjustatud teadmatusest. Seda õpetasid mõned antiikfilosoofid, seda õpetab budism. Tõepoolest, kui igamees teaks, et pole ilmselt ühtegi demokraatlikku avatud ühiskonda, kus rahvas ei kiruks valitsust samade pattude eest milles Eestiski, siis tunduks elu kergem. Praegu on jutt maast ja maainimestest. See paistab olevat Eesti ühiskonnas midagi müstilist. Ehk muutuks meie elu rõõmsamaks, kui teaksime, et niimoodi on see kõikjal Euroopas ja enamikus nn. valgetes maades. Proportsioonid on teised, aga suhted peaasjalikult samad. Just. Eesti maainimeste ja -elu probleemid ei tulene sellest, et oleme maarahvas, et see jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib jne. Ajaloos on kummalisi paralleele. Iroonilisel kombel oli Vene revolutsiooni peaküsimus Uljanovi sõnutsi maaküsimus. Ja nüüd on maaküsimus Euroopa Liidu üks peaküsimusi, sest põllumajandustoodangu toetamiseks kulub tervelt kolmandik ühisest rahakatlast. Viimasel ajal on mitmed eesti kommentaatorid korrutanud vihaselt, et maainimestele nende kehva saagi hüvitamine on ebaõige. Miks peaks talunikele kehva saagi kinni maksma, samal ajal, kui on mitmeid teisi tegevusalasid, näiteks turism või soojamajandus, kus kliimal on samuti tähtis roll, aga mille puhul keegi ei tule selle peale, et hüvitada külma ja vihmase suve või pehme talve tõttu saamata jäänud kasum. Miks tehakse kellelegi erand? Jah, aga miks tehakse seda erandit kogu Euroopas ja mujalgi? Ja miks ilmselt kusagil ei doteerita riiklikult turismifirmasid ega katlamajade omanikke? Kas peame oletama, et põllumajandus on koondunud mingi eriliselt vinge survegrupi kätte? Kes tahab omandada teiste töö vilju ning pressib ühisest rahakotist raha välja? See tähendaks, et kusagil-millalgi on toimunud kannapööre. Sest pea alati ja kõikjal on populaarses teadvuses peetud maainimesi “maakateks”, st. inertseteks individualistideks, kellega “ei saa ehitada uut ühiskonda”. Hea küll, võibolla on maffia tõepoolest kolinud vommile. Aga miks meie, ülejäänud, ikkagi nõustume neile subsiidiume maksma? Ja miks ilmselt jäämegi – nii Eestis kui mujal. Sest kuigi toetusi kärbitakse, jäävad nad ometi alles ja on üpris prisked. Ütlen ausalt, et ka mina ei suuda põllumajanduslikku tootmist panna päris samasse ritta teistega, ses on midagi erilist. Aga intellektuaalne huvi jääb. Ehk aitaks asjasse selgust tuua, kui püüaksime vabastada probleemi müütide koormast. “Kõige tähtsam printsiip – lihtsus. Mis on asi iseeneses?” – nagu õpetas dekonstruktsiooni isa Marcus Aurelius. Tegelikult oleme ju kõik maainimesed, kui võtta seda vastandpaaris näiteks marsiinimestega. Maaga seostub palju tundeid. Mälestused maavanaemast, lastelaagrist, suvekodust. Eestis räägime põllumajandusliku eluviisi lisaväärtustest: elu säilitamine suht ühtlaselt üle maa, võsastumise vältimine jne. Samas ei usu, et näiteks Belgias või Hollandis selle järel vajadust oleks. Põllumajandusest ära koondatuid tuleb niikuinii sotsiaalselt kantseldada, abi- ja koolitusraha maksta. Põllumajanduslik tootmine, isegi kui selle lõpp-produkti pole vaja, tundub palju mõttekam kui kruusa tõstmine ühest kohast teise või mõni muu abitöö... Inimestel on üldiselt raske uskuda, et toitu pole vaja. Maailm ju nälgib! Siin on muide üks oluline nüanss. Eestlasedki müttavad oma maalapil. Aga mitte nagu “Eesti matuses”, s.o. sõgedast inertsist. Küllalt suur osa neist saab kõige kiuste oma toidulauale tubli lisa just nimelt maatööst (köögiviljad, kartulid, kanad). Neid pole palju, aga neid on siiski. Sõitkem läbi aedlinnade, et veenduda triiphoonete ja kilekühmude rohkuses. Neil inimestel võib tekkida õigustatud küsimus: kui nemad niimoodi endale lisa muretsevad, siis miks ei võiks niimoodi kogu maailma aidata? Kas ei ole vahel endale moosi keetes või talvekartulit kasvatades tunne, et nüüd justkui peaks mingist hiiglaslikust moosikatlast ja üleilmsest kartulisalvest natuke üle jääma? Nende ülejääkidega võiks ju toita Angoola näljahädalisi. Kas me ei rahulda niimoodi oma südametunnistust, sest nüüd me justnagu oleksime ohverdanud ühisele altarile. Me oleksime nagu patte andeks saanud. Jah, kuigi praktilist kasu meie tööst pole, on ka vaigistatud südametunnistus eluks vajalik. Sest riviinimesele ei ole võimalik selgitada, miks Euroopas makstakse farmeritele peale, et nood oma saagi hävitaks, samas kui iga sekund sureb arengumaades üks laps näljasurma. Nüüd me ei tunne vähemasti endid selles otseselt süüdi olevat. P. S. Viimastel päevadel on ilmselt purunenud veel üks müüt. Eestlane pidas end kaua aega eriliseks sellepärast, et kasvatas rukist – seal kaugel põhjas. Paratamatus moondus aja jooksul vooruseks, lõimudes üldise töökuse müüdiga. See sai tuge, kui välismaale külla minnes võeti kaasa leivapäts, sest heaoluriikides võis olla küll kakssada sorti erinevaid ukseriive ja sadat liiki nisuleiba, aga ühte polnud neil ometi – musta leiba, mõtelge. See oli meie pärusosa, millele ehk võinuks koguni identiteedi rajada. Eriti kui viimastel aastatel on rahvusvahelised arstid tõendanud, kui palju on mustas leivas kasulikke aineid, et seda süües väheneb vähivõimalus. Ühesõnaga, Nokia oli käeulatuses. Aga nüüd lugesime lehest, et Saksamaal on kolme aasta rukkivarud olemas, millega pole midagi teha, sest see ei maitse loomadelegi ja on plaan hakata sellega ahje kütma... Katlamajades seal, kus rukkiväli lagendikul heljub.

MIHKEL MUTT

Märkmed: