http://blog.maaleht.ee/parnuma...
Suur tänu Eesti Rahva Muuseumile võimaluse eest anda pidulikus õhkkonnas muuseumile säilitamiseks üle tähtsaid ajaloodokumente. Need sisaldavad 2005. aastal Eesti-Vene kavandatava piirilepingu vastu kogutud 13032 protestiallkirja! Kindlasti kasutavad tulevased isamaalised juristid ja poliitikud neid süütõendina nende vastu, kes uut piirilepingut sõlmides ja ratifitseerides ilmselgelt rikkusid Eesti Vabariigi põhiseadust ja territoriaalset terviklikkust.
Eesti Vabariigi olemasolu on ajaloo ime ja meepott igale eestlasele ja Eestit austavale muulasele. Vanasõna ütleb, et tõrvatilk võib kogu meepoti ära rikkuda. Selleks tõrvatilgaks on juba 20 aastat taganemine Eesti Vabariigi põhiseadusest ja riigi territoriaalsest terviklikkusest.
Olgu öeldud mõned sõnad piirilepingu aastatepikkuse saaga kohta. Meie põhiseaduse tegijad nägid ette probleeme ida suunal ja kirjutasid põhiseadusesse targu sisse Tartu rahulepinguga määratletud idapiiri. Ometi on seda põhiseaduse pügalat nurgaadvokaadi võtetega suudetud olematuks teha.
Aastatel 1991-1994 oldi Eesti territoriaalse terviklikkuse küsimuses õigel teel. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja see käib ka riigipiiri kohta.
Siis astusime allakäigu trepile, mille esimeseks astmeks oli loobumine oma rahvusvaheliselt tunnustatud seaduslikust territooriumist. Jutt on suuremast osast Petseri maakonnast koos maakonnalinnaga ja kolmest Virumaa vallast koos Jaanilinnaga. Loovutatud ala on Saaremaa suurune ja 5% kogu Eesti pindalast. Asjatundjate arvates on selle väärtus vähemalt triljon eurot. President Arnold Rüütel on seda rahanumbrit koguni mitmuses öelnud!
Allakäigu trepi järgmiseks astmeks oli loobumine Tartu rahulepingust seeläbi, et olime nõus maaloovutuseks vähimagi vihjeta meie põhiseaduse koostisosale, Tartu rahulepingule. Kui me ise ei austa Tartu rahulepingut, miks peaksid seda teised tegema?
Meie riigiisad arvasid teadvat, et de facto piirilepingu puudumine on takistuseks astumisel Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seetõttu oli piirilepingu amokijooks ehk iga hinna eest sõlmimine kuni 2004. aastani nende seisukohalt mõistetav. Tegelikult sellist nõuet polnud. 2004. aastal võinuks rahumeeli aja maha võtta ja kokku lugeda tuulde loobitud miljoneid kroone, mida raisati Eestile kahjulikele piiriläbirääkimistele. Teisisõnu võinuks oskuste ja võimete puudumisel jätta hüvasti idapiiri teemaga ja küsimus paremate aegade saabumiseni külmutada.
Selle asemel me aga astume allakäigu trepil järjest sügavamale. Uute astmete täpseid nimesid me hetkel ei tea, aga nende ühine nimetaja on „kaasmaalaste ebavõrdne kohtlemine”. Sellesisulisi etteheiteid me kuuleme Brüsselist ja mujalt pidevalt. Kogenud poliitikud on hoiatanud, et allakäigu trepp viib kuristikku, kus juba olime.
Palume setudelt andestust, et me pole Eesti Vabariigi Petseri maakonna taastamiseks suutnud midagi ära teha. See võla- ja süükoorem on üsna ränk – oleme kaasosalised setude genotsiidis. Me pole aidanud setusid, et neil oleks ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga tagatud voli oma põlisele asualale. Nõndanimetatud reaalpoliitikal pole kohta meie elus, kui selle hinnaks on setu hõimu reetmine! Täna, täpselt üheksa aastat tagasi tegi seda meie Riigikogu. Oleks vaja, et see ei korduks!
Tänan 2005. aasta allkirjade aktsioonis juhtivalt tegutsenud Erwin Parit, Ilmar Vananurme, Mart Niklust, Osvald Saskot ja väga paljusid teisi vabatahtlikke! Kõik see toimus kodanikualgatuse korras nende poolt, kes valutasid südant Eesti riigi territoriaalse terviklikkuse pärast.
